Eesti maratoni ajalugu tehti 105 aastat tagasi ja tehakse taas

Tallinna Maraton
Foto: jooks.ee

Eesti maratonijooksude korraldamise algusajaks loetakse 1913. aasta 11. maid (vana kalendri järgi 28. aprill). Just sel päeval korraldati esimene maraton algusega Paldiskis ja finišiga Tallinna lähistel Mustjõel. Tänavu septembris toimub aga EV 100 raames Tallinna Maraton, kuhu oodatakse osalema rekordarvu liikumisharrastajaid.

Esimesel maratonil osales ametlikult ainult kaheksa võistlejat, kuid jooks pälvis üsna suurt ajakirjanduslikku tähelepanu. Tallinna Teataja avaldas maratonist ülevaate ning sellest kirjutati ka Päevalehes, eelreklaamina ilmus samuti hulgaliselt kuulutusi. Ajakirjanduses mainitakse, et jooksu olid tulnud vaatama suured pealtvaatajate hulgad, kel mõistagi ei olnud huvi ainult sportlike saavutuste vastu, sest maratonijooksu peeti tol ajal siiski üsna hullumeelseks ettevõtmiseks. Oli hurjutajaid ja tuliseid tervise rikkumise vastaseid, aga muidugi ka neid, kes raja ääres spordimeeste visadust hinnata oskasid.

Esimene maraton
Start. Jooksjad vasakult: 1. Upskals (Riia Jalgratta Selts), 2. Elmar Reiman, 3. Schipunov, 4. Šubin (võitja, St. Peterburg), 5. A. Feldman, 6. Masing, 7. Gross Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Iseenese vastutusel

Esimese maratonijooksu korraldamise taga seisis võimlemisselts Sport ning selle esimees Artur Kukk, kellelt pärineski maratonijooksu idee. Kuna Kukk oli tol ajal kõigest 23-aastane, siis ametliku vastutuse ürituse eest võttis enda peale 32-aastane Gustav Võntso, kes korjas ka kõigilt jooksjatelt allkirja, et igaüks vastutab enda eest ise ega oma õigust korraldajaile pretensioone esitada. Võntso oli ühtlasi ka esimese maratonijooksu starter.

Võistlus algas kella kolme ajal Paldiskis. Ilm oli soe ja päikesepaisteline, maantee, millel jooks toimus, aga ütlemata tolmune ja kivine. Raja pikkuseks oli 39 versta ehk 40,2 kilomeetrit.

Nagu eelpool öeldud, siis ametlikult sai esimeseks maratonijooksuks loa kaheksa võistlejat. Üht poisikest, kel puudus vanemate luba ja tuntud buda munka paljasjalgset Tõnissoni starti ei lubatud. Tõnisson aga keelust ei hoolinud ja jooksis pärast starti lihtsalt teistele järele. Lõpuni mees siiski ei jõudnud – Tallinna Teatajas kirjutatu kohaselt pidi ta võimust võtnud väsimuse tõttu Keilas jooksu katki jätma.

Võit läks Peterburgi

Umbes kell 6 hakati jooksjaid finišisse ootama. Esimene sportlane saabus aga autoga, sest tal polnud jaksu omal jalul lõpuni tulla, kirjutab Tallinna Teataja. 3 tunni 23 minuti ja 45 sekundiga jõudis kohale Eesti esimese ametliku maratonivõistluse võitja härra Šubin Peterburist. Ajaleht märgib, et Šubin oli väikese kasvuga noormees, kes nägi kohale jõudes ka veel üsna tragi ja lõbus välja. Teisena lõpetas härra Upmal Riiast, kelle ajaks läks kirja 3 tundi ja 25 minutit. Tema olevat aga näinud välja õige kahvatunud ja väsinud, nii et pealtvaatajatel kiiduhüüded vaadates lausa vaikisid. Kolmandaja tuli finišisse Jekevitš samuti Riiast ning tema tulemuseks märgiti 4 tundi 3 minutit ja 1 sekund. Esimese eestlasena lõpetas maratonijooksu Tartu Nooresooseltsi liige Feldman, kelle ajaks oli 4 tundi 12 minutit ja 41 sekundit.

Võitja finiš
Võitja finiš Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Stardis ka olümpiajooksja

Eesti esimese ametliku maratonijooksu kohta on veel teada, et üks sellele osalejatest oli Elmar Reiman. See mees oli esimese Eesti maratonijooksjana stardis ka 1912. aasta olümpiamängudel Stockholmis, kus olümpiamaraton oli tõeline katsumus, sest ilm oli palav ja rada mägine. Reiman tegi selle jooksu küll lõpuni, kuid jõudis staadionile alles siis, kui finiš oli juba suletud, ning ametlikku tulemust kirja ei saanud. Teist korda jõudis Elmar Reiman olümpiale 1924. aastal Pariisis. Tulemuseks viimane koht, kuid siiski ametlikult protokollis. Kui 1927. aastal toimusid esimesed meistrivõistlused maratonis, oli võitjaks 34-aastane Reiman. Eesti esimesel ametlikul maratonil mehel aga finišisse jõuda ei õnnestunud. Tallinna Teataja kirjutas, et Reiman jooksis kuni Keilani kolmandana ja ütlemata kivine tee oli tema õhukesed kingatallad kuni ihunahani ära kulutanud ning ta pidi jooksu katki jätma.

Uued tuuled

105 aasta jooksul on Eestis ja maailmas mõndagi muutunud. Stardis on jooksjaid mitmeid kordi rohkem, keegi oma tossutaldu üldjuhul joostes läbini ära ei kuluta ning ka jooksude korraldamine toimub hoopis teisel tasemel. Samas oli üks maratonijooks tol ajal võib-olla isegi suurem sündmus kui tänapäeval. „Omas ajas oli tegu kindlasti väga kõva sündmusega

Ma kujutan ette, et tol ajal oli selliseid sündmusi üleüldse vähe ja kui juhtus midagi, siis see oli ohutu suur sündmus, mõnes mõttes isegi sensatsioon. Praegu on maratonist raske suurt sensatsiooni luua, sest jooksmine on populaarne ja nüüd jooksevad juba massid,“ mõtiskleb Spordiürituste Korraldamise Klubi juht Mati Lilliallik, kes ise korraldas esimest korda maratonijooksu aastal 2010. „Kaheksa aastat tagasi toimus Tallinnas maraton Sügisjooksu raames. Kolm aastat varem olime kolinud Sügisjooksuga Tallinna kesklinna ja väga pikalt kaalutlesime, kas lisada programmi ka maratonijooks,“ meenutab Lilliallik ja tõdeb, et nii mitmedki ei pidanud seda mõtet mõistlikuks ning ennustasid jooksule põrumist.

Tallinna Maratoni korraldustiim
Tallinna Maratoni korraldustiim Foto: jooks.ee

Maratonihuvilisi on Eestis palju

Läks aga hoopis vastupidi. „2007. aastal ostsime ära Tallinna Maratoni kaubamärgi ning seadsime kohe endale eesmärgiks saada Tallinna linna esindusjooksuks ja korraldada läbi aegade suurima osavõtjate arvuga maratoni jooks Tallinnas,“ räägib Lilliallik.

Varasemalt oli Tallinnas maratonijooksjate arv küündinud paarisaja jooksjani, kuid uuel korraldaja õnnestus kohe esimesel aastal meelitada registreeruma pisut üle 1000 osaleja, kellest finišijoone ületas üle 900 spordisõbra. „See oli meile endalegi üllatus, et Eestis nii palju maratonijooksjaid oli ja sellega kummutasime väite, et Eestis pole võimalik suuri maratone korraldada. Alates 2010. aastast kasvas maratonide läbijate arv ca 4-5 korda ja järgnevate aastatega on see veel suurenenud, sisuliselt kümnekordseks. Meie süü siin on heas mõttes väga suur,“ lausub Lilliallik.

Jane Salumäe jooksis möödunud aastal Tallinnas poolmaratoni
Jane Salumäe jooksis möödunud aastal Tallinnas poolmaratoni Foto: Sportfoto.com

Rekordimõtted peas

Eesti maratonijooksu ajaloos peab ta olulisemateks tähisteks Jüri Lossmanni hõbemedalit 1920. aasta Antverpeni olümpiamängudelt. „See on päris uhke ja seni ainus medal, kuid ka Pavel Loskutovi hõbe 2002. aasta Euroopa meistrivõistlustelt on ka väga kõva saavutus.

Nõuka ajal oli meil ju ka väga häid jooksjaid, aga nad ei pääsenud kahjuks koondisesse. Meie viimase aja parimad Loskutov ja Jane Salumäe viisid Eesti maratonijooksu ikkagi sportlikus mõttes maailma taseme lävele. Nende rekordid on siiani väga kõvast puust,“ tunnustab Lilliallik, kes koos oma tiimiga rihib ka ise sel aastal ühte vägevat rekordit. Nimelt tahetakse EV 100 juubeliaastal kirjutada üle senine Tallinna Maratoni osavõturekord, mis jääb aastasse 2013, kui Eesti läbi aegade suurimast rahvaspordisündmusest võttis osa 20 562 liikumisharrastajat.

Lilliallik kinnitab, et seni registreerunute arv liigub kindlalt rekordikursil ning vähemalt maratonidistantsil läheb starti rekordarv osalejaid. Kindlasti meelitavad tänavu spordisõpru rajale EV 100 juubeliaasta, unikaalse disainiga medal, mille saavad esmakordselt ka 10 km distantsil osalejad, sinimustvalge riietumisstiil, mis lisab kogu jooksule veelgi pidulikkust ja ühtsustunnet ning uuenenud võistlustrass. „Ilus on öelda, et EV 100 aastal teeme rekordjooksu, aga selle saavutamine ei ole tegelikult eraldi eesmärk, kuigi ma enam isegi ei kahtle, et see tuleb,“ tõdeb Tallinna Maratoni korraldaja lõpetuseks.

Hea teada!

Tallinna Maraton toimub tänavu 7.-9. septembrini. Suur spordisündmus algab reedel Nike Noortejooksuga, jätkub laupäeval Mesikäpa Lastejooksude ning 10 km Sügisjooksuga ja saab võimsa lõppakordi pühapäeval maratoni ning poolmaratoniga.

Tekst: Merilin Piirsalu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*