Istevõrkpallur Madis Põri: oluline oli edasi minna, vaeva näha, ja mitte laisaks muutuda

Madis Põri

Endine kaitseväelane Madis Põri (31) kõnnib juba kuus aastat proteesidel. Afganistani missioonil juhtunud õnnetus tema aktiivset elustiili ei pidurdanud, vaid tõi ta istevõrkpalli juurde. Madis soovitab kõigil leida enda jaoks sobiv ala, mis liikuma motiveeriks ja tervist toetaks. 

Madis on kogu elu tegelenud paljude spordialadega, kõige rohkem aga jooksmisega. Lisaks on Madis harrastanud jalg-, korv- ja võrkpalli ja kergejõustikku. Spordipisik jäi talle aastaid tagasi külge ja püsib siiani. 

Kuus ja pool aastat tagasi juhtus Madisega õnnetus. Ta oli demineerijana Afganistanis missioonil ja puutus kokku isetehtud lõhkeseadmega. Osalise plahvatuse tagajärjel tuli Madise mõlemad jalad altpoolt põlve amputeerida. „Põlved on alles ja see teeb liikumise minu jaoks palju lihtsamaks. Ma suudan siiani kõike teha. Mõni tegevus on keerulisem, aga ma leian oma viisi, kuidas nendega toime tulla. Õnnetus ei muutnud minu elus eriti midagi,“ kinnitab ta.

Pärast õnnetust viibis Madis mõne nädala Inglismaal haiglas ja siis taastusravikeskuses. Keskuses sai ta esimest korda proteese proovida ja uuesti kõndida. Seejärel algas füsioteraapia ja uutmoodi liikumise harjutamine. „Keskuses toimus intensiivne töö, mille hulka kuulusid igapäevased trennid: füsio- ja tegevusteraapia, ringtreeningud ja eraldi tunnid treeneriga hommikul 8-st õhtul 16-ni. Kõike, mis pähe tuli, oli võimalik teha,“ räägib Madis.

Foto on tehtud Madise tööpostil 2015. aasta mais Foto Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix
Foto on tehtud Madise tööpostil 2015. aasta mais Foto Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

Tahtejõu abil harjub kõigega

Mees meenutab, et kõige kauem võttis aega proteesidega harjumine. Esialgu oli probleeme proteeside hülsside sobivusega: need kahjustasid nahka. Nüüd paneb Madis varahommikul proteesid alla ja suudab nendega käia kasvõi järgmise päevani. „Olen väga aktiivne ja käin olenevalt päevast keskmiselt 10 000 – 30 000 sammu.Päris paljud inimesed ei suuda nii palju samme teha kui mina,“ muigab ta. 

Õnnetus ja selle tagajärjed mõjusid siiski emotsionaalselt raskelt ja esimesed haiglas veedetud päevad lõid rivist välja. Sellest sai Madis tugeva inimesena aga kiiresti üle, kuna haiglas oli teisigi, kes talle toeks olid, ja ka sõbrad käisid külas. „Oluline oli edasi minna, vaeva näha, ja mitte laisaks muutuda. Positiivset meelt ja tahtmist pidi palju olema. Paljud arvavad, et paned proteesid alla ja kõnnid kohe ideaalselt, aga see ei ole nii. See on pikaajaline protsess ja igaühe jaoks individuaalne,“ lausub ta.

Tagasi Eestisse tulles keskendus Madis jõusaalitreeningutele ning tegeles kuulitõuke ja kettaheitega. Aasta tagasi avastas ta enda jaoks täiesti uue alana istevõrkpalli. Ta kuulub meeskonda, mis treenib kord nädalas, ja osales hiljuti vigastatud sõdurite ülemaailmsel võistlusel Invictus Games, mis toimus Austraalias.

Istevõrkpall

Tsiiviilisikute ja sõdurite koostöö 

Invictuse mängudel saavutas Eesti tiim kõigi üllatuseks kolmanda koha. Madis kirjeldab, et nende meeskonna areng tekitas konkurentides hämmingut ja võimaldas näiteks ala favoriidi USA medaliheitlusest kaugele jätta. „Ameeriklaste treener lubas meid külla kutsuda ja kordusmängu teha, kuna talle ei andnud rahu, et nad meie käest pähe said,“ lausub ta.

Istevõrkpalli on Eestis juba mõnda aega harrastatud, teatakse aga sellest vähe. Võistlusi korraldatakse nii kodumaa tiimide vahel kui ka lähinaabritega. Madise sõnul imestavad paljud, kes on mängu vaatamas käinud, et see polegi nii lihtne kui võiks arvata.

Tiimi treeningutes käib ideaaljuhul 12 mängijat, mis võimaldab trenni teha kuus kuue vastu. Istevõrkpallimängijal ei pea traumat olema, alaga võivad tegeleda kõik soovijad. „Mängimas käivad nii tsiviilisikud kui ka kaitseväelased, terved ja puudega inimesed. Ainuke tähtis asi on järgida mängule kehtestatud reegleid. Tavalise võrkpalliga võrreldes tuleb kõike istudes teha ja see on kõige raskem.Serv käib ikka samamoodi ja meeskonna poolt võib olla kolm puudet. Kõige tähtsam on, et tagumik kordagi maast ei tõuseks, sest muidu läheb punkt vastasmeeskonnale. See on põhiline, mis võib juhtuda, aga kuna minul jalgu ei ole, siis ei ole sellega probleemi,“ selgitab Madis reegleid.

Istevõrkpall

Arvestatavad konkurendid

Madise sõnul on istevõrkpall füüsiliselt päris raske mäng. Käed saavad kõige rohkem koormust, samuti tagumik, mille peal kogu aja istuda tuleb. Madisele hakkas istevõrkpall meeldima kambavaimu, koostöö harjutamise ja muheda seltskonna tõttu. Trennis ei keskenduta ainult mängule, vaid seal valitseb lahe õhkkond. Üksteist motiveeritakse ja antakse tagasisidet, et ühiselt aina paremaks areneda.

Istevõrkpalli populariseerimiseks korraldatakse Eestis näidismänge ja ees ootavad võistlused Soome konkurentidega. Soomlased on sel alal väga tugevad just hea kokkumängu tulemusena. Invictuse mängudel võistlesid eestlased eri tiimidega; seal on meeskonna koosseis karmimate reeglitega piiratud. „Igale võistkonnale antakse mängijate peale kuni 15 punkti, millest ei tohi üle minna. See tähendab, et kui platsil on kuus mängijat, annab terve inimene kolm, aga näiteks ülaltpoolt põlve amputeeritud jalgadega liige poolteist punkti. Kui meeskonna peale tuleb kokku rohkem kui 15 punkti, ei tohi tiim mängida. Seda tuleb jälgida, sest mänguhoos võib isegi treener ärevusest punktid kahe silma vahele jätta. Meil seda muret ei ole, et saaksime palju terveid mehi platsile saata,“ naljatleb Madis.

Meeskonna punktiskooris Madis eelist ei näe, kuna istevõrkpallis saab määravaks pigem hea treenitus ja kokkumäng. Eesti meeskond jäi teistele võistlejatele Invictuse mängudel hästi silma ja neid võetakse nüüd kui arvestatavat konkurenti. 

Trennist hea enesetunne

Madis Põri

Madis käib lisaks istevõrkpallitrennidele endiselt jõusaalis. Tema trennigraafik sõltub tööpäevade intensiivsusest – kui on väga kurnavad päevad ja jalad enam koormust ei kannata, mees trenni ei lähe. Trenni teeb ta aga nii palju kui võimalik, sest sportimine annab vaimule positiivsust juurde. „Isegi kui tööl on halb päev, lähen trenni ja keskendun sellele ning muremõtted kaovad. Soovitan enda saatusekaaslastele ja kõigile teistelegi, et kui oled kellegi või millegi peale vihane, mine jõusaali või jooksma ja lihtsalt ela ennast välja.Treening hoiab vormis ja ei lase nelja seina vahele manduma jääda. Sageli kardetakse enda vigastust näidata, sest Eesti riik on väike ja uus ning kõike ei suudeta veel aksepteerida. Aga ajaga inimeste eelarvamused muutuvad,“ lausub ta.

Nõu ja tugi omast kogemusest

Töises plaanis tegeleb Madis proteeside valmistamisega – see sai alguse just tema enda kogemusest. „Hakkasin ühel hetkel ise oma proteese korrigeerima, et valupunktidele leevendust leida. See meeldis mulle ja siis sain teada, et Ida-Tallinna Keskhaiglasse tehakse amputatsioonijärgse taastusravi keskus. Kandideerisin, osutusin valituks, ja mulle meeldib siin väga. Töö on põnev, saan suhelda ja inimesi aidata ning neile täisväärtuslikku elu pakkuda. Tänapäeval on kõik olemas, et ka pärast amputatsiooni tavalist elu jätkata.”

Madis puutub oma töös kokku hirmunud ja depressioonis inimestega, kes temalt sarnase kogemuse kohta uurivad. „Nad küsivad, mis tunne see on, kui kaua kohanemine aega võtab, ja kuidas erinevates olukordades toime tulla. Jagan oma kogemust hea meelega ja pakun neile toetust. See on suhteliselt tavaline, et pärast amputatsiooni langetakse depressiooni ja mõeldakse, et elu on läbi. Tegelikult see nii ei ole ja ma aitan nii palju kui saan. Lõpuks sõltub aga kõik sellest, kui palju inimene ise ennast aidata tahab.“

Aktiivsus tagab tervise

Madis on heas vormis ja proteesidega seonduvaid tervisemuresid tal ei ole. Tänu aktiivsele eluviisile ei pea ta enam ka spetsiifilise treeninguga tegelema. „Üks asi, mida kindlasti tuleb järgida, on toitumine. Kui toitumine ja liikumine on tasakaalus, on ka tervis tasakaalus. Soovitan võimaluse korral palju liikuda, harjutusi teha ja endale mõni hobi leida. Kui töö kõrvalt aega ei leia, saab nädalavahetusel midagi teha. Kui joosta ei saa, on võimalik kõndida. Kui ei saa minna vilede-tuledega spordiklubisse, saab looduses liikuda või kodus treenida ja internetist infot otsida või treenerilt uurida. Kõik võimalused on olemas,“ teab ta.

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: Eesti Kaitsevägi / Taavi Laasik

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*