Ortoos on läinud, kargud koguvad nurgas tolmu ning mina lonkan võidukalt suve suunas

Ergo Kukk

Piisas jõusaalis vaid ühest tühja kangiga kükiseeriast, et mu tagumik lööks järgmisel päeval tuld. Operatsioonist on möödas nüüdseks pea kaks kuud ning karkudega ringi tatsamine on juba eilne teema. Mina kõnnin.

Kuigi jah, egas see kõndimine nüüd alati kõige kaunim pole, pisut lombakas see samm. Mõnikord igatsen vana head kargukest, kuhu end aeg-ajalt ikka toetada. Paistetust on omajagu ning hommikuti painduvust just palju ei ole, aga kui ühel hetkel hoo sisse saab, siis pole enam häda midagi.

Ütleme nii, et hoog on sisse saadud ning elurütm hakkab vaikselt taastuma. Kuigi füsio juures olen veel jätkuvalt püsikunde ning juba armsaks saanud venitusaparaadist pole pääsenud. Kui enda areng numbritesse panna, siis hetkel paindub põlv umbes täpselt 100 kraadi. Ehk jah, kuskil tuleb veel sein ette. Pisut olen ärevil, kuid loodan, et piisava tegutsemisega saan põlve lõpuks ikka täitsa lõpuni liikuma. Muud variant lihtsalt pole.

Triatloni hooaeg on aga kohe esimeste võistlustega käima minemas. Minu plaan selleks suveks on niisugune, et Otepääl olen veel pealtvaataja rollis ning proovin aidata IRONMANi Otepää 70.3 üritust kaadri tagant nii palju kui vähegi suudan. IRONMANi korraldustiim võttis mind lahkesti enda kampa ehk kui ei saa panustada osalejana, siis tuleb käised üles kerida korraldajana.

Kuid mida suvepäev edasi, seda suuremad on mu lootused ka enda osalemise suhtes. IRONMAN Tallinnale lähen peale tiimiga. Kaalusin, mis ma kaalusin, aga täispikka distantsi selle põlvega ma kahjuks läbida ei saa. Või äkki isegi suudaks ja kuidagi roomaks üle finišijoone, uudisväärsusele lisaks see ohtralt juurde, aga kui sellega riskin, et lonkan terve oma ülejäänud elu, siis pole see seda väärt. Seega sel aastal tiimiga ja järgmisel aastal lähen taas üksi proovima.

Tiimi panen kokku sel nädalal. See saab olema põnev teekond, esiteks tuleb leida need kaks hullu, kellest üks neist tahaks sõita 180 km rattaga ja teine joosta 42 km. Ise võtan ette ujumise, 3,8 km, mis on kõige vähem koormavam mu põlvele ning mida saan vast kõige rohkem ka nautida.

Järgmisel nädalal saan juba lähemalt rääkida tiimi plaanidest. Tiim RaudKukk saab igatahes olema vinge ning üheskoos me teeme selle IRONMANi ära.

Seniks kirjutamiseni!

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk

Foto: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*