Kas sportlase keha peaks olema asümmeetriline?

Keha koosneb paljudest elundkondadest, ent sel korral jääme pidama tugi- ja liikumissüsteemil. Analüüsime, miks võib lihastik areneda ühel kehapoolel rohkem kui teisel ja kuidas see võib mõjutada üldist sportlikku sooritusvõimet.

Esmalt räägime sellest, mis on asümmeetria.Asümmeetria tähendab, et esineb mingisugune erinevus lihasmassis, jõudluses või liikuvuses kas kahe kehapoole või eri lihaste vahel. See võib tähendada, et kogu parem kehapool on tugevam kui vasak, üks puus liigub suurema ulatusega või näiteks reie eesmised lihased on tugevamad kui tagumised. Lihassümmeetria on oluline, et vähendada vigastuste riski, parandada liigutusmustrite kvaliteeti ja suurendada sportlikku võimekust.

Miks asümmeetria tekib?

Asümmeetriad võivad tekkida eri põhjustel, kuid laiemas plaanis jaotatakse need omandatud ja kaasasündinud asümmeetriateks. Omandatud asümmeetriad on tekkinud ühekülgsete liikumismustrite või kehaasendite tõttu, mille mõjul on närvisüsteem omandanud uue „optimaalse“ asendi, eeldades, et inimesel on vaja pidevalt sellises asendis viibida. Asümmeetria on märguanne alternatiivsest stiimulist, mis võib tekkida nii haigusliku olukorra tagajärjel kui ka adaptiivse muutusena. Näiteks selja keskosa küür võib noorel inimesel tekkida pidevast halvast kehahoiakust ja ebapiisavast lihasjõudlusest, aga ka näiteks Scheuermanni tõvest – selle puhul on lülisammas arenenud sellise kujuga, et põhjustab küürus kehahoiakut. Adaptiivseid muutuseid saab vähemalt osaliselt parandada, kuid kaasasündinud asümmeetriaid kahjuks parandada ei saa. Küll aga saab säilitada olemasolevat võimekust ja hoida ära olukorra halvenemise.Asümmeetriate teke on tõenäolisem spordialadel, kus eelistatakse üht kehapoolt teisele või hoitakse pikka aega ühte kehaasendit.

Kõige sagedasemad asümmeetriad

Skolioos

Kuigi seljal on loomulikud nõgusused ja kumerused, siis tagant vaadates ei tohiks lülisambal olla ühtegi külgsuunalist kõrvalekallet. Skolioosi puhul meenutab lülisammas tagant vaadates S- või C-tähte. Kui selline lülisamba muutus on adaptiivne, on see põhjustatud lihastiku asümmeetriatest. Tavaliselt (aga mitte alati) võib skolioosi puhul märgata, et ühe jala reie tagalihased on märksa suuremas toonuses kui teisel pool, seljal võib märgata sama poole tuhara jõudluse suurenemist, puusapainutajate tugevuse erinevust jalgade vahel ning alaseljalihastiku suuremat toonust ühel küljel. Skolioosi tundemärkide hulka kuuluvad näiteks õlgade kõrguse erinevus, vaagnaharja kõrguse erinevus, kõhulihaste ebasümmeetriline areng, ja roiete „kühm“ selja ühel poolel. Loomulikult kaasnevad eelnimetatuga ka külgsuunalised liikuvuspiirangud ja tavaliselt on keha ühele küljele raskem pöörata kui teisele.

Skolioos

Skolioos on sagedasem sportlastel, kes kasutavad oma alal rohkem ühte kehapoolt, näiteks odaviskajatel, iluuisutajatel, kõrgus- ja kaugushüppajatel ning tantsijatel.

Upper cross’i sündroom

Upper cross tähendab ülakehalihastiku asümmeetriat, mis on tänapäeval n-ö tavaliste inimeste seas väga levinud. Kaela esiosa ja selja keskosa on nõrgenenud, mis põhjustab küürutavat asendit ja ettepoole suunatud kaela. Peamiselt asendist tingituna on kaela tagaosa ja rinnalihased ületoonuses ja tugevamad, mis panustavad omakorda halba kehahoiakusse.

Upper cross areneb väga sagedasti võitlussportlaste hulgas, sest enese vastase löökide eest kaitsmine eeldab just eelnimetatud adaptiivsete asendite pikaajalist ja rutiinset kasutamist. Samuti on upper cross sagedane nähtus rattasportlaste, ujujate ja kontoritöötajate hulgas.

Lower cross

Sarnaselt upper cross’i sündroomiga järgib ka lower cross diagonaalset nõrkade ja tugevate lihasgruppide mustrit. Lower cross’i sündroomi puhul on tegemist alaselja piirkonnaga, kus vaagna ees asetsevad puusa painutajalihased ja alaseljalihased on ületoonuses ning tuharalihased, reie tagalihased ja kõhulihased on vähem aktiivsed – see põhjustab alaselja liignõgusust ja paneb kõhu välja punduma. Sellised rühi kõrvalekalded on sagedasemad suusatajate, korvpallurite, võrkpallurite ja kergejõustiklaste hulgas.

Igaüks on omamoodi

Täielikku sümmeetriat inimkehas ei olegi tõenäoliselt võimalik saavutada, eriti sportlaste hulgas. 100% sümmeetria on hüpoteetiliselt võimalik, küll aga on teadusartiklites täheldatud, et huvitaval kombel on väga sümmeetrilise lihasarenguga eliitsportlaste sooritusvõime kohati isegi halvem kui sportlastel, kelle kehapoolte vahel on väikeseid erinevusi. Lihastiku asümmeetriline areng spordialast olenevalt on mingil määral normaalne, aga teatava piirini. Üldjuhul peaks kehapoolte sümmeetria olema vähemalt 80–90%, mis tähendab, et kui harrastatakse spordiala, kus nõudmised ühele kehapoolele on suuremad, peaks tegema teadlikku tööd, et teist poolt arendada. Kui sümmeetriaindeks langeb alla 80% dominantsest poolest, suureneb vigastuste tõenäosus pea kolmekordseks. Seega, et hoida sportlase tervist ja vähendada vigastuste riski, peab tegelema sümmeetria arendamisega.

Kuidas lihassümmeetriat kontrollida?

Visuaalne hindamine on kõige ebatäpsem, aga annab kiire ülevaate lihastiku sümmeetrilisusest. Visuaalsel hindamisel võrreldakse keha eri piirkondi omavahel ja vaadatakse, kas lihastik on ühesuguse massiga. Korvpallurite puhul võib täheldada, et dominantse jala säärelihase mass on suurem; võrkpallurite puhul on sagedane see, et reie esiosa lihased on arvestatava massiga, kuid reie tagaosa lihased on tagasihoidlikumad. Neid tegureid arvestades saab liikumismustreid süvitsi analüüsida. Süvitsi hindamiseks tuleks esmajärjekorras hinnata põhilisi liikumismustreid, nagu kükk, väljaaste, õlaliigese liikuvusulatus jt. Näiteks reie tagalihaste hindamiseks on kõige lihtsam vaadata sirge jala tõstet (straight leg raise, SLR), mida kasutatakse enamiku sportlaste hindamisel baasnäitajana. Heaks näitajaks hinnatakse seda, kui inimene on võimeline sirget jalga tõstma 90 kraadi juurde ehk nii, et jalalaba asub puusaga ühel joonel. Asümmeetria on ilmselge juhul, kui üks jalg tõuseb 90 kraadi juurde, kuid teine jääb pidama juba 70 kraadi juures. Siis on vaja leida sellele piirangule põhjus. Kõige tõenäolisemalt avastatakse, et põhjus on just reie tagalihastes, kuid piirang ei tähenda alati, et lihas on „kinni“ – see võib olla hoopis tingitud piiratud külje reie tagalihaste nõrkusest. Tee proovi, kas mõlemad sinu jalad tõusevad sama kõrgele!

Lihastiku ühtlane areng on igale sportlasele oluline ja selle nimel peaks tegema ennetustööd, et vältida ebaühtlase arenguga kaasnevaid probleeme.Küll aga ei tasuks meelt heita, kui kehapoolte vahel esineb väike erinevus. Siiski tasub spetsialistiga nõu pidada, et välja selgitada, kas kehapoolte erinevust saab lugeda normaalseks või mitte.

Õlaliigeste liikuvuse kontroll

Proovi, kas oled võimeline mõlemat pidi sõrmi puudutama!

Tekst: Rainar Vaktrik, Reakt Füsioteraapia

Fotod: Shutterstock.com

 

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*