Sirje Kikas: heaks korvpalluriks saab siis, kui palju treenida

Sirje Kikas

Sirje Kikas on mänginud edukalt korvpalli juba üle 50 aasta. Teda võib pidada Eesti kõige pikema staažiga naistippkorvpalluriks, korvpallilegendiks. Tal on erakordselt muljet avaldav hulk tiitleid ja ta osaleb seniajani tipptasemel võistlusspordis. Kaua aastaid oli ta Eesti ja Tartu Ülikooli naiskonna mängujuht. Teda peavad omaks nii tolle aja tipud kui ka praegused parimad veterankorvpallurid üle maailma.

Sirje Kikas sündis 25. mail 1959 Kilingi-Nõmmel. Korvpalliga hakkas ta tegelema 8-aastaselt ning tema esimene treener oli Maret Link, kelle käe alt võrsus teisigi edukaid naiskorvpallureid. Korvpalli valis Sirje oma vanema õe eeskujul, kes on koos isaga siiani tema peamine toetaja ja innustaja.

Oma esimesest treenerist ja treeningutest mäletab Sirje seda, et treener suunas tüdrukuid korvpallimängu ja kogu oma tegevust põhjalikult mõtestama. Kõik olid kohustatud pidama treeningpäevikut, mis sisaldas muu hulgas korvpalli ajalugu, taktikat, kombinatsioone, visatud viskeid ja võistlusmänge koos analüüsiga. Treeningud toimusid tollal süstemaatiliselt kolm korda nädalas ning hiljem lisandusid hommikused visketreeningud. Tänu nendele kuulus Sirje kõigis vanuseastmetes Eesti noortekoondisse.

Aastatel 1975–1977 õppis Sirje Tallinna Spordiinternaatkoolis, kus treeneriks oli Rita Sild. Viimase juhendamisel sai Eesti naiskond Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel pronksmedali.

Sirje KikasMuljet avaldav karjäär

1977. aastal sai Sirje Kikasest TRÜ kehakultuuriteaduskonna üliõpilane. Tartu Ülikooli naiskonda sulandus ta sujuvalt, sest samal aastal oli mitu vanemat mängijat lõpetanud nii ülikooli kui ka korvpallimängu. Tartu Ülikooli naiskond Ilmar Kullami ja Arnold Selge juhtimisel koosnes professionaalsetest tippsportlastest, kes võtsid väga pingeliste võistlusgraafikutega osa nii Eesti NSV kui ka Nõukogude Liidu meistrivõistlustest. Parimaks saavutuseks jäi 1978. aastal Nõukogude Liidu karikavõistluste pronksmedal. Sirje kollektsioonis on 11 kulda, 9 hõbedat ja 4 pronksi Eesti meistrivõistlustelt. Ta kuulus Eesti koondvõistkonda 17 aastat.

Tähelepanuväärne on see, et Sirje oli üks esimesi Eesti naiskorvpallureid, kes mängis välisriikide klubides: aastatel 1989–1990 Tampere naiskonnas Pyrintö ning 1997 Helsingi naiskonnas Torpan Pojat. Pärast tippkorvpallist lahkumist on Sirje töötanud koolides kehalise kasvatuse õpetajana. Alates 2004. aastast on ta teinud rõõmuga tööd Tartu Kutsehariduskeskuses ning saab hästi läbi nii õpilaste kui ka kolleegidega.

Heaks korvpalluriks saab treenides

Küsimusele, kuidas saada tippkorvpalluriks ja püsida aastakümneid tippvormis, vastas Sirje väga põhjalikult: „Minu kogemuse põhjal saab heaks korvpalluriks eelkõige siis, kui palju treenida. Eriti noorteklassis, kus omandatakse kogu tehnika ja taktika ABC. Korvpallis on olulised ka suhted. Mängujuhina pean hoidma ja looma nii mängujoonist kui ka inimestevahelisi suhteid. Kõrges eas aga on vaja tarkust ja oskust kuulata oma keha. Et veteranina palliplatsil jätkata, selleks on eelkõige vaja võistkonda, kuhu kuuluda ja kellega mängida – üksi ju korvpalli ei mängi. Olen väga õnnelik, et mulle on selline võimalus antud. Minuga samal ajal alustasid ja jätkavad siiani korvpalliturniiridel osalemist ülikoolikaaslased Ülle Järv ja Iivi Kaljuvee. Hiljem liitusid meiega vähe nooremad veteranid Mare Krutta, Piret Jahilo, Katrin Aava, Epp ja Kai Jürme jt. Korvpall ei ole meie jaoks enam ammugi see põhiline faktor, millele kulutada oma väheseid puhkusepäevi ja ka raha. Kui korvpalliturniiri mängudele ja võitudele aga lisada võistkonnakaaslased, kellest üks seab isegi luuleridu, ning reisimise enne või pärast turniiri mööda võistlusi korraldavat maad, külastades imeilusaid kohti või kogedes kohalikke kombeid, saab kokku sümbioosi, mis on nii huvitav, et ideaalsemat puhkust ei oskaks välja mõeldagi. Avastada Austraaliat, Uus-Meremaad, Kanadat, USA-d, Puerto Ricot, Brasiiliat, Kreekat, Itaaliat, Sloveeniat ja teisi maid poleks ma ilma veteranide korvpallita ilmselt suutnud.“

Medaleid jagub

Sirjel ja ilmselt ka Eesti kõigi aegade kõige edukamal veteranide korvpallinaiskonnal on palju säravaid võite.„Veteranide rahvusvahelistel tiitlivõistlustel oleme osalenud Eesti naiskonnaga alates 1994. aastast. Neid peetakse vanuserühmade kaupa alates 30., 35., 40., 45., 50., 55. ja 60. eluaastast. Minu jaoks esimesel World Masters Gamesi turniiril Austraalias Brisbane’is mängisime üle 30-aastaste vanuserühmas ja saavutasime kolmanda koha. WMG ehk eestipäraselt veteranide olümpiamängud toimuvad iga nelja aasta tagant. Meie võistkond pole nendest ühtegi vahele jätnud, veelgi enam – me pole kunagi tagasi tulnud ilma medalita,“ on Sirje uhke.

Sirje Kikas

Lisaks veteranide olümpiamängudele võtavad nad osa rahvusvahelise veteranide korvpalliföderatsiooni FIMBA igal aastal korraldatud meistrivõistlustest (vaheldumisi maailma või Euroopa omad) ja vahele on jäänud ainult mõned üksikud. „Euroopa meistrivõistlustel oleme osalenud alates 2008. aastast neljal korral. 2016. aastal saavutasime Serbias Novy Sadis kuldmedali, olles ühtlasi esimene Eesti korvpallivõistkond, kes Euroopa meistritiitlini on jõudnud. Veteranide maailmameistrivõistlustel oleme osalenud alates 2001. aastast kaheksa korda. Kohe esimesel korral Sloveenias Ljubljanas saime kulla. Mängisime siis üle 40-aastaste vanuserühmas. See turniir on mulle jäänud kõige rohkem meelde ja seda medalit hindan kõige kõrgemalt. Nüüdseks oleme jõudnud juba üle 55-aastaste rühma ning ka selles vanusegrupis pole me medalitest ilma jäänud.“

Eesti on korvpallimaa

Sirje sõnab, et on väga hea olla osa suurest rahvusvahelisest korvpallurite kogukonnast. „Kõik vastased on ju tegelikult sõbrad. Samuti osaleb nendel turniiridel palju teisi Eesti korvpalliveteranide võistkondi. Ka see annab olulist lisaväärtust. Minu tagala ja taustatiimi oluline inimene on mu tütar, kes tuletab aeg-ajalt meelde, et oma tervist hoiaksin. Kui ihu, hing ja võistkond ühes tükis püsivad, siis tahaksin veel mõne aasta seda fantastilist korvpallielu nautida,“ avaldab Sirje tulevikuplaane.

Tõepoolest, Sirje Kikase Eesti naiste korvpalliveteranide võistkond on fantastiline. Nad on nii Euroopa ja maailmameistrid kui ka olümpiavõitjad. Ei usu, et veel kellelgi Eestis oleks samu saavutusi ette näidata. Naiskorvpallurid on teinud Eestit üle maailma tuntuks ja hinnatuks ilmselt rohkem kui ükski teine Eesti spordiveteranide kollektiiv.

Olgem uhked, et Eesti on korvpallimaa!

Tekst: Ivar Raig

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*