Kulturist Ramil Lipp alustas treenerina enne kui ise võistlema hakkas

Aprill kujuneb kulturismi ja fitnessi huvilistele väga põnevaks: Eesti Karikavõistlused kulturismis ja fitnessis peetakse 27. aprillil Salme Kultuurikeskuses ning lahtised karikavõistlused algajatele juba sel laupäeval, 6. aprillil Pärnus. Intervjuus räägib kulturist Ramil Lipp, milline argipäev eelneb võistlustele.

Ramil on pühendunud treenija ja suurepärane sportlane ning lisaks ka võimekas eestvedaja ja organisaator. Tõelise kulturismi ja fitnessi entusiastina osaleb ta aktiivselt Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu juhtimises juhatuse liikme ja kohtunike komisjoni esimehena. Ramili eestvedamisel toimuvad traditsioonilised igakevadised võistlused Spa ja Sport Cup, kus on võimalus üles astuda ka alustavatel sportlastel. See on hea proovivõistlus enne kevadisi Eesti Karikavõistlusi. Kolleegid tunnustavad, et Ramil on ülimalt aus ja kompromissitult õiglane inimene.

Alustasite tippsportlase karjääriga üsna hilises eas, kuidas ja miks selle otsuse tegite?

Inimese vanus on suhteline. Minu teada on inimesel kolm erinevat vanust, nii nagu on Maal kolm erinevat põhjasuunda: magnetiline, kaardi põhjasuund ja tegelik. Samuti on inimesega: üks on passis olev number, teine see kui terve/vana on reaalselt inimese keha ja kolmandaks, kuidas inimene ennast mentaalselt/emotsionaalselt tunneb!

Nüüd küsimusele vastates: olen jõusaalisporti teinud aastast 2000. Selleks ajaks kui otsustasin esimest korda kulturismis võistelda, olin vastavat trenni teinud vahelduva eduga viisteist aastat. Otsus võistelda tuli põhjusel, et olin treenerina ühe võistleva sportlase edukalt juba lavalaudadele viinud − Agne Kiviselg bikiinifitnessis. Plaanisin veel juhendatavaid enda juurde võtta ja pidasin oluliseks enne ise läbi teha ka võistleja roll. Nii et otsus võistelda oli väga loomulik osa minu enesearengus. Pealegi, ma ei tundnud ennast üldse kõrges eas olevat ja nüüd olen enesearenguga läinud nii kaugele, et olen korduvalt veel võistelnud.

Mida peate seni kõige olulisemaks isiklikuks saavutuseks? 

Treenerina on mitmeid momente, mille üle uhkust tunda. Minu edukaim juhendatav ongi Agne Kiviselg, kes on tulnud bikiinifitnessis kahekordseks Eesti karikavõitjaks ja kahekordseks Eesti meistriks. Samuti on ta olnud Läti lahtiste meistrivõistluste võitja, võitnud mitmeid rahvusvahelisi võistlusi Põhjamaades ning medaleid teemantliigas ja MM-il olnud seitsmes. Kuido Jõgisalu on võitnud Eesti karika rannafitnessis ja võtnud hõbemedaleid Lätis ja Eesti meistrivõistlustel. Sigrid Meemaa on võitnud Eesti karika naiste fitnessi juunioride klassis. Lisaks on mitmed teised sportlased saavutanud Eestis medalikohti.

Sportlasena olen Eestis saavutanud klassikalises kulturismis karikavõistlustel hõbemedali ja meistrivõistlustel pronksi. Samuti olen Läti meistrivõistlustel tulnud kolmandale kohale. Sellel hooajal sain esimesel võistlusel märgi maha: Better Bodies Challenge, kolmas koht.

Samas loen isiklike saavutuste alla kindlasti ka kolme lapse isaks olemist ning kõikide muude kohustuste ja must doasjade kõrvalt seda, et suudan olla jätkuvalt normaalne inimene, kui normaalsust tänapäeval üldse mingit moodi defineerida saab.

Seisate spordimehe eetika, aususe ja puhta spordi eest. Kui pikk on tee tippu puhta sportlasena?

Kui minu näitel vaadata, siis läks aega viisteist aastat ja jõusaalis olen juba üheksateist aastat rassinud. Usun, et ma pole ka looduse poolt just geneetiline jackpotja lavale klassikalises kulturismis jõuab kindlasti lühema ajaga, aga suures plaanis kulturism ei olegi sprint, vaid n-ö pikamaajooks. Võtab aega, et saavutada head lihasmassi, millega lavale minna. Samas on loodud erinevad distsipliinid, nagu näiteks rannafitness, kus suur lihasmass ei ole nii oluline ja lavale saaks minna juba pärast paari treeninguaastat. Üldiselt selle spordi juures on looduse poolt kaasa antud eeldused ainult abiks − lai õlg, kitsas keskkoht, ilusad lihaste kinnituskohad ja lihaste detailsus on märksõnadeks. Kui loodus pole kõike kuhjaga andnud, tuleb teha rohkem tööd ja lavale jõudmine võtab rohkem aega.

Miks peaks nii kaua midagi tegema, et saaks viis minutit laval olla? Usun siiralt, et kulturism on elustiil ja eneseareng ning tuleb nautida teekonda ennast. Laval enese proovile panek on lihtsalt üks osa enesearengust, mitte eesmärk omaette, vähemalt minu jaoks.

Kas reegleid on viimasel ajal karmistatud, milliseid samme tuleks veel astuda?

Saan aru, et küsimus on keelatud ainete tarvitamisest ja sellest, kuidas kiiresti jõuda tulemusteni. Leian, et selliste sportlaste jaoks, kes kiiresti ja keelatud ainetega tahavad tippu jõuda, on ju võimalused olemas − võimalus võistelda kommertsvõistlustel, kus puudub dopingukontroll.

Võitlus keelatud ainetega muutub pidevalt ja leitakse uusi võimalusi valelikke vahele võtta. Rahvusvaheline liit IFBB peaks kindlasti veel intensiivsemalt tegelema dopinguteemaga, et saaks ausalt võrrelda neid, kes on samadel alustel lavale jõudnud. Siinkohal on palju tööd ära teha ka kohtunike harimisel. Kui võistlustel kohtunikud hindavad alla sportlasi, kes ilmselgelt ei ole saavutanud oma tulemust puhtalt, annab see kõikidele selge sõnumi.

Olete ise EKFL-is kohtunike komisjoni esimees, mis on hetkel põhifookuses?

Tegeleme komisjoniga hetkel palju alusdokumentide loomise ja arengukavaga, mis annaks võimaluse kohtunikke paremini koolitada ja hoida nende taset. Samuti saaks Eestis astuda veel samme keelatud ainetega võitlemiseks. Üks suund, mis tuleks võtta, on keelatud ainete diilerite/vahendajate elu nii kibedaks teha, et neil kaoks isu neid ravimeid müüa. Teiseks peaks Eestis muutma vastavat seadusandlust ning antidopingu agentuuril võiks olla õigus testida põhimõtteliselt igat võistlussportlast.

Olete spetsialiseerunud kulturismile ja fitnessile. Millises seisus need Eestis teie hinnangul on? 

Kulturismiga Eestis väga hästi ei ole. Raske on puhta sportlasena jõuda sellisesse vormi, et lihasmass oleks piisav. Selle saavutamiseks läheb vaja aega ning geneetilisi eeldusi. Eestis on selgelt näha, et kõik kulturistid, kes väidetavalt seda puhtalt on teinud, jäävad lavakaalus alla 90kg. Eks siit saab teha omad järeldused.

Fitnessi populaarsus on pigem kasvav ja rõõm on näha, et see sport on läinud massidesse. Jah, lavale võistlema kõik sotsiaalmeedias olevad fitness-staarid ei jõuagi, aga nagu ma eespool ütlesin, siis tegemist ongi elustiiliga. Usun, et võistlused on järjest rohkem ja rohkem osavõtjate arvukuse poolest kallutatud fitnessi kasuks. Näiteks nüüd 6. aprillil toimuval Spa ja Sport CUP-il on 41-st võistlejast vaid neli kulturismiga tegelevad (klassikaline kulturism) ja ülejäänud on fitnessi alade esindajad. Selge olukorra peegeldus.

Mis on puudu, mis vajab arendamist?

Eelkõige tuleb harida ja arendada treenereid, et oleks olemas vajalikud teadmised ning oskused inimkeha viimiseks sellisesse vormi. Kindlasti aitaks kaasa kulturismi üldine teadvustamine. Kahjuks väga palju seostatakse lihaste kasvatamist just keelatud ainetega. Isegi nüüd, kui suusatajatel tekkis suur probleem, tehti meedias saateid hoopis kulturistidest.

Kulturism ehk tegelikkuses jõusaalisport peaks olema erinevate spordialade olulisi alustalasid. Kulturismi üheks tugevaks küljeks on lisaks treeningutele head teadmised toitumisest. Ehk oluline on kogu komplekt ja see on ka see, mida saaks paremini teadvustada kõigile. Mida laiapõhjalisem on harrastajaskond, seda rohkem on ka neid, kes hakkavad harrastama kulturismi eesmärgistatud spordi ning võistlemise mõttes. Suur töö on teha spordiklubidel, aga rahva tervise nimel oleks laiapõhjalisel teadvustamisel oluline roll ka riigil.

Sel nädalavahetusel korraldate lahtised karikavõistlused kulturismis ja fitnessis algajatele. Kes on favoriidid?

Algajate puhul tihtipeale ei teagi ette, kes võiks olla favoriit − puhaste lehtede kohta ei pruugi palju infot leida. On muidugi neid, kes oma fitnessi teekonda sotsiaalmeedias kajastavad, aga selle põhjal kedagi favoriidina välja tuua oleks ennatlik. Olen aastate jooksul aru saanud, et on sotsiaalmeedia fitness-staarid ja need, kes on tegelikult selle spordiala staarid − sportlased, kellel on tulemused. Muidugi on ka neid, kes on tegijad mõlemal laval. Algajate puhul ongi see põnev, et favoriite ei ole ja lõpptulemus selgub kohapeal. Võib juhtuda nii, et osadel on kogu aur vile peale ära läinud ja laval ei pruugi näha seda, mida ette on reklaamitud.

Kui palju on osalejaid laste Eesti karikal? Kas fitnessi populaarsus on ka laste seas kasvamas? 

Laste fitnessi Eesti karikal on võistlejaid 28. Sellel aastal nagu ka mullu on laste karikas Pärnus samal päeval Spa ja Sport CUP-iga, osalejate arv on aga pea kolmandiku võrra suurem, seega ala muutub popimaks.

Osalete ka Eesti Karikavõistlustel kulturismis ja fitnessis 27. aprillil, kas vorm on valmis? Milliste ootustega võistlustulle astute? Kes on suurimad konkurendid?

Osalen küll ja ise olen oma vormiga rahul. Olen teinud arengus edasimineku ja see on minu jaoks peamine. Samuti olen oma vabakava koreograafiat oluliselt muutnud ning teinud selle klassikalisemaks ja sujuvamaks.

Ootused võistluste osas on pigem seotud minu endaga, et teeksin ära oma parima, et pärast ennast kuidagi kehvasti ei peaks tundma. Selles mõttes olen enda kõige suurem konkurent. Tegelikult pean konkurentideks kõiki sportlasi, kes minuga ühes kategoorias võistlevad ja ei alahinda kedagi.

Millist nõu treenerina algajatele annate, mis hetkel on aeg sportlaskarjääri peale mõtelda? 

Inimestele tuleb läheneda erinevalt. On neid, kellel on väga head eeldused, aga puudub motivatsioon sportlaskarjääri teha ja on inimesi, kellel on meeletu töötahe, aga pole piisavalt eeldusi. Kolmandad jäävad nende kahe äärmuse vahele. Seega sportlaskarjäärini jõutakse erinevalt. Väga oluline selle spordi juures on järjepidevus ja elustiil üldiselt.

Soovitan algajal sportlasel eelkõige ära teha oma kodutöö treeneri valikus – uurige treeneri tausta, kas tal on olnud võistlevaid sportlasi, kui edukad nad on olnud, millega treener ise on tegelenud, kas tal on piisavalt teadmisi teie treenimiseks, milline on treeningmetoodika ja kas see võiks sobida teie mõttemaailmaga jms. Kui see töö tehtud, soovitan jääda truuks oma treenerile vähemalt mõneks aastaks. Selle ajaga näete, kas arenete piisavalt, kui olete täpselt treeneri juhiste järgi käitunud. Jõusaalis ei saa kuulata „suvalist jõmmi“ ja toimetada omapäi, siis ei saa treener teid aidata. Ka sotsiaalmeedia on täis „asjatundjaid“, kes kõiki õpetavad. Algajal soovitan hoida pea selge.

Mis on teie ala ABC ehk põhifilosoofia, mida iga sportlane endas võiks kanda?

Tippu jõudmiseks tuleb näha vaeva ja tuua ka ohverdusi. Võib juhtuda, et isegi lähedased ja sõbrad ei mõista, miks te seda teete. Selle ala puhul on tegemist küllalt edevate inimestega, aga mõistlik on jääda tagasihoidlikuks ja inimlikuks, teisi austavaks. Liigne eneseupitamine ei ole ilus ning medalid antakse kätte ikka laval.

Üldiselt on kulturismi ja fitnessi puhul tegemist väga paljuski vaimse spordiga, kuigi laval näidatakse kehailu. Ainult tugeva vaimuga inimesed suudavad päriselt viia oma füüsilise keha sinna piirini, et saavutada tipptulemusi. Kindlasti kõik, kes Eestis võistlevad ja on teinud rahuldava lavavormi, ei ole tegelikult veel vaimult piisavalt tugevad, sest tippe on siiski vähe.

Tekst: Monika Kuzmina

Fotod: fitnessandmass.com