Jooksmine on võistlusspordina olnud Eestis pikka aega väga populaarne, kuid tulemuste loetelus jääme siiani põhjanaabritele soomlastele alla.
Meie esimesteks sportlastest rahvuskangelasteks võib pidada elukutselisi raskejõustiklasi eesotsas Georg Lurichi ja Georg Hackenschmidtiga, kuid hõimuvendadel võib sellele positsioonile paigutada pikamaajooksjad, eelkõige Hannes Kolehmaise ja Paavo Nurmi. Soomlaste kuulsusrikkast jooksuajaloost hoolimata on siiski olnud mõned korrad, kui eestlased on naabritevahelistes mõõduvõttudes peale jäänud.
1950. aastate teisel poolel Eesti NSV ühiskondliku pingelõdvenduse ja Soomest kultuurikontaktide otsimise ajastul hakkasid toimuma Eesti ja Soome vahelised maavõistlused. Kuigi ametlik võim seda ei rõhutanud, oli spordikogukonna jaoks tegu sõjaeelse traditsiooni jätkuga. Maavõistluste seast kerkisid esile just kergejõustikukohtumised.
Kohe esimesel, 1957. aasta Eesti-Soome kergejõustiku maavõistlusel pani Soome president Urho Kaleva Kekkonen võistluste parimale Eesti sportlasele välja eriauhinna, hõbedast karika. Kekkonen oli endine kergejõustiklane ja muu hulgas Soome kergejõustikuliidu auesimees. Karika pälvis nimekate soomlaste ees 5000 m ja 3000 m takistusjooksu võitnud Hubert Pärnakivi. Võidud avaldasid kohalikule meediale niivõrd muljet, et loodeti: „Nüüd on pais lahti!“ ja eestlased hakkavadki soomlaseid võitma.
1958. aastal sai 10 000 m jooksus hiilgava võidu saavutanud Lembit Virkus Kekkoselt eriauhinnaks kuldkella. Kellal oli huvitav ajalugu, sest treeningutel suutis sportlane selle kaotada. Pikka aega kadunud ajanäitaja leidis ta siiski juhuslikult samast pargist üles. Muuseumini kell aga ei jõudnudki, sest see purunes, kui Virkus oli jäähokimängus väravavahiks.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
