Triatlonide vetelpäästetiimi pealik Jüri Hiiemäe

Suured triatlonivõistlused on väga korraldusmahukad ettevõtmised, kus oma valdkonda hästi tundvaid eksperte on vaja vabatahtlikena kaasata nii ujumistrassile, rattarajale kui ka jooksuetapile. Paljude Eesti triatlonide ujumisosa on olnud väga hästi turvatud, kuna vägesid juhatab suurte kogemustega Jüri Hiiemäe.

Hiiemäe, kes on jõudnud elus palju teha, teeb igapäevatööd Tamrex Ohutuse OÜ-s tuleohutusspetsialistina, kuid alustas oma karjääri hoopiski loomaarstina. Kui kolhoosikord lagunes ja arenguvõimalused ammendusid, siis läks mees päästjaks ning oli aastaid Paide päästekomando pealik. Vetelpäästega on ta vabatahtlikuna tegelenud alates keskkooliajast ehk üle 40 aasta. Sügaval Vene ajal tuli ta Paide võistkonna koosseisus kutsealavõistlustel Eesti meistriks.

Neljast sajani

Pea kümme aastat on Jüri juhtinud vägesid peamiselt triatloniklubi TriSmile korraldatavatel triatlonivõistlustel vetelpäästetiimi pealiku ja vastutajana. „Esimene triatlon, mida Paide tehisjärvel turvasin, toimus 1989. aastal, kui triatlon alles hakkas meil ilmet võtma. Olin Paides rannavetelpäästja ning ühel nädalavahetusel, kui võistlust korraldati, olin lihtsalt olemas. Osales umbes 12–15 sportlast. TriSmile’i triatloniklubi kutsus mind Pühajärvele aastaid hiljem, 2010,“ meenutab Jüri.

Kogenud mehe sõnul turvas tema esimesel Pühajärve-aastal ujumisvõistlust vist neli vabatahtlikku, kuid nüüd peetud IRONMAN Tallinna täispikal triatlonil oli tema tiim juba peaaegu sajaliikmeline.

Ettevalmistus ja distsipliin

Triatlonivõistluse ettevalmistus algab võtmeisikutele kalenderplaani ja ajakava teatavaks
tegemisega ning vetelpäästjate tegevusjuhise koostamisega. Kui vajalik info olemas, asub Jüri koostama rajakaarti koos evakuatsioonipunktidega. Google Mapsi abil tehakse rajaskeem: pannakse paikapöördepoide asukohad, mõõdetakse nende vahemaad ja ujumisraja kogupikkus. Võistluste peakorraldaja kinnitatud rada märgistatakse vee peal koordinaatide järgi ja GPS-seadme abil. Mida lühem rada, seda täpsem peab see töö olema.

„Seejärel paneme paika, kui palju vajame päästjaid, ja koostan kalenderplaani, mida hakatakse täitma infoga, kes mis päeval tulla saab. Näiteks järgmise aasta võistluse plaani hakkangi juba nüüd kokku panema,“ räägib vetelpäästejuht. Korraldamine võtab palju aega, aga Jüril on kontaktisikud, kellega suhelda, sest kõigi saja inimesega ta kahjuks isiklikult rääkida ei jõua.

Kes sobivad päästetiimi?

„Tegemist on asjatundjatega päästevaldkonnast, merepäästest, ujumis-, süsta- ja surfiklubidest. Nemad levitavad oma sõpruskonnas infot ja kutsuvad inimesi appi. Sel aastal vahendas IRONMAN Tallinnal vetelpäästesse panustada soovijaid ka SCULT Estonia. Sealt sain mitu head uut kontakti. Iga inimene, kes soovib meeskonnaga liituda, peab olema väga enesekriitiline, kuna me ei taha hakata ujumisrajal päästjat päästma.Meeskonnaga liitujal on keskmisest parem ujumisoskus, ta saab vee peal hakkama ka teisi aidates, oskab esmaabivõtteid, on distsiplineeritud ja tunneb kella,“ loetleb Jüri olulisi omadusi, mida ta oma meeskonna liikmetelt ootab.

Mida tehakse?

Õhtul enne võistlust toimub meeskonna inforing, kus räägitakse üle põhitõed, paigutatakse päästjad rajale ning tehakse kiire küsimuste-vastuste voor. „IRONMAN Tallinna hommikul, kui me poole kuue paiku rajale läksime, oli kõigil teada oma täpne asukoht ja tegevus ujumistrassil. Pisiasjadele ei raisatud siis enam aega. Et raja läbimise kontrollaeg oli 2.20, siis pidid päästjad vee peal olema vähemalt kolm-neli tundi. Kogu see aeg tuleb päästjatel olla ülimalt tähelepanelik, et sadade ujujate hulgast leida abivajaja. Otsitakse neid, kes eristuvad massist: käsi püsti, ei liigu edasi, on püstises asendis, hüüab, köhib-läkastab,“ selgitab Jüri.

Traumadest alajahtumise ja väsimuseni

„Võib öelda, et me valmistume igaks juhtumiks. Stardisirgel on palju rabelemist, et esimese poi juurde liidrina jõuda. Tekitatakse korralik „pesumasin“, kus võib kõike juhtuda– kes saabkannaga näkku, keda vajutatakse vee alla,“ räägib päästemeeskonna juht peamistest ohtudest. Tallinna võistlusel toodi veest välja võistleja, kes läks vees konkurendiga nii õnnetult sõlme, et nihestas koguni õlaliigese paigast. Pühajärve triatlonilt mäletab ta juhust, kus üks proua sai vees sellise hoobi, et pidi peapõrutuse tõttu ujumise katkestama.
„Suur oht on ka alajahtumine. Näiteks IRONMAN Tallinna 15,4-kraadise veega oli isegi kalipsodes väga karm ujuda. Juhendis oli kirjas, et tüüpiline veetemperatuur on sel ajal siin 16–18 kraadi. Paljud välisvõistlejad tulid õhemate kalipsodega ja eks nad külmetasid,“ lausub Jüri.

Paati tõmmatakse ka võistlejad, kes lihtsalt väsivad või kellel tekivad krambid, mis ei luba võistlust jätkata. Tallinna täispikal triatlonil katkestas ujumise 18 sportlast – oli juba mainitud õlanihestus, omajagu alajahtumisi, krampe ja väsimust.
Harrastusvõistlejad kipuvad kohati oma võimeid üle hindama ja arvavad, et kui basseinis tuleb ujumine välja, siis suudavad nad seda ka avavees. Jüri sõnul on erinevus suur – lainetus segab, veekogu põhi ei paista ja tihti ei näe kallast. See kõik kokku loob turvalise basseiniga võrreldes hoopis teistsuguse keskkonna.

Varakult kõigeks valmis

Meie loo peategelasel algas IRONMAN Tallinna põhidistantsi võistluspäev juba kell 4 hommikul. „Tänavu suvel olid ööd soojad ja ööbisin Lennusadama kail aerusurfilaual magamiskotis. Sellist uhket magamistuba pole mul kunagi varem olnud, kus aseme kõrval on peegelsile meri ning kohe sealsamas seisavad võimas sõjalaev ja jäälõhkuja Suur Tõll. Ja milline päikesetõus oli sel hommikul! Ilus,“ meenutab ta.

Kuigi õhk oli suvel pikalt väga soe, mängis ilm IRONMAN Tallinna korraldajatele mitmel moel vingerpussi. Läks napilt, et ujumisdistants üldse täies pikkuses toimuda sai. Kolm nädalat enne võistlust oli merevesi umbes 20 kraadi, kuid idatuuled tõid Tallinna lahte kõigest kolmekraadise vee. „Ujumine oleks võinud ära jääda, kui veetemperatuur oleks jäänud alla 11,9 kraadi. Jälgisime pidevalt ilmateadet ning hoidsime pöialt, et tuul pöörduks läänekaarde ja tooks sooja veemassi sadamasse tagasi. Õnneks nii läkski ja sportlased said nautida täispikka triatloni,“ lausub Jüri.

Tase on kõrge

Jüri jaoks on ujumisel triatlonis see positiivne aspekt, et kuigi päästemeeskond peab valmis olema hommikul väga vara, siis oma tööpäevale saavad nad esimesena joone alla tõmmata.„Kui oleme veendunud, et viimane ujuja on veest välja tulnud ja liikunud vahetusalasse, selgitame välja sinna jäänud jalgrataste omanike asukoha. Kui kõik on korras, võtame poid veest välja või paneme valmis uue rajatähistuse järgmiseks võistluseks. Seejärel pakime varustuse kokku ning päästjatel ongi vabad käed. Kes läheb oma teed, kes valmistub järgmiseks võistluseks, kes läheb ise võistlema või näiteks jooksurajale appi,“ on Jüri oma käe all tegutsenud vabatahtlike üle väga uhke. Kaheksa aasta jooksul on päästemeeskonna liikmed nii hästi koostööd teinud, et nende professionaalset tegutsemist on märganud ja hiljem ära maininud paljud võistlejad ja nende treenerid.

Tähtsad otsused

Jüri Hiiemäe: „Tänavusel IRONMAN Tallinnal ei olnud üks vanaproua veest välja tulles nii heas seisus, et võistlust jätkata. Panime naisele termotekid ümber ja soojendasime ta üles, kuid otsustasin, et ei luba tal jätkata. Kanada proua palus pisarsilmil, et lubaksime tal rajale minna. Ütles, et on kaugelt tulnud ja tahab võistelda ning et see ongi tema tavapärane olek pärast ujumist. Meie vestluse ajal oli ta taastunud, hindasin tema seisundi ümberja näitasin talle suuna vahetusalasse kätte. Pärast selgus, et ta tuli oma vanuseklassivõitjaks.“

Kuigi merevees toimuval triatlonil tuleb osalejatele tihti üllatusena vee soolasus, madal temperatuur või suuremad lained, siis Jüri Hiiemäe sõnul võib üllatusi täis olla ka näiteks Pühajärv. „Paar aastat tagasi oli rannapoolne osa peegelsile, aga teisel pool Sõsarsaari oli selline lainetus, et anna olla. Kui sportlased saare varjust välja ujusid ja lainetusse sattusid, hakkas 7–8 triatleeti kohe paadi külge kinni, et ennast koguda.“

Ka ise rajal käinud

Jüri Hiiemäe on ka ise ühe triatloni läbi teinud. „Aastaid tagasi Pühajärvel tegin 33,3 km igamehedistantsi koos tütrega läbi ja sain temalt pähe. Ütleme nii, et ei olnud lihtne. Minu võistlemised on võisteldud ja ega ma enam paremaks lähe. Ajan oma vaikset rida vee peal ja las teised võistlevad.“

Tekst: Siim Semiskar

Fotod: Kristin Arniste / Jüri Suurkivi / erakogu