Eiki Nestor ei oska spordita elada

EIKI NESTOR, KEEGEL
Foto: ERIK PROZES / POSTIMEES / SCANPIX

Eiki Nestor (64) on kuulunud pärast Eesti taasiseseisvumist kõigisse riigikogu koosseisudesse. Ta on olnud regionaalminister (1994–1995) ja sotsiaalminister (1999–2002), ja alates 2014. aastast on ta riigikogu esimees.

Aga see pole sugugi kõik!

Nestor oli aastakümneid tagasi riigikogu spordiklubi president ja jalgpallimeeskonna FC Toompea legendaarne kapten.

Ja nagu sellest veel vähe oleks – veteranpoliitik tuli sportliku keegli 2011/2012. aasta võistkondlikel meistrivõistlustel Eesti meistriks!

Oleme juba veerandsada aastat head tuttavad ja julgen väita, et meie riigi esimene mees on sitke sell.

Kreeka mütoloogias on Nestor Trooja sõja vanim tegelane, kes paistis silma elukogemusel põhinevate tarkade nõuannetega. Kui Eiki oli alles verisulis poliitik ja käis komandeeringus prantsuskeelsetes riikides, selgus hotellides tihti, et Nestori nimele pole kohta reserveeritud. Küll aga oodati Eestist härra Eikit, sest Nestor on seal teatavasti eesnimi. Niipalju siis nimedest.

Nestor pole küll eluaastatelt riigikogu vanim tegelane, on aga seda Toompeal oldud aastate poolest. Ja kui arvestada veel praegust ametikohta, siis sporditerminoloogiat kasutades on tegemist võistkonna tituleeritud peatreeneriga.

Riigikogulaste distsipliinist ja halbadest harjumustest võib lugeda meie kollasest ajakirjandusest, aga Eiki, võrdle palun rahvaasemike sportlikku vormi täna ja 25 aastat tagasi.

Hullumaja! Riigikogu meenutab juba heas mõttes spordilaagrit. Neid inimesi riigikogus, kes tegelevad regulaarselt spordiga, ei ole kordi, vaid vaata et kümneid kordi rohkem kui veerandsada aastat tagasi. Tookord olid üksikute alade fanaatikud, aga praegu on jooksjad, tennisemängijad, võrkpallurid, korvpallurid.

See, et Eesti on võitnud üle kümne aasta jutti Balti Assamblee korvpalliturniiri – no kuulge, mis me räägime! Vanu korvpallureid on Leedu parlamendis rohkem, aga nad ei tule tervise tõttu enam väljakule. AgaVirgilijusAlekna(kahekordne olümpiavõitja kettaheites, 200 cm pikk ja 130 kg raske) pani eelmisel aastal Pärnus meie vastu kaks kolmest, põrguline!

Kohati jääb mulje, et ainult sportlasi riigikokku valitaksegi.

Foto Vikotro Burkivski / AK Kroonika / Scanpix
Foto: Vikotro Burkivski / AK Kroonika / Scanpix

Eiki Nestor on Kalamaja poiss. Ka siis oli see eksklusiivne elamurajoon, tõsi, teistel põhjustel.

Seal elasid tööinimesed, kellele ei antud mingitel põhjustel korterit uuselamurajooni Mustamäele. Lisaks pensionärid, joodikud ja pätid. Ka üliõpilased, kes olid ühiselamukohast ilma jäänud.

Spordiväljakuid seal vist ülemäära palju ei olnud?

Ei olnud. Aga see ei seganud.

Kalamajas oli poistel sel ajal kaks mängu: sõda, kus lasti ragulka abil sinklitega üksteise pihta, ja jalgpall. Jalgpalli mängisime tuletõrjehoovis, mis asus Köie ja Suure-Laagri tänava lõpus. Seal ma veetsin suurema osa oma ajast, kui parasjagu sõda ei mänginud.

Aga spordipisiku said sa oma isalt Eerik Nestorilt (1920–1985), kes oli enne sõda hirmkõva maadleja?

Kas just hirmkõva, aga Eesti koondise kandidaat ta 1940. aastal toimuma pidanud Tokyo olümpiamängude eel oli.

Maapoiss tuli linna, töötas ühes kaalutöökojas ja maadles.

Ja siis põhiliselt maadles, sest isa viimane töökoht enne sõda oli Kadrioru staadioni riistakambri juhataja.

???

Isa pidi kord nädalas üle lugema kogu Kadrioru staadioni inventari, kõik kuulid, odad ja kettad. Ja selle eest maksti talle maru head palka.

Siis tuli sõda ja pärast seda ta enam ei maadelnud. Aga kaasa elamas käisime ikka. Nii et esimene spordiala, mida ma vaatamas käisin, oli maadlus.

Olen näinud isegi Johannes Kotkast (1915–1998)Eesti meistrivõistlustel maadlemas!

Eks me kõik pea pidevalt maadlema kõikvõimalike probleemidega, aga kui palju mõjutas sind Kreeka-Rooma maadlus?

Ma ei mäleta, et see onude pusimine oleks mind lummanud, aga huvitav oli ikka.

Ma ei käinud veel koolis, järelikult oli see 50-ndate lõpus, kui hakkasime isaga regulaarselt jalkat vaatamas käima.

Komsomoli staadion (praegune Kalevi keskstaadion)oli küll juba valmis, aga mängud toimusid Dünamo (Kadrioru)staadionil. Jalgpalliväljakul olen näinud selliseid staare nagu Arvo Tammkõrv (1939–2002), Erich Kollo (1932–2002) ja Mati Gilden (1942–2014). Mul on eriti hästi meeles Tallinna Dünamo matš Riia Daugavaga, kus meie võõrmängija Arakeljan, 160 cm pikk, pistis mängu viimasel minutil nurgalöögist tulnud pallile pea vahele ja lõi värava. Võitsime 1 : 0.

Issand, kui hea meel mul oli!

Nestor on Gustav Adolfi poiss. Tõsi, sel ajal, kui Eiki koolis käis, kandis see Eesti vanim tegutsev kool Tallinna 1. Keskkooli nime.

Kolmandas klassis küsiti: kes tuleb korvpallitrenni? Trenn toimus kooli võimlas ja võistkonna nimi oli esialgu Tallinna Lokomotiiv.

Ja treener oli kooli vilistlane, kunagine Automi juht Valdur Tamming (1935–2014), legendaarne mees.

Legend juba oma eluajal!

(Läbematult.) Poisse, kes trenni tulid ja rivisse võtsid, oli üle poole väljaku. Pakun, et 30–40 kindlasti.

(Mõtlikult.) Küsisid, mida sport mulle on andnud? Tamming tuli meie ette: „Joondu! Valvel! Parem pool! Riietusruumi, marss!“ Läksime riietusruumi ja kõik pidid seisma oma riiete kõrval. Treener vaatas, kas su särk ja püksid on ilusasti nagis või pingil kägaras, kas kingad on kõrvuti või mitte. Võttis isegi joonlaua ja mõõtis! Esimene kord tegi hoiatuse, aga kui järgmine kord oli seis sama, käskis riidesse panna ja koju minna.

See oli n-ö esimene sõel (naerab).

Mul on olnud õnn Valdur Tamminguga elus kohtuda. Rääkida nii meie korvpalli kadunud aegadest kui ka saunakultuurist. Tamming on vist kõige rohkem saunas käinud eestlane – mõni aasta enne lahkumist oli tal üle 10 000 leili kirjas. Ja mul on meeles, et kui tollases Tallinna 1. Keskkoolis polnud sooja vett, viis ta poisid pärast trenni Kalma sauna pesema.

Jajah, oli vist tõesti paar korda nii.

Lokomotiiv otsustas korvpalliga mitte tegeleda ja ühel hetkel öeldi kossumeestele – muide, neist neljakümnest rivis seisjast jõudis Eesti noortekoondise piirimaile lisaks Eikile veel vaid üks! –, et nüüd mängite Kalinini rajooni spordikooli eest.

Meie loo kangelasel vedas taas, ta sai endale koguni kaks treenerit. Ametlikult juhendas meeskonda Rein Kaljula (1942), aga kuna võistkonnas oli Jaroslav Dudkini (1918–2000) poeg Gunnar, leidis isa, et meeskond vajab ka tema abi.

Noorematele korvpallisõpradele koduvabariigis teadmiseks: Jaroslav Dudkin oli tõeline vene intelligent, keda imetlesid tema kasvandikest ühtviisi nii Tallinna Ülikooli endine rektor Andres Keevallik kui ka kahekordne maailmameister Priit Tomson.

Ta oli vene aadlike suguvõsast ja tõesti härrasmees.

Aga mis sai edasi? 1953. aastal sündinud poistest kinnitasid Tallinna Kalevis kanda Mihkel Tiks ja Jaan Orav. Aga 70-ndate lõpus tegutsenud farmklubis Tallinna Ehitaja mängisid peale Dudkin juuniori veel Jaak Lass, Valeri Tilgor ja Lembit Rebane – vanema põlvkonna korvpallisõpradele teada-tuntud nimed.

Eiki Nestori tiivad nii kõrgele ei kandnud. Ta oli nii Eesti noortekoondises kui ka hiljem TPI (Tallinna Tehnikaülikool) meeskonnas n-ö piiri peal – kas pääseb pingile või jääb välja. Ja tavaliselt eelistaski treener mõnda 181 sentimeetrist pikemat poissi.

Nii et mu tegelik staatus oligi Eesti noortekoondise kandidaat.

Kui ma TPI-sse läksin, siis olin küll I võistkonna nimekirjas, aga ei pääsenud isegi pingile. Ei saanud isegi diplomit!

Nii tuttav tunne.

Ja mingil hetkel sain aru, et suurt korvpallurit minust ei saa.

Aga et seda alapeatükki mitte nii kurvalt lõpetada, meenutan 1992. aasta sügist, kui riigikogul oli korvpalliaeg sellessamas Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlas. Võeti mindki kampa ja sattusime Eikiga ühte meeskonda. Oleks te näinud, kuidas ta kiiresse läks ja milliseid suurepäraseid sööte ta jagas! Sündinud playmaker’iks! Tänu Eiki suurepärastele söötudele tabasin vist koguni neli kolmepunktiviset. Niipalju siis isiklikku.

Riigikogu ajal algas Nestori jalgpallikarjäär.

See vutikarjäär sündis ju väga lihtsalt. Pärast taasiseseisvumist oli levinud idiootne arusaam, et jalgpall pole eestlaste mäng. VII riigikogus oli hulk hakkajaid kutte nagu Indrek Kannik ja püüdsime seda müüti murda. Algul mängisime Riigikogu SK nime all, aga väljakutsujaid tekkis nii palju, et ühel päeval leiti, et kõige lihtsam on mängida kõige viimases liigas. Ja siis tekkis FC Toompea idee, mille kapten ma olin oma karjääri lõpuni.

FC Toompea mängis esimest korda Eesti meistrivõistlustel 1995. aastal. Meeskond koosnes riigikogulastest, kõrgetest riigiametnikest, ajakirjanikest ja endistest jalgpalliässadest (Tiit Kõmper, Marko Kristal).

Oli distsiplineeritud seltskond.

Lõpetasin vutikarjääri 55-aastaselt. Väga raske oli abikaasale enne igat mängu lubada, et ma mängin ainult ühe poolaaja.Ta sai ju telefonikõnedest aru, et me saamegi tihtipeale kokku vaid 11 meest…

Kui Eiki oli sotsiaalminister, käisin teda intervjueerimas.

„Olete jalgpalliklubi FC Toompea kapten. Võistkonnakaaslaste arvates sugugi mitte sellepärast, et olete vanim mängija. Mida soovitate teha teistel endavanustel vanaisadel, kel kuues aastakümme turjal?

(Naerab.) Meie hooaja lõpuürituse eel vabandas meeskonna kapten ja vasakkaitsja, et ta ei saa lõpubanketil osaleda seoses abikaasa 50 aasta juubeliga.” (KesKus, jaanuar 2002).

Ja naerab nüüdki, kui ma seda vana lugu meenutan.

Viimane mäng on mul siiamaani hinges. See toimus meie koduväljakul Maarjamäe staadionil 2008. aastal. Pärast meie nurgalööki lõid vastased palli meie värava suunas. Mina olin jäänud peale väravavahi ainsana kaitsesse. Ja minust 30 aastat noorem ja 20 sentimeetrit pikem sell läks kiiresse. Haarasin tal viimasel hetkel särgist ja kohtunik karistas mind kollase kaardiga. Surusin selle selli kätt, tänasin kohtunikku õiglase karistuse eest, mispeale meeskonnakaaslased mulle aplodeerisid…

Keegliklubi Pinpin, Eesti meister 2012 Foto Keegliklubi Pinpin
Keegliklubi Pinpin, Eesti meister 2012 Foto: Keegliklubi Pinpin

Võtsin kohtumisele kaasa ühe protokolli. Arvasin, et see on ühe Mere puiestee kuulsaalis mängitud keeglimängu protokoll, kus fikseeritud minu võit saunasõprade üle. Et algaja õnn.

Nestor ei tahtnud seda protokolli näha. Turtsatas ja teatas, et käisin hoopis bowling’ut, mitte keeglit mängimas. Tegi mulle põhjalikult selgeks, mis vahe neil kahel spordialal on.

Visuaalselt: bowling’ut mängitakse pikkades pükstes, keeglit aga lühikestes. Keeglis on kuulid väiksemad, ühesuurused ja aukudeta. Ka kurikaid on ühe võrra vähem ehk üheksa, aga visete arv ja koormus on suurem.

Mulle meeldib inglaste võrdlus ragbi ja Ameerika jalgpalli kohta. Nende arvamus Ameerika jalgpallist – kus meestel kiivrid peas, kere kaitsmetega kaetud ja võre silme ees – on et nojaa, see on ka mäng, sobib ameeriklastele, aga see ei ole meeste mäng!

Nestor ei jäta õhku kaksipidi arvamust, kumba veeremängu, kas keeglit või bowling’ut, ta meeste mänguks peab.

Läksin pärast jalgpalliga lõpparve tegemist tagasi selle mängu juurde, mida olin mänginud ka kolm-neli aastat enne seda, kui mind riigikokku valiti. Ja tulin 58-aastaselt keegliklubi PinPin meeskonnas esimest korda Eesti meistriks. Kuigi alustasin sporditegevust kaheksa-aastaselt, läks pool sajandit aega, et Eesti meistriks tulla.

Pilk protokolli: 2011/2012. aasta meistrivõistlustel osales üheksa meeskonda. Tihe rebimine oli.

Kui sagedasti praegu trenni teed, austatud riigikogu esimees?

Tublid ja noored mehed teevad kaks korda nädalas trenni ja lisaks võistlevad nädalavahetustel. Minule, varsti 65-aastasele mehele on seda palju. Kui ma olen ühe seeria klubi eest ära mänginud, siis ei taha kolm päeva keeglit mängida. Kui lihas annab tunda, viskad lihtsalt mööda.

Ühesõnaga: kui ei ole võistlust, lähen trenni. Ja need nädalavahetused, kui on võistlused, siis ainult võistlen.

Veteranide klass algab 50. eluaastast. Mina kuulun klassi seenior B, mis hakkab 60. eluaastast. Tase on vinge.

Kas ka seenior C on ka olemas?

(naerab) Seda ma ei ole uurinud. Aga ma olen näinud ühte taanlast – tegi kaks sammu ja viskas kahe käega. Ja üle 600 kurika sai maha (Eesti rekord on 1065, kümnes 970).Küsisin, et kui vana ta võib olla. Öeldi, et kümme aastat tagasi oli 75…

Võtame selle vestluse nüüd ilusasti kokku!

Meil kõigil tekivad elus omad harjumused ja sõltuvused. Head ja halvad. Sport on positiivne sõltuvus.

Mida varasemas nooruses see külge jääb, seda parem.

Mul on raske ette kujutada inimest, kelle jaoks ei ole sporti olemas. Kuidas on see võimalik? Ma ei mõista neid hukka, aga minu jaoks on see arusaamatu.

Tekst: Mart Soidro

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*