Spordiürituste korraldamine hoiab vaimu värskena

ironman tallinn

Hiljaaegu tegin avastuse, et mulle meeldib, kui tuli on takus. Tähtajad, uued projektid ja väljakutsed annavad mingil paradoksaalsel kombel energiat omi asju veelgi detailsemalt ja suuremalt teha.

Sellest tulenevalt koosnebki mu praegune elu projektidest. Peamiselt spordiüritustest, sest pole minu meelest paremat tunnet, kui 200-300 või näiteks IRONMAN Tallinna puhul 1200 osalejat jõuavad rõõmsate nägudega üle finišijoone. Emotsioon, mida see üritus neile tekitas, annab energiat veel pikkadeks päevadeks või kuudeks. Naeratavad näod annavad omakorda mulle energiat, mille abil korraldan uusi üritusi… ja nii see energiaring kulgeb. Olgugi et viimaste aastate jooksul olen täheldanud, et ega ürituskorraldus kõige tervislikum ala ole.

Ükskõik kui palju ka ei planeeriks, miskipärast jäävad asjad ikka viimasele hetkele. Samas, kui ei oleks tähtaegu, ei saaks siin maailmas keegi midagi tehtud. Kuna sageli on üritus ise üks suur tähtaeg, mille raames on vaja täita mitmeid erinevaid ülesanded, siis need jäävadki kõik ühte kanti. Viimane nädal enne mõnda üritust, on see hetk, mil tulen jälle välja oma mugavusstsoonist. Vahel ehk ei ole aega korralikult süüa ega magadagi, aga ma tean alati, et see on lühiajaline ning mida rohkem ma pingutan, seda suurem on mõnutunne peale üritust. Kui kõik läks hästi, siis võin endale öelda kõva häälega, et: tead Ergo, õiget asja ajad.

Loomulikult on projektipõhisel töötamisel omad miinused. Kõige suurem neist on stabiilsuse puudumine. Näiteks praegu on aeg, mil olen püsivalt tegevuses IRONMAN Tallinna ja IRONMAN 70.3 Otepää korraldusega, läbi sai just paar nädalat tagasi järjekordne Sõprade Sõit Tartus ning kohe on tulemas Suur Suusalaat Lõunakeskuses. Olgugi et praegu on tööd, siis paari kuu pärast seda ehk ei ole, kui…

Kui ma ise ei tööta selle nimel, et tööd leida. Seega kirjutasingi pisut aega tagasi kahevõistluse ja murdmaasuusatamise Otepää MK korraldajatele, et äkki neil on turunduse ja kommunikatsioonialast nõu vaja. Saatsin CV ja paar päeva tagasi saigi nendega maha istutud. Abikäsi on alati vaja ning mina saan endale järjekordse suurürituse, millest kogemust ammutada, nemad aga spordifanatist ürituskorraldaja, kes on juba ammu tahtnud end Otepää MK-ga siduda ning näeb erinevaid viise, mil moel seda üritust veelgi lahedamaks teha.

Ürituste korraldus hõlmab paljuski korralikku ajaplaani ning erinevate töökohustuste delegeerimist. Viimane on oskus, mis mul näiteks möödunud talvel veel puudus, nüüd aga üha arenenud. Teatud asjades võin olla päris pedantne ning kui mul on tekkinud pilt silme ette, siis ma näen ka vaeva, et kõik nii läheks. Tihti aga kuhjub ülesandeid niivõrd palju, et detailide viimistlemiseks ei ole lihtsalt aega. Siis võikski delegeerida, kuid ikka ja alati tekib see tunne, et: ah… las olla, teen ise ära. Siis tekivadki pikad unetud ööd ning ülesannete kuhjumine.

Õnneks, nagu iga inimese tervenemise protsessi algusfaasis, on vaja näha probleemi ja seda ma ka nägin. Seega nüüd proovin rohkem delegeerida. Leida inimestega ühiseid jooni ning näha viise, kuidas kanda edasi seda visiooni, mis minul peas on. Üritustel on palju vabatahtlikke, kellel silm särab ning kogemust palju, neile lihtsalt tuleb anda õigeid ülesandeid. Sageli on nad väga tänulikud, kui saavad teha asju, mis on tõeliselt tähtsad ning olulised ürituse kulgemiseks.

Ehk siis järgmine üritus on 17. novembril Suur Suusalaat, kuhu ootame mitmeid spordihuvilisi, kellel soov endale varustust leida või siis niisama veeta üks mõnus laupäev suusalaada sportlike atraktsioonide seltsis.

Seniks kirjutamiseni.

Varasemaid postitusi loe siit!

Tekst ja fotod: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*