Aivar Hommik – õpilaste innustaja

Foto: Ene Veiksaar

Kohtume Aivariga tema Viljandi kodus pärast järjekordset Suurjooksu ümber Viljandi järve. Nagu paljudel eelnevatel aastatel, on just sel päeval ilm mõnusalt soe ja päikeseline ning spordijutud ei vaibu niipea.

Suure-Jaanist pärit endine Eesti koondise kümnevõistleja Aivar Hommik (52 a, 189 cm, 82 kg) on Viljandi Jakobsoni kooli kehalise kasvatuse õpetaja ning spordiringi juht. Aastal 1984 lõpetas ta Suure-Jaani Keskkooli, 1991 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna (sinna aega mahtus ka kaks aastat Vene sõjaväge) ning õpetajana on tal staaži juba 27 aastat. Aivari kümnevõistluse rekord 7490 punkti pärineb aastast 1994. Lisaks on ta võitnud 30 medalit Eesti meistrivõistlustel teivashüppes, kümnevõistluses, kolmikhüppes, seitsmevõistluses ja teatejooksus, tulnud kahekordseks maailmameistriks 20-võistluses. Viis aastat tagasi tuli ta Brasiilias Porto Alegres toimunud MM-il veteranide maailmameistriks teivashüppes tulemusega 4,05, olles ainuke nelja meetri ületaja. Sitke Mulgimaa mees on läbi teinud ühtekokku 50 kümnevõistlust, neist ühtegi katkestamata.

2004. aasta EM Aarhusis. Tulemus 4.50 ja hõbemedal veteranide M35 klassis Foto: erakogu

Kunstihingega kümnevõistleja

Aivar on pesuehtne maapoiss, kes kasvas tugevaks piima ja pudru peal. Lisaks temale on peres veel kaks venda ja kaks õde. Vanem vend tegeleb praegu golfiga, noorem hokiga ja üks õdedest nopib veteranklassis heitealadel medaleid. Aivar: „Isa on mul sportlik, tänasel päeval tegeleb rohkem male ja kabega. Meie lähedal maal elas ka onu pere ning onupoja korraldatud jooksu- ja hüppevõistlusel võitsin 10-aastaselt oma esimese diplomi, mis oli käsitsi kirjutatud.”

Kergejõustikuga alustas Aivar alles kuuendas klassis, sinnamaani käis ta hoopis kunstiringis, mida juhendas endise odaviskaja Toomas Savi isa Kaarel Savi. Kui Savi koolist lahkus, pidi Aivar, nagu tollasele ajale kohane, valima vanemate nõudmisel uue huviringi. Vanema venna eeskujul sai selleks kergejõustik. Vanem vend lõpetas üsna pea, kuid Aivar jäi. Mees ise kommenteerib seda aega nii: „Nii hilja alustades oli mu mahajäämus suur ja treener Kirmi poeg oli minust peajagu üle. Trennis käisin rattaga ning hoolimata ilmast ja aastaajast sõitsin kehva rattaga viis korda nädalas kaks korda neli kilomeetrit. Ratas ja kergejõustik ei sobi kokku ja sellest ajast jäi ka kerge tüdimus rattasõidu suhtes. Tahtejõuga jõudsin keskkooli lõpuks teistele järele ja Tartu Ülikooli läksin juba sooviga treenida heades tingimustes.”

Foto: Ene Veiksaar

Leivamees Nõukogude armees

Pärast ülikooli sisseastumist pidi Aivar minema kaheks aastaks Nõukogude armeesse. Ta sattus Kaliningradi väeossa, kus sporditegevust ei toimunud. Aivar: „Viimases hädas läksin väeosa ülema juurde, et spordiroodu saada. Mind määrati hoopis leivatellijaks. Pidin Kaliningradi leivatehasest tellima leiba, võid ja suhkrut. Kuna töö oli vaid hommikul, lõunal ja õhtul, tekkis palju vaba aega, mille üritasin nii palju kui võimalik ise spordiga sisustada.”

Ülikooli tagasi minnes oli Aivar esiti „teibamees” Kutmani käe all, kuid mitmekülgsuse huvides hakkas legendaarse Kudu juhendamisel kümnevõistlusega tegelema. „Sain aru, et mitmevõistlus on huvitavam, minu lemmikala teivashüpe nõuab suurt jõudu ja kümnevõistlusega saan tugevamaks,” arendab Aivar mõttekäiku. Pärast armeest naasmist oli Aivaril suur tahtmine kaotatud aeg tasa teha, ta treenis 2–3 korda päevas, et vormi tagasi saada, ning hüppas 1987. aastal teivast juba üle viie meetri. Kudu grupis treenis ka kadunud Valter Külvet, kes eriti nooruspõlves oli teistest peajagu üle ja loomupäraselt väga andekas. Tiitlivõistlustele Aivar kahjuks ei jõudnud. Samal ajal olid areenil tuntud tegijad Nazarov ja Reintak.

Õpetaja Hommik

Kohe pärast ülikooli lõpetamist 1991. aastal sai Aivarist Viljandi Jakobsoni kooli kehalise kasvatuse õpetaja. Koolid olid sel ajal suured, nii umbes 1200 lapsega.

Aivar: „Tundide läbiviimisega polnud probleeme. Olen mitmekülgne, tegelenud kõikide pallimängude ja loomulikult ka kõigi kergejõustikualadega. Õpilased tajuvad kohe, kes on nende ees. Minu esimene kunstiõpetaja on öelnud, et esimese 2–3 aastaga on näha, kas õpetaja jääb kooli püsima või mitte.”

Kui palun Aivaril võrrelda tänapäeva lapsi nn nõukaaja lastega, siis esimese hooga ütleb Aivar, et kes ikka tahab ja soovib kuhugi jõuda, see pingutas vanasti ja pingutab ka nüüd. „Eks nutiajastu on lapsi loomulikult passiivsemaks teinud. Aktiivsust näidatakse üles males, kabes ja sudokus, sest neid mänge viin ma läbi arvutiklassis,” räägib Aivar. Sportimistingimused ei ole palju muutunud. Tekkinud on lihtsalt palju erisusi nn võrdsuse printsiibil, et raskustes lapsele määratakse tugiisik, nad jäävad kooli edasi ja nendega peab arvestama. Varem suunati nad erikooli. See on viimase 3–4 aasta trend.

Norme kui selliseid ei eksisteeri juba 90-ndate algusest peale. „Mina viisin kohe alguses sisse arengukaardid, mis andsid hea võrdluse õpilase arengust. Tänasel päeval tuleb täita liikumispäevikut. Riiklikus ainekavas on näiteks kirjas, et jooksudistantsi peab õpilane suutma läbida ühtlases tempos. Meie koolis on alates sügisest arvestuslik hindamine ehk siis aine saab kas arvestatud või mittearvestatud ning lisaks tuleb kirjutada hinnang võrreldes eelmise aastaga,” seletab Aivar.

Lastele juhtnööre jagamas Foto Geit Mändmets

Õpilaste innustaja

Aivar arvab ise tagantjärele, et ilmselt läks ta kehalise kasvatuse õpetajaks seetõttu, et tema enda õpetaja oli olnud väga ühekülgne. „Tahtsin lastele rohkem anda,” lausub Aivar. Uus ainekava annab koolidele vabamad käed. Kui varem kuulusid õppekavva põhiliselt kergejõustik ja pallimängud, siis nüüd võib see maakonniti erinev olla, näiteks vehklemine Haapsalus või purjetamine Tallinnas.

Aivar töötab huviringi juhina, mis tegeleb üldarendavate treeningutega. Töö sarnaneb spordikooli treeneri omaga selle vahega, et suved on vabad. Tema suurim väljakutse ongi lapsi innustada, sest valikuvõimalusi on palju ja tihtilugu käivad lapsed mitmes trennis korraga.Samuti levib arusaam, et kui huviring on tasuta, siis ei saa see ikka õige asi olla. Aivari trennides käivad 2.–9. klassi lapsed koos, trennid toimuvad oma koolis ja Paala hallis. Aivar käib nendega erinevatel võistlustel – „TV 10 Olümpiastarti”, Valter Külveti mälestusvõistlused, olümpiavõitja Jaak Uudmäe auhinnavõistlused jm. Lapsi motiveerib õhkkond, kõik saavad hästi läbi. Andekamad saadab Aivar spordikooli, nt Piret Kuresoo jõudis odaviskes 55. meetrini. „Ega lapsed ei teagi kohe algul, mida nad tahavad. 6. klassist alates teeme kehalise tundides läbi kõiki kümnevõistluse alasid. 8.–9. klassis tehakse juba täispikka kümnevõistlust,” ütleb Aivar.

Veteranide MM-i poodium, Brasiilia 2013 Foto: erakogu

Hoiab end vormis

Kui küsin Aivarilt, kuidas ta end vormis hoiab ja mida tarbib, siis sai spordialade nimekiri õnneks pikem kui ravimite oma, kuhu kuuluvad Q10 ja liigeseravimid. Talvel tegeleb Aivar rohkem mõttespordiga, kuid on enda jaoks avastanud uisutamise ja sel talvel kogunes kilomeetreid lausa 200. Ta jookseb mõõdukalt ja käib koos lastega jõusaalis.

Teivashüppe MM-iks valmistudes treenis Aivar aktiivselt pea kuus kuud, sest see ala nõuab palju füüsist – kõhulihased, käelihased, selg, jooksukiirus. Oma vormi kontrollimiseks osales ta kohalikel noortevõistlusel. Praegu aga korraldab ta veteranide võistlusi ja on avastanud enda jaoks nooleviske ehk dartsi. Nüüd ei ole spordimehel endal suuri võistlusi plaanis. „Kui minna, siis ainult medali järele,” muheleb Aivar.

Tekst: Kärt Radik

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*