Tarmo Teder: „Sport andis mulle edaspidiseks eluks füüsilise vundamendi.”

Tarmo
Foto: Tiit Blaat / Ekspress Meedia

Viimastel aastatel olen hakanud raha kokku hoidma ega kuluta seda igasuguse tühja-tähja, näiteks bussipiletite peale. Nimelt tekkis mul kolm aastat tagasi idee hakata jala käima külas kirjanik Tamo Tedrel (60). Naabripoisid me just ei ole, mina elan Mustamäe mändide all, sõber Vääna-Jõesuu leppade keskel, mitte kaugel mererannast. Selle teekonna läbimiseks kulub aega alla nelja tunni. Juhul muidugi, kui kulgeda rahulikult ja korrastada mõtteid eelseisvaks vestluseks.

Tarmo Tedre kodumajani on minu juurest veidi üle 30 000 sammu.Kui need sammud päevadeks, kuudeks ja aastateks ümber arvutada, teeb see veidi üle 82 aasta. Igati väärikas – ja loodetavasti täisväärtuslik – elu igale inimlapsele. Muidugi kui näkkab.

Kui õpid kõndima ja aru juba peas, tuleb hakata tegema valikuid ehk käike. Tarmo, küsin sinult kui Saaremaa poisilt ja II järgu maletajalt, milliste käikude vahel oli sul pärast Tšehhi sündmusi (1968) valida?

No kümneaastane laps veel iseseisvaid käike ei tee. 14–15-aastaselt teed oma esimesed käigud ja valikud. Enne seda oli poisipõli ja mängude aeg. Metsas käimise aeg ja kalapüük. Isaga sai lapsest saati jahil käidud.

1960. aasta talv Kuressaares Lenini tänaval
1960. aasta talv Kuressaares Lenini tänaval

Oled minust küll mõnevõrra vanem, aga julgen ka sinu eest kosta ja väita, et ega meil erilisi valikuid eelmise sajandi 70ndatel aastatel polnud. Kas tegid sporti või läksid pätiks ja jõid puuriida taga peediveini. Iga normaalne vend tegi sporti, nagu meie sõber Indrek Tarand selle rubriigi avanumbris tõdes.

Jah. Valida oli mitme spordiala vahel. Nagu nüüdki, mängiti sel ajal Saaremaal kõvasti võrkpalli, aga mina läksin esimeses klassis Ilmar Kivi (1931–2009) juurde kergejõustikutrenni.

Ilmar Kivi võitis Eesti kergejõustikumeistrivõistlustelt hulga medaleid ja hüppas 1960. aastal kaugust 7,05. Kui Tarmo kaela kandma hakkas, oli ta Kingissepa rajooni spordikooli direktor ja treener.

Kuni kaheksanda klassi lõpuni olingi põhiliselt kergejõustiku peal. Peale pikamaa- ja takistusjooksu tegin kõiki alasid.

Teine suur kirg oli jalgpall. Eks see pisik tuli 1966. aasa maailmameistrivõistlustega sisse.Meie maja taga oli Kingissepa algkooli staadion, mis küll 1940. aastaks valmis sai, aga oli rohtu kasvanud. Ehitasime algatuseks väiksemad väravad, et saaks seal viis viie vastu mängida. Panime postid maasse ja käisime kalurite tagant isegi lagunema kippuvaid võrke röövimas. Et võrgud oleksid ikka väravate taga! Korraldasime linnaosade vahelisi turniire, kus osales 4–5 võistkonda. Kõik tahtsid Peled olla. Jagati isegi ära, kes, mis päeval Pele on, aga mina olin hea meelega Rivellino – küllap vist pommlöögi pärast.

Pilk Tarmo Tedre auhinnakappi. Ta on võitnud 2001. ja 2006. aastal maineka Tuglase novelliauhinna, mida võib võrrelda Eesti meistriks tulekuga keskmaajooksus. Aga kirjaniku auhinnakollektsioonis on ka kaks hõbemedalit ja üks esikoht Narvas 1972. aastal peetudkoolinoorte meistrivõistlustelt.

Teivashüppes ületasin 2,80, aga jäin kahjuks teiseks. Odas jäin ka teiseks, kuna viskasin alla oma võimete – napilt üle 40 meetri. Aga kolmikus, mida hüppasin siis teist korda elus, panin teistele juntsudele ligi meetriga ära. Aasta hiljem oli mu kolmikurekord ligi 13 meetrit. Aga see sai hüpatud juba vana rasva pealt Tallinnas, kui tehnikumis õppisin.

Tarmo oli juba poisikesena 180 sentimeetrit pikk, raske kondi ja jämeda kaelaga.

Iseloomu arvestades oleksin võinud vabamaadlust proovida, sest kõige kirkamaid medaleid võitsid selles distsipliinis pahelised poisid Orissaare eriinternaatkoolist.

(mõtleb) Selle asemel et suitsetada, võinuks akadeemilist sõudmist proovida. Aga kahjuks ei olnud Saaremaal sõudmise treeningugruppi.

15. eluaastaks mõistsin, et tippatleeti minust ei saa. Ja Eesti tasemel punnitada polnud mõtet. Tulid uued huvid ja paljud neist olid ka pahelise kallakuga.

Loobusid tippspordist alaealisena. Kas mitte liiga vara?

Tekkis äratundmine, et lagi on käes. Mingil ajal suhtusin kehakultuuri ja sporti suisa vaenulikult. Tegin kõik selleks, et ma ei saaks kehalises kasvatuses põhikooli lõputunnistusele väga head hinnet.

Miks?

Ema oli veel nii pettunud … See kõik oli masinlik ja automaatne. Et spordis käib teineteisele ärapanemine, et seal ei ole õiglust, ainult võidule orienteeritud asjad. Nägin kõrvalt, kuidas tehti sohki, kuigi ka minu kasuks. Seda tegi isegi treener. Sain aru, et sport on nüri punnitamine. Isa aitas mõelda, et teed sporti 25.–30. eluaastani, aga edasi? Võtad labida ja lähed kraavi kaevama? Vaja oli valida mingi elukutse ja amet selgeks õppida.

Valik langes tollal elektronarvutitele ja 1973. aasta septembris tulin õppima Tallinna Polütehnikumi. Käisin alguses isegi Aleksander Tšikini (1915–2006)trennis, aga sisemine pööre oli spordi suhtes juba toimunud 

Sellest perioodist on siiski auhinnakapis ka üks diplom, mille „tulevane arvutimees” võitis Tallinna Polütehnikumi korvpallimeeskonna koosseisus.

Teisel kursusel kutsuti mind tehnikumi korvpallikoondisesse, kus põhiliselt III ja IV kursuse poisid. Mängisime vabariigi keskeriõppeasutuste turniiril ja tulime kolmandaks. Mäletan, et ma ei olnud üksnes pingipoiss – kui oli 10–15 punkti edu, saadeti mind väljakule. Õnnestus meistrivõistlustel ka üks korv visata (naerab).

Andrus Kivirähk ja Mart Soidro loo kangelase püütud lesta maitsmas
Andrus Kivirähk ja Mart Soidro loo kangelase püütud lesta maitsmas

Aga läheme tagasi Saaremaale! Väikse poisina luges Tarmo Spordilehte ja Kehakultuuri ning jälgis kõike. Kui Kingissepas toimusid Eesti meistrivõistlused tõstmises, läks ta kohale ja elas kaasa. Maailma-Jaan (1944) muidugi nii väikestel võistlustel ei osalenud, aga silma hoidis ta meie rammumehel siiski peal. Nagu ka Paul Keresel (1916–1975).

Kui koju õnnestus soetada esimene televiisor, jälgis ta Horoskoobi-aegadel jäähoki maailmameistrivõistlusi.

Pärast Tšehhi sündmusi, järelikult 1969. aastal, olin ma „meie” poolt, aga ema ja isa üldse selle valiku üle ei rõõmustanud. Plaksutasid hoopis siis, kui Tšehhoslovakkia värava lõi. Läksin trenni ja kurtsin, et „meie mehed” said tappa. Vanemad poisid hakkasid hurjutama: „Kas sa oled venelaste poolt või?” Mõistsin, et midagi on mäda. Hiljem see tunne muidugi süvenes.

Kes olid sinu kodukandi kuulsad sportlased?

No kunagi oli Saaremaal Aleksander Sannik (1883–1947). Jõumees. Vanemad inimesed veel mäletasid, kuidas Sannik laadal mehi välja kutsus ja ühe käega neid nagu vatti laiali pildus. (mitte eriti tõsiselt) Oma silmaga ei juhtunud nägema, aga Georg Lurichil (1876–1920)võinuks selle mehega probleeme tekkida.

Käis sahin, et Saaremaa mehed, Tarvi (1947)ja Taivu (1943) Uljas ning Peeter Sepp (1944) lähevad Mexico olümpiamängudele. Kalevi võrkpallimeeskond tuli ju 1968. aastal N Liidu meistriks! Inimesed olid selleks ajaks ära unustanud, et saarlane Voldemar Väli (1903–1997) oli juba 1928. aastal tulnud Kreeka-Rooma maadluses olümpiavõitjaks ja saanud kaheksa aastat hiljem pronksi. Oli Tallina sadamas kraanajuht ja maadluses maailma esinumbreid. Aga see oli kõik nõukogude ajal ununenud!

Kohalikke kuulsusi jagus, aga müütilisi üleilmamehi ei torganud silma. Paul Kerese nimi oli mulle muidugi teada ja talle elati, kõrv vastu raadiot, ka Saaremaal kaasa.

Nii me jõudsimegi sinu suure armastuse, male juurde! Kui vanalt sa käigud selgeks said?

6-aastaselt sain käigud selgeks, aga ei mingit arengut.

10-aastaselt tegime oma hoovis „nelja mehe turniire”. Mängin ka isaga, kes oli kärsitu välgutaja nõrga teise järgu tasemel. Alguses ta võitis ja narris mind, aga siis hakkasin malekirjandust uurima ja isa võitma. Seejärel kadus tal huvi minuga pusida.

Olin 15-aastane, kui toimus oluline pööre minu elus: Valter Heuer (1928–2006)korraldas maleürituse „Etturist kuningaks” ja käis kõigis Eesti suuremates koolides simultaane andmas. Meie koolis oli osalejaid 59. Mina ja veel üks poiss võitsime, „kaks meest leppisid meistri vastu viigiga” (muheleb).

Keegi mind otseselt õpetanud ei ole, kõik tuleb ise endale selgeks teha. Nagu muugi asi siin elus. Mingu see siis kiira-käära, viltu või vasakule. Kui mul ongi mõni õpetaja elus olnud, nagu Valter Heuer ja Jaan Ruus, siis on nad pigem hoiakulised ja moraalsed.

Kirjanikul hakkab silm särama, kui ta meenutab 1972. aastalReykjavikis toimunud male maailmameistrivõistluste tiitlimatši Boris Spasski (1937) ja Robert Fischeri (1943–2008) vahel.

Oi, kuidas Fischerile elasid kaasa isegi – ja ma ei liialda – joodikud! Tulid hommikul pohmelliga õllekasse ja küsisid esimese asjana: „Kuidas Fischeril siis eile läks?” Olid võib-olla parematel päevadel ka ise mängumehed olnud. Nii et primaarne ei olnud mitte see esimene õllelonks, vaid Fischeri-Spasski eelmise õhtu mängutulemus. Informatsiooni tuli.

Käisin 1975. aastal vaatamas ka viimast turniiri, kus Keres mängis ja mille ta vanas poliitharidusmajas (praegune NO teater) võitis. Puudutasin isegi Kerest!

?!?

Ma ei mäleta, mitmes voor parasjagu käsil oli, kui ta saabus ja oma uhke punase välismaa auto Sakala tänavahooviparkis. Astus sussides trepist üles – tal oli ju podagra – ja ta ilme oli valuline. Söandasin ta korraks kinni pidada ja autogrammi küsida.

Keres oli hiljaks jäänud ja mänguvoor juba alanud, küllap kell juba käis. Aga ta kribas kähku oma autogrammi ühele brošüürile ja kui ta andis mulle pastaka tagasi, puutusid meie käed kokku … See on mu ainuke kokkupuude maailmamehega.

Sama aasta juunis olid Kerese matused ja need on mul hästi meeles, sestEstonia kontserdisaali sabas tuli seista kolmveerand tundi. Viiulid mängisid ja deemonid võitlesid Evald Okase (1915–2011) ja Elmar Kitse (1913–1972)suurelaemaali all …

Sain matustelt impulsi jätkata jumalanna Caissa teenimist.

Pärast sellise impulsi saamist Tarmo enam suurt koolis ei käinud.Kuigi kooli rekord puudumises oli tema käes, teda välja ei visatud. Lõpetas kaks kursust ära, aga huvi elektronarvuti vastu oli haihtunud. Tuli ise Tallina Polütehnikumist tulema, sest tekkis pööre filosoofia suunas! Ning kiindumus luulesse ja malesse.

1976. aastal lõin kaasa Kingissepa rajooni malemeistrivõistlustel, kus oli 15 osalejat. Tulin Šveitsi süsteemis kaheksandaks ja see andis automaatselt II järgu. Summisin edasi ja asi päädis 20 aastat hiljem Tallinna linnameistrivõistluste veerandfinaaliga.

6. jaanuaril 2011. aastal külastas eksmaailmameister Anatoli Karpov (1951) seoses Paul Kerese 95. sünnipäevaga Tallinna ja andis 17 laual simultaani Eesti tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelastele. Võitis 16 matši ja viigistas ühe. Ilus oleks mõelda, et ainsana pigistas viigi välja II järgu maletaja Tarmo Teder. Nii see paraku ei olnud – ainsana suutis malelegendilt viigi välja pigistada Jüri Järvet juunior.

Eksmaailmameister tegi mulle 27. käigul ära. Võttis partii keskmängu mineku faasisminusugusel jänesel kõrvadest kinni, mõtles ühe käigu juures minutikese ja nägi partii lõpu ära. Edasi läks tal juba ludinal.

Aga Karpov oli pealtnäha muhe ja lahe mees, see kommunismivaimustus ja Brežnevilepugejalikkus olid lahtunud. Inimesena paistavad kõik need Iljumžinovid (1995. aastast on Rahvusvahelise Maleföderatsiooni FIDE president) toredad tüübid, inimest silmast silma nähes võib nende varjupool ja taust sulanduda.

Tarmo

Aga käike tagasi võtta ei saa. Nii elus kui malelaual. Mis tehtud, see tehtud. Mis tegemata, seda võib muidugi veel üritada teha.

Kirjanike põlastuslik suhtumine sporti on täiesti väär! Nad ei tunneta spordi olulisust noore inimese elus.

Kümme aastat, mil ma sporti tegin, andis edaspidiseks füüsilise vundamendi. Keha ei saa kunagi alahinnata, aga vaimupanijad teevad seda agaralt, üleolevalt ja põlastavalt.

Kadunud Andres Ehin kirjutas, et käies tulevad tal kõige paremad mõtted. Liikumises ja ajutegevuses on oma paralleelsus. Kui inimene tunnetab selle sideme ära, saab neid korraga teha.

Selge see. Vaata kui palju toredaid küsimusi ma sulle esitasin, Tarmo!

Tekst: Mart Soidro

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*