Tallinna Kalev 1968 – 50 aastat suurvõidust

Matti ja Kalle vanu aegu meenutamas Foto: Kärt Radik


1968. aastal tuli Tallinna Kalev legendaarse treeneri Ivan Dratšovi (Vanja) taktikepi all võrkpallis NSVL-i meistriks. Nüüdseks on viieteistkümnest mehest elus üheksa. Vanu aegu meenutasime Kalle Kuke (sündinud 1944) ja Matti Jaanusega (sündinud 1941) Kalle hubases kodus Nõmmel.

Meenutame…1965. aastal langes Kalev NSVL-i kõrgliigast välja. 1966. aastal võideti ülekaalukalt esiliiga ja jõuti kõrgseltskonda tagasi. 1967. aastal toimus rahvaste spartakiaad ja meistrivõistlusi asendas taliturniir. Mälestusväärsel 1968. aastal osales NSVL-i meistrivõistlustel 12 võistkonda, kõigiga mängiti läbi neli korda. Kokku 44 mängu, millest uuendusena pooled mängud sisetingimustes (turniiri esimene pool) ja pooled mängud välisväljakutel. Tallinnas mängiti turniiri esimene pool legendaarses Kalevi hallis, mis valmis 1962. aastal. Välismängud mängiti Tõnismäel Kalevi välisväljakul ning pealtvaatajate arv küündis 5000-ni. Neist nii mõnedki olid ennast istuma sättinud kino Kosmos katusele. Mehed olid lühemad, kuid võrk asus 2 cm kõrgemal kui praegu (2,45, praegu 2,43 m). Loo peategelasedki on tänapäeva mõistes lühikesed: sidemängija Kalle Kukk 180 cm ja universaal Matti Jaanus 190 cm. Turniiri algus oli Kalevile võrdlemisi raske, kuid viimased 14 mängu võideti ning Kalev krooniti 29. augustil 1968 NSVL-i meistriks.

Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Millal sai võrkpallist see üks ja ainus?

Kalle: Eestis peeti kuue linna turniire. Olin 14 ja käisin korvpallitrennis. Tallinna korvpallikoondise moodustas Heino Krevald, aga mina kahjuks koosseisu ei mahtunud. Raimund Pundi kutsus mind hoopis võrkpallimeeskonda, kuigi ma võrkpallitrennis ei käinud. Meie võistkonnas oli ka kadunud Toomas Uba, kes oli kapten. Pärast seda jäingi võrkpalli ja hakkasin Harjuorus trennis käima.

Matti: Elasin Kunderi tänaval ja õppisin 21. keskkoolis, kus meie matemaatika- ja füüsikaõpetaja Raimund Pundi oli kõva võrkpallitaustaga. Kui trennid läksid tõsisemaks, hakkasime mängima Harjuoru võimlas – seal oli hea välisväljak, tuulevaikne. Mina tegin valiku kuus aastat vanema venna ja tema klassivendade Malsroosi ja Väina järgi. Esimese hooga Pundi mind Harjuorgu ei kutsunud, kuid sõbrad kutsusid ja jäin sinna.

Kuidas Kalevisse jõudsite?

Kalle: Vanja oli tegev TPI (Tallinna Polütehniline Instituut) kehakultuuri teaduskonnas ja pärast naiste treenimist saanud Kalevis meeste treeneriks. Kuna TPI oli ainus ülikool, mis sõjaväest päästis, siis Vanja ärgitas mind kiiresti sisseastumiseksameid tegema. TPI ja Kalevi mehed treenisid siis koos. 

Matti: Mina läksin pärast keskkooli lõpetamist TPEDI-sse (Tallinna Pedagoogiline Instituut) ja lõpetasin joonestamise eriala. Pedas saime hea võrkpalliseltskonna kokku ja 1961. aastal võitsime isegi eestikad ära. Jäin silma koondise treenerile.

Kalle: Suurim põlvkondade vahetus toimus 1965. aastal, siis kukuti kõrgliigast välja. Vanemad mehed loobusid ja nooremad said koondisesse. 

Matti: 1963. aastal tulime kuuendaks. 1964. aastal andsime mina ja Karits pidevalt põhimeestele puhkust, kui neil hästi ei läinud, ja saime ajakirjanduses kiita. Samal aastal sain Klaipedas tsementpõrandal mängides rängalt vigastada ja jätsin aasta vahele. Sõjaväes olin vähem kui aasta ja mängisin poolvigasena Riia ASK-s, et pääseda väeosast.

Kuidas edasi?

Kalle: Esiliiga võitsime kindlalt ära. Viimase mänguga Minski vastu oli selline lugu, et võisime selle ka kaotada. Saime reguleerida, kes meiega kõrgliigasse pääseb. Kui võidame, pääseb edasi meile sümpaatsem Leningradi Spartak, kui kaotame, siis Minsk. Mängueelsel õhtul nägime rõdult, kuidas meie treeneri kannul jookseb Minski treener. Mäng ise oli selline, et Vanja vahetas põhimehi vaikselt välja ja Minsk võitiski. Olukord oli absurdne, aga me ei saanud ju miilitsat kutsuda(naerab).

Matti: Kujuta ette, kuidas see mäng välja nägi, kui treener tahab ühte tulemust ja võistkond risti vastupidist!

Foto: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Kas teile mängimise eest maksti? 

Kalle: 1968. aastal hakati mingit stippi maksma. Seda oli sama palju, kui ma pärast TPI lõpetamist konstruktorina sain. Töölised tehases teenisid märksa rohkem.

Matti: Raha olenes koormusest. Mina käisin hommikul tööl ja õhtul trennis. Võistluste ja laagrite ajal oli töölt vabastamise kiri, tööl jooksis palk edasi. 

Kalle: Mina käisin ka tööl edasi, kuigi keelati, et stipi maksmise ajal ei tohi tööl käia. Aga töölt polnud juba kvalifikatsiooni mõttes kasulik ära tulla ja stipp oli liiga väike, et vaid selle eest rabeleda. Võistluste ajal saime mingit kompensatsiooni. 

Matti: Toidutalonge saime ka, käisime Viru, Sakala ja Võidu sööklas. Kui toit ei maitsenud või ei viitsinud käia, siis üritasime talongid rahaks teha. 

Kas vitamiine ka anti?

Kalle: Kalevi kommivabrik tootis mingit vitamiinikontsentraati ja seda jagati mängu ajal. 

Matti: Ühe sellise joogi nimi oli Spartakiaad. See soodustas taastumist, kuna sisaldas glükosamiini ja vitamiine.

Milline oli füüsiline ettevalmistus?

Kalle: Kalevis oli jõusaal, aga jõuharjutusi tegime rohkem ikka pallimänguga koos. Niimoodi me kangi ei rebinud nagu praegu tehakse.

Matti: Vanjal tulid vahel omamoodi ideed, kutsus teisi treenereid treeningutele. Ühel korral oli Lõssov (NSVL-i meister korvpallis 1949), siis pidime hirmsasti jooksma ja teatevõistlusi tegema. Kes korvist mööda viskas, pidi jälle trahviringi jooksma. Järgmisena tuli iluvõimlemise treener ja tegime iluvõimlemisest tuntud hüppeid ja liikumisi. Järgmisel päeval olid täiesti uued lihased haiged. Asja eesmärk oli vaheldus (mõlemad naeravad).

Mõlemad: Massööri meil polnud. Igaüks vaatas ise, kuidas midagi ravis ja parandas. 

Kuidas olid suhted alkoholiga?

Kalle: Võrkpallurid olid tagasihoidlikumad kui kossumehed, kel oli õllejoomine ka pärast trenni lubatud. Võite ikka tähistasime sõltuvalt linnast, kus turniir toimus.

Matti: Tallinnas pigem hoidusime sellest, sest enamik olid pereinimesed. Mõnikord harva pärast mängu küsis Raig (Peet Raig, Kalevi kapten – toim), et mina mängisin täna sellepärast halvasti, et panin eile kärakat, aga miks teie halvasti mängisite? 

Kas tiitli puhul preemiat maksti?

Matti: Mäletan, et põhimehed said rohkem kui varumehed. Kalevi poolt oli ülikonnariie ja kaasaskantav transistorraadio Spidola. Liidu spordikomitee poolt oli preemiareis Itaaliasse. Teine koht sai Kuubale.

Kalle: Esimese autoostuloa (Moskvitš) sai pärast 1968. aasta võitu Peet Raig. Kuid esimese hooga ta ei saanudki seda kasutada, sest auto ostmiseks raha lihtsalt polnud.

Kuidas oli võimalik, et sügaval nõukaajal saite preemiareisi kapitalistlikku riiki?

Matti: Moskval oli Roomaga kord nädalas lennuühendus ja see oli traditsioon, et liidu meistrid sõitsid Itaaliasse. Uue aasta võtsime vastu Moskva hotellis ja lendasime välja 1. jaanuaril. Mängisime kohalike võistkondade vastu Firenzes, Pisas, Marina di Massas, Modenas, ja võitsime igal pool 3 : 1. Mäletan, et võimlad olid igal pool külmad. Kõige pikemalt peatusime Firenzes, kus linnapea korraldas vastuvõtu kuulsas Palazzo Vecchios. 

Kalle: Päevaraha saime kaks dollarit. Teenisime lisa liidus toodetud fotoaparaatide müügiga.

Matti: Enne reisi tegime täpselt selgeks, mida müüa ja mida kaasa osta, ning just fotoobjektiivid olid liidus väga hea kvaliteediga.

Kas Soomes ka sel ajal käidi?

Matti: Soome oli suurim stiimul ja sinna sai vaid Töölisspordi Liidu kaudu. Mina käisin seal 1962. aastal. Sõitsime rongiga kõigepealt Moskvasse, kus loeti sõnad peale, ja anti suveniirideks matrjoškad. Moskvast sõitsime läbi Viiburi Soome. Kaasa ei saanud umbes pool võistkonda, kellel elasid sugulased välismaal. Soomes oli meil grupis ka üks „julge“ poiss, kes vormistati kohtunikuna kaasa. Loputasime kõiki nii Helsingis, Lahtis kui ka Tamperes.

Kalle: 1966. aastal oli meil Soomes kaasas üks isik, keda meile tutvustati kui korrespondenti. Seda ta muidugi ei olnud (naerab). Enne igat välisreisi loeti spordiühingus alati sõnad peale: ei tohi üksinda ringi liikuda, ei tohi osa võtta rahvakogunemistest, ei tohi äritseda, ei tohi ennast täis juua, tuleb viisakalt käituda.

Rääkige veel mälestusväärsest 1968. aastast.

Kalle: Mängud algasid jaanuaris ja kestsid augusti lõpuni. Aprillis-mais oli kuuajaline paus. Esimese poole mängisime saalis alagruppides, suvel õues kohalesõitudega: Rostov, Kiiev, Odessa, Harkiv, Almatõ jne. Pikad reisid olid.

Matti: Elasime võõrastemajades, nagu nõukaaegne standard ette nägi. Kaugematesse linnadesse saime ikka lennukiga kohale, muidu kasutasime rongi.

Selliselt kirjutas Matti vihikusse üles kõikide mängude statistika Foto: Kärt Radik

Ebapopulaarne küsimus: mis tunne oli enne 1968. aasta turniiri algust?

Kalle: Lähtusime 1967. aasta spartakiaadi tulemustest; nii mõnigi mäng näitas, et võime kõrgliiga tiimidega võrdselt mängida. Treener arvas, et kuue hulka võiksime tulla.

Matti: Alguses kaotasime Almatõs viis mängu järjest, siis tuli mäng AKSK-ga. Vanja ütles, et tema ei otsusta enam midagi, ja astus uksest välja. Meie pidime koosseisu paika panama. Keegi naljamees tegi ettepaneku loosida. Treener tuli tagasi, nõudis nimesid, ja kuigi ta ei saanud mitte midagi aru, pidas oma sõna. AKSK mehed olid valmistunud mänguks põhikoosseisu vastu ja suures segaduses kaotasidki meile. 

1968. aastal tõusime mingil hetkel juba neljandaks, poole peal olime kolmandad, kuid võidust veel ei mõelnud. Natuke aitas ka see, et liidu koondis hakkas valmistuma México olümpiaks ja mõnes meeskonnas oli mõni põhimees suvel puudu. Miinusesse jäime vaid kahe meeskonnaga, Almatõ ja Rostoviga.

Kuidas te treenerit Ivan Dratšovi iseloomustate?

Matti: Vastuoluline isiksus, kaval, tõeline fanaatik. Võis mõnikord keset ööd helistada ja võrkpallist rääkida. Mõne teise treeneriga poleks me võib-olla nii kaugele jõudnud.

Kalle: Ta elas võrkpallile. Vanja naine rääkis alati, et ega tal pere jaoks aega olnud. Ta oli alati enne meid trennis ja lahkus pärast. Vanja rääkis ilusat eesti keelt, kuigi sel ajal polnud survet seda rääkida. Kirjutas ka ilusti, mõned väikesed vead olid.

Matti: No sellised väikesed vead, et „jälle kätetega võrgus“.

Kalle: Vanja elas võrkpallile ja suri sellesse.

Kuidas olid lood varustusega?

Kalle: Mängisime nende tennistega, mis olid kaubandusvõrgus saadaval. Liidu koondise meestel oli tollal juba Jaapani varustus. Mäletan ka seda, kuidas Vanja palle parandas ja võrke lappis. 

Möödunud augustis vaadati Kalevi spordihallis toimunud Eesti-Iisraeli võrkpallikohtumise vaheajal tagasi aastale 1968 ja kutsuti publiku ette toonased mängijad. Foto: Gertrud Alatare

Kuidas te tänapäevast mängu hindate?

Kalle: Põhielemendid on samad. Serv, servi vastuvõtt, sööt, teine sööt, tõste, rünnak, blokk, kaitse. Mäng on jõulisem, mängijad on pikemad, füüsiliselt tugevamad. Mängutehnika poolest ollakse võib-olla liiga spetsialiseerunud. Meie pidime oskama kõiki elemente, sest siis sai ka vastast üllatada. Praegu ei võta näiteks temporündajad absoluutselt servi vastu. Kaitses servib ta ära, siis tuleb libero tema asemele, ja ta ei peagi pingutama. Kõik mängivad täpselt ühtemoodi, keegi ei üritagi erineda. Kui praegu juhtuks, et sidemängijale tuleks pall ilusti võrgu peale ja ta peaks ise ründama, oleks üllatus suur: oi, mis ta nüüd tegi, ei tõstnudki, vaid kohe ründas. Meil oli see taktikaline kavalus. Sellist asja ei näe enam üldse, et esimene sööt suunatakse ründajale, kes seejärel ründab ise või ründelööki imiteerides edasi söödab.

Matti: Praegu on tähtis lüüa hästi täpselt ja võimalikult kõvasti.

Kalle: Tehniline oskus jääb seetõttu viletsaks, kui vaadata statistikat, et üks võistkond teeb näiteks 15 serviviga. 

Matti: Mind häirib see, kui öeldakse, et tuleb riskeerida. Ei pea alati riskeerima 100%, võib ka 90%, kuid lüüa kindlalt platsile.

Kalle: Sulustamise efektiivsus oli meie ajal suurem. Praegu hüppavad mängijad kõrgele, aga väga tihti valel ajal. 

Matti: Kui veel blokist rääkida, siis ükskord Vanja üllatas meid. Harjutasime blokki Kalevis, mille vastas oli söökla. Treener polnud tehnikaga rahul. Jooksis üle Pärnu maantee sööklasse, tuli tagasi kulbiga ja tõstis selle võrgu kohale – vot nii tuleb blokki teha.

Mida te praegusest Eesti koondisest arvate?

Kalle: Rahvusvahelise taseme mõttes väga kõva, mängivad heades klubides. Paar kohta platsil vajaks natuke kõvemat taset. Need on nurgaründajad, kelle ülesanne on servi vastu võtta, rünnata ja blokki teha. Pupartist on puudus. Temporündajad ja diagonaalid on meil korralikud. Sidemängija probleem seisab veel ees, sest Toobal on juba 39. Creţu on praegu parim treener. Kui midagi ette heita, siis ilmselt närvipingest on ta teinud mõned negatiivses mõttes otsustavad vahetused nagu MM-valikmängus Venemaa vastu, kui pani servima mitu geimi pingil istunud mehe.

Matti: Ole sa nii hea mängija kui tahes, külmalt sisse minnes on see vale otsus.

Kas mänge käite vaatamas?

Matti: Mina vaatan rohkem telekast, sest kõrvad ei kannata enam trumme ja vilet ja mulle ei meeldi, kui pallingute vahel on mõne sekundi jooksul kõva tümakas. Timeout’ide ajal on see vastuvõetav.

Mõlemad: Suvel Iisraeli mängu ajal korraldatud Võrkpalli Liidu vastuvõtt oli väga kena.

Tekst: Kärt Radik

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*