Mõni film toob lausa pisara välja

Kevin Wood / Shutterstock.com
Foto: Kevin Wood / Shutterstock.com

Täna ma ei räägi spordist, küll aga millestki, mis mõjutab mind peaaegu sama palju. Ehk muusikast, täpsemalt Queenist.

Ei, ma ei ole mingi muusik. Korralikku lauluhäält minu suust ei tule ning kui isegi päästan aeg-ajalt vokaalid valla, siis ega see kellelegi joovastavat emotsiooni kaasa ei too. Küll aga defineerib muusika minu meeleolu. Hommikul võin põõnata kaua tahes, kuid pandagu mõni retrolikult tempokas muusikapala peale ning korrelatsioonis rütmiga tõuseb ka minu motivatsioon tegudele asuda.

Kuna sõna retrolik tuli juba mängu, siis polnud pääsu olla üks esimeste seas, kes värskelt valminud Queeni filmi vaatama läks. Queen on bänd, mida ma kuulan sageli üksi. See on bänd, milleni ma jõuan alati siis, kui olen väsinud ümbritsevast kärtsust ja mürtsust. Filmi eel olid mul mõistagi ootused suured – missuguse süžeeliini nad valivad, palju on muusikat jpm.

Kui välja arvata mõningaid filmid, näiteks „Shawshank redemption“, siis on vähe ekraniseeringuid, mis mulle tõeliselt korda lähevad. „Oli tore film, aga noh, mis seal ikka, lähme edasi,“ üldiselt kipub tagasiside selline olema. Queeni film… tõi aga silma päris mitu pisarat. Mul ei ole ükski film selliseid emotsioone tekitanud, kui see, mida just olin näinud.

Fabio Diena / Shutterstock.com
Foto: Fabio Diena / Shutterstock.com

Mul ei ole aimugi, kas sellise emotsiooni kogemiseks pead olema maailmakuulsa bändi tulihingeline austaja. Ega tegelikult ole minagi, lihtsalt see muusika puudutab. Igakord kui kitarrist Brian May mõne laulu esimese akordi tõmbas, läbis mu keha tõeline värin ning kananahk tuli ihule.

Film keskendub peamisel kahele liinile. Freddie seksuaalsus ning Queeni laulude teke. Ütleksin, et tegemist ei ole kindlasti Oscari väärilise filmiga ning minu hea filmikriitikust sõber leidis hulganisti operaatori ja režissööri vajakajäämisi, kuid olla parim film ei olegi selle teose eesmärk. Pigem on kinoekraan vahend, mille kaudu jälle taaselustada emotsioon, mis mõnel Queeni kuulates unustuste hõlma on langenud. Kuulsaim kontsert „Live Aidil“ on toodud nende esituses meie ette peaaegu täies pikkuses ning pilt, mida suuremad fännid on proovinud nautida YouTube’is 80ndate video kvaliteediga esitatakse suurepärase heli ning visuaaliga.

Miks ma sellest siin kirjutan? Võiksin ju jääda spordi juurde, kuid muusika on see, mis kujundab minu trenni rütmi. Hooaegade kaupa käib minu playlist’ist läbi palju muusikat, kuid vähe on esitajaid, kelle teosed lähevad korda ka aastakümneid pärast seda, kui need loodud on. Mõelge… film tehti bändist, mis täies koosseisus tegutses aatsakümneid tagasi. Nad tegid muusikat, mida lastakse raadiost siiani. „Bohemian Rhapsody“ paneb enamiku meist kas või kaasa ümisema ning jätab tundetuks vähesed.

Mul tekkis küsimus, et kaua see muusika kestab. The Beatles’i laule kuulatakse tänapäevini ning nemad tegutsesid veelgi varem. Kas meie lapsed kuulavad selliseid laule? Kas nad oskavad väärtustada sedasorti muusikat või tulevikus teamegi vaid lugusid, kuid esitajad on jäänud tehnoloogia varju. Senikaua aga pange mõni Queeni laul peale ning laske end vabaks. Tegevus, mida viimasel ajal väga palju enam ei tehta.

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*