Maailmameister Arida Muru algajale jõusaaligurmaanile: võta professionaal käe kõrvale!

Arida Muru

Varem pole ükski eestlanna selleni jõudnud – bikiinifitnessi maailmameister 160 cm naiste hulgas Arida Muru (21) lõpetas hooaja amatööride ranking’us kolmandana maailmas 437 naisvõistleja seast, mis annab võimaluse alustada profikarjääri.

Äsja Ecuadorist võidetud juunioride MM hõbe oli sel hooajal juba kolmas tiitlikoht. Kõigest kaks aastat tagasi fitnessi võistlustega alustanud Arida aga leiab, et ta on profikarjääriks veel liiga noor. „Ma arvan, et 21-aastaselt profiliigasse suunduda on liiga vara. Lihas areneb aastatega ja ma leian, et mul on sinna veel pikk tee minna,“ ütleb Arida, kui ma ta trennisaalis pika piidlemise peale üles leidsin, mõeldes, et kuidas ma ta ära tunnen kui pronksikihti peal ei ole.

Kas tänaval tuntakse ära?

Tegelikult tuntakse. Hästi palju on sellist arglikku eestlaslikku sosistamist: „Näe, vaata, Arida on seal.“ Aga mõni tuleb juurde ja ütleb: „Tere“ või soovib pärast võistlust: „Palju õnne!“ Need on pigem ikka vanemad inimesed ja see teeb mul südame soojaks.

Aga sinuealised, näiteks koolikaaslased, on nad saalis kaasa elamas, kui sa Eestis võistled?

Kahjuks ma ei ole koolis kellegagi eriti lähedaseks saanud, sest samal ajal kui ma ülikooli läksin, hakkasin tegelema ka võistlemisega ja tegelikult ongi nii, et pärast trenni nagu ka nüüd, lähen jooksuga loengusse, loengute vahel teen koolitööd, suhtlemisele ei ole ma jõudnud üldse rõhku panna. Ütleme nii, et sõpru mul on, kuid pigem vähe kui palju. Ma olen õppinud võrreldes gümnaasiumiga hindama kvaliteeti ja võin ühe käe sõrmedel üles lugeda oma sõbrad, kes on minu eluga kursis, teavad millega ma tegelen ja on hästi toetavad. Kui su ümber on suur hulk sõpru, siis ei jõua ennast kõige ja kõigi vahel jagada. Olen lõpetamas ülikooli ja tegelen spordiga.

Arida MuruMis trenn praegu oli, kas selline rutiinne, mida sa teed iga päev?

Minul sellist asja nagu rutiin ei ole, proovin oma elu ja treeningud hästi vaheldusrikka ning mitmekülgsena hoida. Võistlusperioodil mööduvad kõik treeningud jõusaalis, aga kui on võistluste vaheline periood, siis ma eksin ka joogasaali või pilatesesse just silmaringi ning vahelduse mõttes, et tuua põnevust ja värskust oma tavaellu.

Millised su varasemad spordialad on olnud?

Nelja-aastasest saadik tegelesin iluvõimlemise ja balletiga. Lõpetasin siis, kui 17 täis sain, nii et päris pikalt sai tegeletud.

Miks sa lõpetasid?

See etapp sai elus läbi, iseloomuomadused lõid välja ja saabus selgus, et võistkonnasport ei ole minu jaoks. Bikiinifitnessis on oluline just individuaalsus, saad loota ainult iseendale, mulle meeldib isekeskis nokitsemine.

Huvitav, et tuled õrna ala pealt ja hakkad rauda tõstma. Ma vaatasin, et sul oli tänagi käes umbes paarikümnekilone kang…

No ikka 20-kilosed kettad tõstame praegu peale. Aga on ka selliseid trenne, kus ei ole niisugust „raiumist“. Neid tuleb teha vaheldumisi, muidu lihas ei arene. Ma ei aja taga massi, sest bikiinifitnessis seda teha ei tohigi. Oluline on lihastreenitus ja reljeef.

Sa tulid Ecuadorist tagasi ja edukas hooaeg on saanud punkti. Miks puhata ei lasta?

Ma jäin pärast võistlust veel nädalaks Ecuadori ja võin öelda, et selle nädalaga puhkasin ma ennast seal nii hästi kõigest välja. Lülitasin ennast kõigest muust 101% välja, ei teinud trenni ega midagi. Ainuke trenn oli ringituristitamine ja ujumine. Viimasel päeval lennujaamas juba kibelesin jõusaali järele, et saaksin tagasi oma tavapärase rütmi. Ma hakkasin igatsema seda elu, mida ma kodus elan, neid tavapäraseid toite ja sain aru, et see ei olegi nii üksluine vaid hoopis väga turvaline.

Arida MuruKui palju sinu toitumine tavapärasest erineb? Oled ühes intervjuus öelnud, et sa ei piira ennast millegagi.

Ma pean enne võistlusi rasvaprotsendi alla viima, et detailsus ja n-ö lihasseparatsioon välja tuleks. Kulturistidel on kaal oluline, meil on pikkuse kategooriad ja proportsioon, mis selle juurde käib. Kaal paratamatult langeb, kui rasvaprotsent langeb. Teatud asju tuleb piirata, aga see käib nii järk-järgult, et seda ei taju. Midagi ei tohi viia täitsa nulli, rasvad, süsivesikud, valgud peavad olema õiges vahekorras vastavalt pikkusele ja kaalule ning aktiivsusele. Selle tulemusena toimub rasvaprotsendi ja kaalu langus.

Kas see on sinu jaoks juba nii automaatne või käib toitumine treeneri etteantud kava järgi gramme lugedes?

Ei, mul tuleb see kõik loomulikuna. Ma ei kaalu, ma ei vaata ühtegi numbrit, ma ei aja näpuga järge. Kõik käib silma, tunde ja peegelpildi järgi.

Mis sa arvad, mis su eelised on?

Ma arvan, et iluvõimlemine ja ballett, mis andsid mulle hea põhja ja muidugi liikumine ning treenitus. Asjatundjad on veel kiitnud ka minu nn geneetikat.

Vaadates statistikat, siis nende kahe aasta jooksul, mil sa oled võistelnud, ei ole sul mitte ühtegi tulemust alla viienda koha ja neid võistlusi on aastas paarkümmend. Sa oled maailmameister ja üldisesranking’us maailmas kolmas. Kui ma küsiksin, milline võit kõige armsam on, kas siis on selleks maailmameistritiitel, sest see tuli kõige ootamatumalt?

Tegelikult on mul olnud veel võite, mille üle ma olen olnud väga üllatunud nagu näiteks hooaja esimene võistlus „Diamond Cup“ Poolas. Hooaja alguses ja viimasel võistlusel on vormi vahe ikka märgatav. Hooaja esimene võistlus oli sedavõrd üllatav, et võitsin kaks kulda nii naiste kui ka juunioride arvestuses. Enne võistlust ütlesin isale lava taga, et läheme ära, tagasi hotelli, ma ei ole vormis ja mina lavale ei lähe. Muidu ei ole mul kunagi lavanärvi, vastupidi, ma naudin lava, mulle meeldib. Seekord ma tundsin, et ei ole ikkagi piisavalt pingutanud, et võistlema minna, kuigi ma alati annan endast maksimumi. Aga näed, hoopis kaks kulda tuli! Olen hästi enesekriitiline. Võib-olla ma sellepärast olengi nii järjepidevalt neid hooaegu võistelnud, mitte vahele jätnud. Leian, et enesekriitika on edasiviiv jõud. Ma ei ole selline, et ninast hakkab vihma sisse sadama (naerab).

Arida MuruKuhu edasi? Soovid mitme-mitme-mitmekordseks maailmameistriks saada?

Miks mitte, ma olen ju nii noor, kõik on alles ees! Ei ole nii, et nüüd on maailmameistri tiitel käes, panen asjad kotti ja lükkan jalad seinale. Selleks, et olla konkurentsivõimeline ka tulevastel hooaegadel, pean ma olema pidevalt vormis ja edasi arenema.

Mis maailmameistritiitliga kaasneb? Sponsorlepingud, preemiad? Kas see ala tasub ennast ära, kui saad minna profiks?

Ainuüksi profiks minemisest ei muutu midagi, peab ka võistlusi võitma, auhinnarahad on ikka vastavalt kohtadele. Ma arvan ka, et kindlasti kaasneb sellega parem võimalus leida sponsoreid. Ära tasub ta siis, kui võtad vastu reklaamlepingud ja kõik asjad, mida pakutakse, oled ise hästi agar reklaamnägu. Mina ise olen vältinud enda n-ö reklaampostiks tegemist. Ma tahan reklaamida seda, mis on mulle vajalik ja mida ma tahan teistele soovitada, millest on kasu. Olen õnneks praegu saanud nii, et pole olnud vaja seda n-ö templit veel kusagile peale lüüa. Kõik võiks jääda nii, et sul on endal hea olla ja sul pole mingit kohustust. Ma tahan olla vaba sportlane, kes ei pea mõtlema, et ma ei tohi nüüd sellest pudelist juua või seda ja seda selga panna.

Mingil hetkel see ilmselt muutub vajalikuks?

Jah, aga siis tulebki mõelda, kuidas seda teha nii, et säiliks ka kvaliteet.

Milline seos on sul The Health Clinicuga?

Ma olin Eesti meistrivõistluste absoluutkategooria võitja ning sain auhinnaks The Health Clinicu kinkekaardi 4000 euro väärtuses. Ühtlasi teeb The Health Clinic tihedat koostööd Eesti Fitnessi Liiduga ja selle raames on plaanis hakata pakkuma ka koolitusi, kuidas pärast operatsioone end õigesti treenida. Ma olen fitnessi alasel koolitusel ka loengu andnud ja näen, et inimestel huvi on. Ei olegi vaja rääkida mitte niivõrd bikiinifitnessist kui võistlusspordist vaid propageerida tervislikku elustiili, mis käib ka minu spordialaga kaasas ja õige toitumine sinna juurde. Ka tavainimesele saab anda nippe, motivatsiooni ja miks mitte seda teha!

Anna mõni nipp alustajale, kes ei kipu lavale, kuid tahab vormi saada?

Kõik algab söögilauast. Mõtle läbi oma toitumine! Mõtle läbi, milline sa tahad välja näha ja kui ise seda ei saavuta, leia endale abiline ehk treener, kes kõik paika paneb. Võta professionaal käe kõrvale!

Mina olen vaadanud, et üsna tihti on inimestel hakkamist palju ja nad lähevad omapäi masinate kallale teadmata, millist mõju see ühele või teisele kehapiirkonnale avaldab ja treeningud ei täida eesmärki.

Ma leiangi, et tuleks teha üks-kaks trenni läbi koos treeneriga. Tuleb teadlikkust kasvatada, et mitte endale nii trenni kui dieediaga liiga teha.

Milline trennikoormus on harrastajale mõistlik?

Keskmine trenni pikkus on tund aega. Ei ole mõtet teha kauem, sest intensiivne lühike trenn on kõige tõhusam. Mina ise teen viis korda nädalas, aga eks seda tuleb teha ikka enesetunde järgi. Harrastajale piisab ka paarist kolmest korrast nädalas. Aga kui inimene on tööpäevast väsinud ja tuleb treeningsaali, siis leian, et on mõistlikum pigem jääda koju ja puhata, sest väsinud keha ei ole kõige parem raskeks treenimiseks.

Kas pärast trenni tohib süüa?

Pärast trenni tuleb kindlasti süüa, et lihased saaksid taastuda, nälgimine ei ole mingi lahendus.

Kas on nii, et kui higi välja ei tule, siis ei ole korralikult trenni teinud?

Trenn saab olla efektiivne ka ilma higistamata. Mina igas trennis ei higista, aga ma tunnen iga trenni järel, et sellest oli kasu. Higistamine ei ole trennis peamine näitaja.

Kui tuleme tagasi tiitlivõistluste karusselli juurde, siis kas seal käivad ka lava taga sellised intriigid nagu missivõistlustel? Kuidas konkurendid omavahel läbi saavad?

Mina olen vaikne valmistuja, otsin omaette nurga ja lülitan ennast täiesti muust melust välja. Võistlejatega tervitame, kuid suuremat kontakti ma ei otsi. Keskendun ja valmistun lavaks, sest minu jaoks on see ikkagi võistlus ja mingit sõbrannatsemist seal mul ei ole.

Konkurentidega distantsi hoidmine tuleb kasuks. Nii on lihtsam ka võistelda.

Arida MuruKui kaua ettevalmistus lava taga aega võtab – kõik see pronksitamine ja soojendused?

Lava taha lähen mina meigi ja soenguga, seejärel teen võistlusgrimmi, mis võtab aega 30-40 minutit koos kuivamisega. Siis panen bikiinid selga ja enne lavale minekut teen 5 minutit „pumpamist“. Lava taga on päris pikk ootamine, kuid ettevalmistus ise ei võta kaua aega, kui on head abilised. Minu suurimaks abiliseks ja toeks enne võistlust on minu isa.

Kui tihti sa oma treener Ott Kiivikasega treenid?

See oleneb jälle millises faasis on ettevalmistus, enne võistlusi tihedamalt, aga Ott on alati mul olemas, kui ma teda vajan. Treeningkavad panen paika tavaliselt isaga ja Ott korrigeerib ja nõustab, kui näeb vajadust.

Kui palju see sind aitab või kohtunikke mõjutab, et selline tipptegija nagu Ott, on su treener?

Ma  ei tahaks seda uskuda, vaid loodan, et hinnatakse ikka pigem seda, kes on päriselt parim. Ma ei taha ju tõestada midagi teistele, vaid iseendale ja sport teeb mind sisemiselt tugevaks.

Kas teil on laval ette antud aeg soorituseks või on mingid kindlad elemendid, mida te peate tegema?

Kui lavale kutsutakse, siis on esmalt võrdluste voor, kus selgitatakse välja viisteist parimat. Järgmises voorus valitakse välja kuus parimat, kes seejärel asuvad võistlema individuaalselt. Esmalt tehakse kõnnak, võetakse vajalikud poosid, siis on uuesti võrdlused – neli kohustuslikku poosi ja valitakse esikolmik välja.

Kuidas tiitlivõite tähistatakse?

Tavaliselt minnakse sööma ja süüakse mida iganes hing ihaldab (naerab). Aga kuna mina olen väikesest peale kasvanud üles toiduga, mis ei ole rämpstoit, siis ma ei oska seda tahta. Pärast võistlust on minu jaoks parim üks tubli soe toit ja hea seltskond – jutuajamine, rõõmustamine, õnnepisarad. Mulle meeldib selline mõnus viibimine pigem väiksemas seltskonnas.

Mida sa inimeste juures kõige enam hindad, mille järgi valid sõpru?

Inimene peab olema siiras ja töökas. Kuna ma ise olen hästi töökas, siis ma leian, et töökad inimesed jõuavad elus sinna, kuhu nad iganes soovivad jõuda. Siirus ja ausus on minu jaoks samuti hästi oluline.

Mis sul veel trenni ja kooli vahele mahub, on sul mõni hobi, teed süüa?

Süüa ma teen palju, kõik toitumiskavad tuleb ju ise täita. Mulle meeldib võtta aeg, et endale toiduportsud karpidesse valmis teha. Veel meeldib reisida ja maailma näha, mida võistlused ka õnneks võimaldavad. Lisaks meeldib mulle lugeda. Koolitused ja teistsugused trennid pakuvad samuti põnevust kogeda midagi uut.

Kas sa jõulude ajal verivorsti ja hapukapsast endale lubad?

Mulle ei maitse need kahjuks. Pigem teeme ahjukana juurviljadega, et kõht saaks mõnusalt täis ja poleks ülesöömist. Meie peres jõulutoidule väga suurt rõhku ei panda, pigem on oluline hea seltskond ja suhtlemine.

Tekst: Ene Veiksaar

Fotod: erakogu

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*