12.-13- oktoobrini peetakse järjekordne Saaremaa ralli. Kui Saaremaalt pärit Ott Tänak teeb suuri tegusid maailma ralliradadel, siis saarelt on tulnud häid rallimehi veel. Üheks selliseks on oktoobri alguses 23-aastaseks saanud Rasmus Uustulnd, kellel kõik autospordiga seonduv lausa veres voolab.
Rasmus, kuidas sai Sinust rallisõitja?
Mul on see pisik perekonnas. Minu vanaisa sõitis rallit ja luges kaarti ja isa tegi ka väiksemaid võistlusi kaasa ning mind ennast on lapsest saati pealtvaatajana rallidele kaasa võetud. Mul oli juba varakult tunne, et lähen kunagi rallit sõitma. Kõik liikus loogilist rada – alguses noortele mõeldud rahvasprindid ja jäärajasõidud ning ühel hetkel tekkis mõte, et võiks päris rallit proovida.
Millal päris esimest korda autorooli keerata said?
Olin 6-7 aastane. Ma ei mäleta, kas koolis juba käisin, aga see oli kodukandis Nasva jäärajal, kui sain vanaisa süles istuda ja Lada rooli keerata.
Millal jalad lõpuks pedaalideni ulatusid ja päris ise rooli taga said katsetada?
See oli mõned aastad hiljem. 2003 tegin esimese võistluse ja 2004 ning 2005 sõitsin talvel jääradadel ning tulin ühel aastal noorteklassis Saaremaa meistriks.
Kes on rallis Sinu eeskujud praegu ning minevikus?
Kui noorem olin ja isa mind rallisid vaatama viis, siis selline mees nagu Priit Liblik sõitis veoautoga rallit ja tuli aastal 2000 Eesti meistriks. Ta oli mu lemmik rallimees ja mõtlesin, et tahan ka kunagi veokaga sõita. Kui vanemaks sain, mõistsin, et veoauto on nii aeglane, et sellega ma sõita ei viitsi. Kui pensionile jään, siis kindlasti sõidan veokaga. Väiksena oli kokkupuude ka Ott Tänakuga ja vaatasin talle alt üles. Kindlasti on eeskujuks Urmo Aava, kel on maailmast väga palju kogemusi ja kui mul mõni küsimus või murekoht on, siis võin julgelt Urmo poole pöörduda, ta oskab alati aidata.
Mis Sind rallispordi juures kõige rohkem köidab?
See on päris hea küsimus ja olen varem selle peale isegi mõelnud. Aga head vastust anda ei oska. Eks see kiiresti sõitmine ja adrenaliin on. Ja huvi tehnika vastu kindlasti ka. Üldiselt on see selline haigus, et kui sa sõrme annad, siis võtab terve käe.
Mis on Sinu rallikarjääri parimad tulemused?
Mu isa suurimaks saavutuseks rallispordis jäi kuskil Pärnu ringrajal auto tiiki uputamine, tänu millele pääses ta ühe tehnikaajakirja esikaanele. Minu saavutused on natukene paremad, seega väga pettunud ei saa tulemuste suhtes olla. Eesti meister autorallis ma pole veel olnud, kuid sel aastal on võimalus olemas. 2014 olin Eesti meistrivõistlustel teine ning see on seni ilmselt kõige säravam tulemus. Üksikutel rallidel on ka häid kohti saavutatud, aga Eesti meistritiitel on veel puudu… ehk sel aastal läheb õnneks.
Kuidas rallimehed suurtel kiirustel üksnes legendi järgi sõidavad?
Tean, et Eestis on mõned rallimehed, kes filmivad katset ning kuigi nad panevad ka legendi kirja, siis vaatavad videot nii palju, et lõpuks kulub katse pähe ja nad eelistavad mälu järgi sõita. Mul nii hea mälu pole. Üldiselt ikka sõidetakse kaardilugeja järgi ja minu jaoks oleks imelik, kui keegi kõrval midagi ei räägi.
Kui palju täiskiirusel jõuad tee ääres toimuvat märgata?
See on keskendumise küsimus. Kui ajavahed on suured ja otseselt midagi püüda ei ole, siis keskendumine hajub ning hakkad tee ääres märkama igasuguseid veidraid ning ebaolulisi asju. Üldiselt oled aga sõidule nii keskendunud, et ei jõua väga pealtvaatajatele lehvitada.
Kui olulisel kohal on Sinu jaoks Saaremaa ralli?
Võib isegi öelda, et see on minu jaoks kõige tähtsam sõit. 2000. aasta Saaremaa ralli on üldse esimene asi, mida ma oma elust mäletan. Pärast seda olen igal aastal kas pealtvaatajana või sõitjana kohal olnud. Kuna olen saarlane, siis on see minu jaoks traditsioon ja ei kujuta ette elu ilma Saaremaa rallita.Sõitjana tegin seal debüüdi aastal 2012.
Naljakal kombel ütlevad paljud Eesti rallisõitjad, et Saaremaa etapp on tippsündmus, kuna see on hooaja viimane ralli ja tihtipeale jäävad sinna lahendused meistritiitli osas. Saaremaa ralli on ka Eesti kõige pikema ajalooga autorallivõistlus ning selliseid kiiruskatseid – kitsad teed, kadakate vahel, kiviaiad – ei leia kusagilt mujalt kui Saaremaalt. Ka ilmaolud on tavaliselt ettearvamatud – vihmane, libe ja mudane.
Kas saarlastel on koduradadel sõites ka mõni eelis?
Ma ei tea, kas otsest eelist on. Kindlasti ma tean enamikke kiiruskatseid, aga tegelikult enamik rallimehi on siin sõitnud ja teavad olusid samamoodi hästi. Kiiruskatse hea tundmine pole alati eelis, kuna tean ka kõiki kohti, kus on midagi juhtunud ja kus on välja sõidetud. Sõidu ajal hakkab see häirima – ei sõida enam legendi järgi, vaid hakkad igaks juhuks pidurdama natuke rohkem, kuna tead, et siin on varem midagi juhtunud.
Kas Sul on kunagi rallidel tekkinud olukorda, kus kiirused on nii suured, et enam pole julgenud juurde vajutada?
Sellist hirmu pole küll tundnud. Pigem on nii, et sõites ei karda, aga legendi kirjutamisel küll. Legendi koostamisel sõidetakse ühte katset kaks korda läbi ning esimesel korral paned kõik kurvid kirja ja teisel sõitmisel kontrollid. Teistkordsel läbimisel tundub teinekord, et mõnest kurvist nii kiiresti läbi ei mahu. Lõpuks võid tolle koha aeglasemaks kirjutada ja võistlusel pärast avastada, et esialgne hinnang oli õige ja oleks kiiremini saanud.
Ralliga käivad paratamatult kaasas väljasõidud ja õnnetused. Kuidas Sinul seni on läinud?
Üks suurem avarii on olnud. See oli 2016. aastal Harju ralli esimesel kiiruskatsel. Tee oli väga tolmune, meie ees sõitev auto sõitis aeglaselt ja jõudsime talle järele. Ühes väga kiires kohas oli legendis arusaamatus ja umbes 150 km/h kiiruse pealt sõitsime sügavasse kraavi. See tegi ikka haiget küll.
Kas mõjus kuidagi ka psüühikale?
Mõjus küll, aga minul veidi teise nurga alt. Kiiruse suhtes hirmu ei tekkinud, pigem mõtlesin selle peale, et rallisport on väga kulukas ala ning kui oleks kohe veel üks samasugune õnnetus juhtunud, siis poleks tükil ajal saanud rallit sõita. Mul võttis ikka veidi aega, et kiirus uuesti üles saada.
Kus Sa näed ennast rallimehena 10 aasta pärast?
Ma kahjuks pole hiromant ja ei tea isegi, mida aasta pärast teen. Loodan aga, et võidusõidust kaugele pole jäänud ja olen endiselt võistlusradadel.
Tekst: Siim Semiskar
Fotod: Edgars Leonovs
