Kergejõustiklase Ruudi Toomsalu „aardekirst“

Ruudi Toomsalu
Ruudi Toomsalu võitis 1936. aastal Eesti-Läti maavõistluse 100 m jooksu Tartu Tamme staadionil

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi (ja loomulikult teiste Eesti muuseumite) hoidlaid kutsutakse tihtipeale hellitavalt varakambriteks.

Eelkõige on nende esemete rikkus muidugi kultuurilooline: väärtuse tekitavad nende lood ja ajalooline taust. Ei saa aga eitada, et varakambris saab päris värvika ülevaate auhindadest, milleks on kasutatud nii hinnatud kunstnike töid kui ka väärtuslikke materjale. Väärismetalli sisaldus medalis või karikas ei pruugi näidata auhinna väärtust tippspordi hierarhias. Ja mis seal salata, hõbedast köögiriistade hiilgeaeg auhinnalaual lõppes Eesti spordiloos enam-vähem II maailmasõjaga, aga samu võistlusi peetakse tänase päevani.

4 noad_kahvlid
1937. aastal Eesti-Leedu kergejõustiku maavõistlusel parimale sportlasele välja pandud hõbenugade ja -kahvlite komplekt
Hõbealused maavõistlustelt
Hõbealused maavõistlustelt

Hõbeesemete hulgaga paistavad spordimuuseumi kogudes eelkõige silma Eesti sõjaeelsed laskurid ja kergejõustiklased. Eriti tõuseb tervikliku auhinnakollektsiooniga esile sprinter ja pikaaegne sporditegelane Ruudi Toomsalu (1913–2002). Ruudi jõudis Eesti tippu juba Westholmi Gümnaasiumis õppides ning Tartu Ülikoolis sai ta tugevaks üliõpilassportlaseks. Sportlikul teel jõudis ta välja 1936. aasta Berliini olümpiamängudele, kus võistles eelvõistlusel nii 100 m jooksus kui ka kaugushüppes. Sprindidistantsidel ja teatejooksudes püstitas ta kokku üle paarikümne Eesti rekordi. Pärast tegevsportlase karjääri lõppu oli ta hinnatud treener ja kehakultuuriõppejõud ning taasiseseisvumisajal spordiseltsi Kalev ajaloolise pärandi hoidja.

Amatöörspordi hiilgeaegadel võisteldes Ruudi auhinnarahasid vastu võtta ei võinud, aga hinnalised esemed võitude ja rekordite eest oma koha tema auhinnakapis leidsid. Ta esindas Eestit 14 korda maavõistlustel (näiteks ka selliste eksootiliste maade vastu nagu Jaapan) ja osales mitmel auhinnavõistlustel Eestis, kus sai auhindadeks nii hõbedast kui ka muust metallist lusikaid, kahvleid, nuge, väikseid taldrikuid, peekreid jm.

Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*