Rait Käbin: halli peksab pähe järjest rohkem sisse

BC Kalev/Cramo - TTÜ KK 90:63

Kui närviline on treeneri amet ning kuidas üks treener emotsioonide ja pingetega toime tuleb? Oma kogemusest räägib korvpallitreener Rait Käbin.

Rait Käbin on üks noorema generatsiooni ambitsioonikatest korvpallitreeneritest, kes 36-aastasena on saanud juba mitu hooaega juhendada Eesti meistriliiga tasemel (Pärnu aastatel 2009–2012 ja TTÜ KK 2015 kuni tänaseni), reisida Kalev/Cramo abitreenerina mööda Venemaa kaugemaid nurgataguseid ja jõudnud ka Eesti koondise abitreeneriks.

Tänavusel hooajal kogus tema juhendatav TTÜ KK vaid kuus võitu ja 20 kaotust ning play-off’ist jäädi välja. „Ootused, millega sügisel hooajale vastu läksime, ei vasta kindlasti sellele, kus me lõpetasime. Hooaja tulemus on pettumus, kuid on olnud objektiivseid põhjuseid. Pikk teekond on käidud ja kindlasti on kaasa võtta ka midagi positiivset. Aga kui küsida, kas olen rahul või mitte, siis muidugi pole rahul!” tõdeb Käbin.

Tema sõnul jäi puudu mõnest vanemast mängijast, kes oleks õigel hetkel rusikaga lauale löönud ja pereisa rolli võtnud ning vastutanud ka teiste mängumeeste eest. Eelmisel hooajal oli täpselt selliseks meheks tänavu Suurbritannia liigas pallinud Joonas Järveläinen, kes andis endast igal treeningul ja mängul 110% ning nõudis ka teistelt sama.

Rait KäbinTreeneril kanda suur vastutus

185 cm pikkune Rait Käbin oli aastaid tagasi ka ise Eesti meistriliiga tasemel mängumees, kui pallis Ehitustöörist/Kalevis ja hiljem Pärnu meeskonnas. Viimaseks hooajaks kõrgliigatasemel jäi tal 2008/09. „Mängijana on sel tasemel kahtlemata lihtsam,” võrdleb mängujuhina väljakul tegutsenud Käbin kaht rolli ja lisab, et kui sa oled peatreener, siis vaatab pärast matši sulle otsa 12 mängijat, kui aga oled mängija, mõtled rohkem omi asju.

„Kui teed mängijana kehva esituse, pole väga hullu, järgmises matšis on uus võimalus. Peatreenerina vastutad pärast kaotust mängijate, ülemuste ja meedia ees. Vastutuse osa on peatreenerina tunduvalt suurem,” toob Käbin välja peamise kaalukeele, mille poolest treenerina töö kõige rohkem mängija ametist erineb.

Mees mäletab ka oma mängijakarjääris olukordi, mil peatreener oma emotsioone enda teada ei jätnud. „Mõnikord oli selline raputus väga vajalik, et mugavustsooni ei satuks. Mul olid õnneks väga head treenerid nagu Jaanus Levkoi, Allan Dorbek, Andres Sõber ja Indrek Ruut. Just kahe esimese puhul ei tulnud kõne allagi, et sa nädalaks mugavlema jääksid. Kui üritasid mõne asja üle jala lasta, said kohe teada, mis sellest arvati.”

Võidab meeskond, kaotab treener

Käbin tunnistab naerupahvaku saatel, et treeneri töö lihtne ei ole. „Kõige kergem amet maailmas see kindlasti ei ole, kuigi on ka raskemaid töid. Aga kehtib ütlus, et võidab meeskond ja kaotab treener. See võib tunduda naljakas, aga mida kauem ma siin karusellis tiirlen, seda paremini aru saan, et täpselt nii see käibki. Eks pähe peksab seda halli iga aastaga järjest rohkem sisse,” nendib ta.

Kuigi amet on närviline, siis on vanuselt veel küllaltki noor treener kindlalt seda meelt, et isegi kehvemate tulemustega hooaegadel on väga palju positiivseid hetki, mis jäävad meelde kogu eluks. Oma ametivalikut ei ole mees pidanud kunagi kahetsema.

„Kõige rohkem läheb treener närvi siis, kui meeskond on korralikult ette valmistatud, aga platsil need asjad ei toimi. Sa näed, et mängu algusest hakkab viltu vedama – üks mängija eksib kogemata või teine teeb sihilikult midagi valesti. Kohe ju närvi ei lähe, aga need asjad hakkavad häirima ja ühel hetkel saabub punkt, kus võib enesevalitsuse kaotada,” selgitab Käbin korvpallitreeneri töö köögipoolt.

Elab mängu sisse

TTÜ peatreener ei karda tunnistada, et tema näol on tegemist vägagi emotsionaalse juhendajaga ja on olnud olukordi, kus hiljem videost mängu uuesti vaadates on ta pidanud tõdema, et läks üle piiri. „See ei ole mulle iseloomulik, et ma 40 minutit lihtsalt istuksin pingil ja teeksin vahetusi. Tihti võib treener ilma ühegi sõnata, puhtalt kehakeelega, anda mängijatele rohkem edasi kui sõimates. Olen proovinud sellega tegeleda, kuid kui pinged üle pea löövad, siis käed hakkavad käima ja …”

Siinkohal toob Käbin ka ise välja treenerite hulgas levinud teooria. „Öeldakse, mida rohkem sa mängu ajal ringi lällad ja karjud, seda vähem sa oled eelnevalt tööd teinud. Kui oled meeskonna nii hästi ette valmistanud, et kõik teavad, mida teha, siis justkui võikski vaid pingiotsal istuda. Kui vaadata aga Euroliiga treenereid, siis need mehed ei istu ühtegi sekundit ja ma ei usu, et nende võistkonnad oleks halvasti ette valmistatud.

See on minu stiil. Väljakule mind enam ei lasta, aga ma lähen ka treenerina mängu nii sisse ja mulle meeldib olla meestega ühel lainel – võtta koos mängijatega kaitseasend sisse ja loota, et minu energia kandub üle ka platsile,” selgitab peatreener ja lisab, et kui ta jääks ühel hetkel lihtsalt pingiotsale istuma, mõtleksid mängijad, et ta on alla andnud või millegi peale solvunud.

Liigne närvilisus võib peatreeneri ka kohtunikega konflikti viia ja Käbin on enda sõnul senise karjääri jooksul oma jao tehnilisi vigu kätte saanud. „Ma loodan, et minust pole jäänud sellist kuvandit, et mind iga kolme mängu tagant eemaldatakse. Tegelikult pole seda mul treenerina kunagi juhtunud. Õnneks on mul TTÜ-s abilistena pingil Kris Killing ja Raido Ringmets, kes proovivad mind teatud hetkedel tagasi hoida,” muigab mees.

Rait Käbin

Kuidas end kehtestada?

Kõrvaltvaatajana naudib ta Serbia koolkonna treenereid ja toob ühe näitena Saša Obradovici, keda ta on VTB Ühisliigas lähedalt jälgida saanud. „Seal mängijaid ei hellitata. Mees ei istu ühtegi sekundit pingil ega räägi rahulikult, kui midagi valesti on. Piits plaksub ikka kõvasti. See energilisus on äge ja mängijatel ei teki mängus ega trennis mingit mugavushetke, kuna selline kubjas röögib kõrval.”

Noorena treenerikarjääri alustanud Käbinil on aastate jooksul olnud aktuaalne ka küsimus, kuidas ennast mängijate ees kehtestada. „Täisprofessionaalsete mängijatega mingeid probleeme ei teki, aga noorteklassis oli üks mängija, kelle treener ma olin 5–6 aastat, kuid lõpuks pidin käed üles tõstma ja nentima, et väljakul mina teda kontrollida ei suutnud. Inimesena väga viisakas, aga väljakul ei leidnudki ühist keelt. Kalev/Cramost meenub ka üks juhtum, kus mees tuli ja ajas ainult oma asja. Eks selliseid juurikaid satub ikka ette,” kinnitab treener.

Kaotusemõtted jäävad kummitama

Peatreeneri jaoks ei lõpe ükski matš kunagi lõpusireeniga ja eriti jäävad mõtted painama pärast kaotatud mängu. Käbini sõnul saab ta võidu järel üsna hästi magada, kuid kaotused võivad teda pikalt ärkvel hoida, kui peas ketravad mõtted, kas süüdi oli treener, tegid mängijad midagi valesti või oli vastane nii palju üle.

„Saime õhtul tappa, hommikul ärkan üles ja hakkan videot vaatama. Pärast seda on aga vaja pea tühjaks saada ja parim moodus on see, kui abikaasa tuletab meelde, et see oli kõigest mäng. Läheme parki jalutama või metsa jooksma, et mõtted lihtsalt mujale saada,” toob Käbin näite, kuidas piinast lahti saada.

Kui eelmisel õhtul on meeskond teinud väga halva mängu, siis nõuab hommikul video käima vajutamine erilist tahtejõudu.„Sa pead olema heas mõttes masohhist, et vaatamist alustada, kui tead, et mäng oli igas mõttes kohutav. Aga on ka juhuseid, kus hiljem üle vaadates ei tundugi asi nii hull kui mängu ajal. Samas kui saad mõne magusa võidu, siis oi kui hea meelega paned selle video käima ja vaatad, kui vägev kõik oli!”

Vaid rebenenud püksid sunnivad mängu ajal istuma

Rait Käbin: „Tänavusel hooajal oli ühes mängus naljakas juhus, kus ma kükitasin ja püksid läksid tagant puruks. Kohe ikka nii puruks, et ma ei saanud enam püsti seista. Mängu lõpuni oli 6–7 minutit ja ma pidingi selle aja pingil istuma. See oli nii raske ja harjumatu, aga ma ei saanud püsti tõusta, kuna inimesed istusid otse selja taga ja trussikud oleks olnud kaugele näha.”

Peatreeneril on oluline oma mängijaid tunda!

Rait Käbin: „On mängijad, kelle puhul ma tean, et võin teravamalt öelda. Nendega ma ei hoia ennast tagasi. Osa mängijate puhul on selge, et kui ma neile peale lendan, siis võivad nad ära kapselduda. See nõuab enda tagasi hoidmist. Mängijatega, keda ma tean noorteklassidest saati pole probleemi, ma tean, kuidas nendega käituda. Kui tuleb uus välismängija, siis ma tema puhul ei tea väga kaua, kus tema piir asub, ja üllatusi tuleb nii positiivseid kui negatiivseid pea iga päev. Vahe on ka meeskonna tasemes – kui sa oled Moskva CSKA peatreener, siis võid kõigile ühe puuga panna, TTÜ peatreenerina seda teha ei saa!”

Tekst ja fotod: Siim Semiskar

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*