Snezana Stoljarova: spordipsühholoogi kaasamine ei peaks olema tuletõrjevahend

Snezana Stoljarova

Snezana Stoljarova on spordipsühholoogina tegutsenud kuus aastat. Valdkonna juurde tõi teda isiklik kogemus võistlussportlasena ja huvi psühholoogia vastu. Muude tegemiste seas töötab ta praegu SA Noored Olümpiale stipendiaatidega, et tagada noortele sportlastele võimalikult hea ettevalmistus ja toetada nende karjääri.

Milline on sinu sportlik taust?

Alustasin 4aastaselt iluvõimlemise trennidega, millega tegelesin võistlustasemel kuni 17. eluaastani. Aastate jooksul osalesin rahvusvahelistel võistlustel ja olin Eesti juunioride koondise liige. Edasi tegelesin rühmvõimlemisega, milles saavutasime võistkonnaga 2005. aasta MM-il kolmanda koha ja tolle aasta MK sarjas teise koha.

Tänaseks tegelen tervisespordiga, eriti meeldivad mulle joogatrennid ja rattasõit. Füüsiliselt aktiivsena hoian ennast ka tangot tantsides ja nn tango maratonidel osaledes.

Kus omandasid psühholoogi eriala? 

Sain magistrikraadi sotsiaalpsühholoogia erialal Tallinna Ülikoolis, spordipsühholoogiale spetsialiseerusin Rootsis magistrantuuris õppides.

Kas võib üldistada, kui suurt rolli sportlase saavutustes mängib vaimne tugevus? 

Üldistada saaks nii palju, et psühholoogilised oskused on kindlasti pikaajalise arengu ja järjepidevalt hea soorituse osaks (sarnaselt heale füüsilisele vormile ja spordispetsiifilisele tehnikale). Kuidas neid oskuseid omandatakse ja kui lihtsalt või keeruliselt nende omandamine läheb, on individuaalselt erinev.

Kas igal sportlasel vaja psühholoogi abi ja miks? 

Abi tuleks kindlasti otsida psühholoogiliste häirete korral või siis, kui psühholoogilised tegurid takistavad efektiivset treenimist ja optimaalset sooritust.

Vaadates spordipsühholoogiat mitte ainult probleemide lahendamise seisukohalt, vaid pigem lisaväärtuse loomise seisukohalt, leian, et see on vajalik nii noorte spordis mitmekesise arengu toetamiseks kui ka tippspordis pingetega toimetulekuks. Usun, et iga sportlane võiks treenida vaimu ehk tegeleda spordipsühholoogia kui treeningu normaalse osaga, aga see ei pea ilmtingimata tähendama individuaalset koostööd spordipsühholoogiga. Sportlane võib saada vajalikke teadmisi ja tuge oskuste arendamise osas ka treenerilt, kellel on häid spordipsühholoogia alaseid teadmisi, või siis ise antud teema kohta lugedes.

Spordipsühholoog võib olla kaasatud ka meeskonna, treenerite või klubi tasemel, mille eesmärgiks on tavaliselt tekitada sportlaste jaoks pikaajalist arengut ja heaolu toetavat keskkonda.

Millised on sinu kogemusel hetked, mil sportlane kõige rohkem psühholoogi tuge vajab? 

Üldiselt toetan põhimõtet, et spordipsühholoogi kaasamine ei peaks olema tuletõrjevahend, pigem tuleks kasutada spordipsühholoogiat järjepidevalt ja normaalse treeningu osana, et toetada sportlase mitmekülgset arengut ja probleeme ennetada.

Kindlasti on aga sportlaskarjääris raskemaid hetki ja perioode, kus psühholoogiline tugi võib toetada toimetulekut. Sageli on nendeks üleminekuperioodid (näiteks meeskonna vahetamine, uus vanuseklass, suured muutused teistes eluvaldkondades), võistluste mõttes olulisemad/pingelisemad hooajad või kõrgema ebaõnnestumiste osakaaluga perioodid.

Milliste spordialade puhul peab psühholoogiline ettevalmistus olema iseäranis hea? 

Ma ei tooks ühtegi spordiala välja, kuna igal spordialal on omad keerukused ja psühholoogiline ettevalmistus on oluline neis kõikides.

Millised on sinu kogemuse põhjal peamised psühholoogilised probleemid, mille üle sportlased kurdavad?

Need ei pea olema otseselt probleemid, aga paljudel sportlastel on arengupotentsiaali keskendumise, võistluspingega toimetuleku ja taastumise/puhkamise oskuste ja teadmiste osas. Nooremate sportlastega teeme palju tööd ka treeningu efektiivsuse parandamise kallal ehk juurutame nn mõtestatud treeningu ja efektiivse õppimise printsiipe.

Kui kurdetakse, siis enamasti ikka selle üle, et trennis tuleb välja, aga võistlustel tuleb närv sisse ega suudeta enda sooritust teha.

Mis on sinu jaoks sportastega töötamise puhul kõige suurem väljakutse?

Kõige suurem väljakutse tippsportlaste osas on koostöö regulaarsuse säilitamine, kuna tippsportlaste graafikud on väga tihedad, neil on palju reisimist ja see teeb sobivate aegade leidmise mõnikord keeruliseks.

Noorsportlaste puhul on väljakutseks noore toetamine mitte ainult isiku, aga ka tema keskkonna tasemel – noorte puhul on sageli kasulik koostööd teha ka nende vanemate ja treeneriga, kuid selleks võimaluste leidmine võib olla keeruline.

Mille üle oled oma töös tundud kõige enam rõõmu? 

Kõige rohkem rõõmustab see, kui sportlane näeb enda psühholoogiliste oskuste ja teadmiste arendamise tulemusi ja kasulikkust mitte ainult soorituse osas, vaid laiemalt enda heaolu ja eluga rahulolu osas. See on minu professionaalne filosoofia – töötada eelkõige inimesega, kes on parasjagu ka sportlane. Näiteks, kui arendame sportlasel võistluspingega toimetuleku oskusi, siis on tore näha, kuidas sportlane leiab samale oskusele rakendust muudes eluvaldkondades. Või kui hakkame vaatama ka suuremat pilti ja avastame, millised on sportlase väärtused, mida sportlaskarjäär tema jaoks tähendab ja mis on selle teekonna mõte, mis ulatub saavutustest kaugemale.

Millal ja miks alustasid koostööd SA Noored Olümpiale?

Alustasin koostööd 2017. aasta suvel. Nägin SA Noored Olümpiale reklaami Facebookis, see tekitas huvi, võtsin ühendust Paavo Paukliniga, kes on üheks sihtasutuse eestvedajaks, ja muu on juba ajalugu.

Milles teie koostöö täpsemalt seisneb?

Noored Olümpiale annab igale stipendiaadile kogu stipendiumi ajaks nn vaimse treeneri, kelle eesmärgiks on sportlase toetamine erialaste teadmiste ja praktikaga nii võistlustel soorituse ja teadliku treenimise kui ka üldise heaolu ja iseseisev sportlaskarjääri juhtimise teemadel. Kokku toetab Noored Olümpiale hetkel üheksat tulevikutalenti ja sihtasutuse juures on tööl neli spordipsühholoogi, üks mindset coachning vaimse treeneri ja mentorina ka Gerd Kanter.

Konkreetsemalt minu töö sportlasega seisneb selles, et otsime arengut vajavaid kohti, siis töötame järjepidevalt vajalikke psühholoogiliste oskuste kallal, monitoorime progressi, teeme järeldusi, siis uusi plaane jne. Selline töö eeldab regulaarsust, seega proovime kohtuda sportlastega vähemalt kord kahe-kolme nädala sees. Teemade osas tegeleme nii sooritust toetavate oskustega (nt keskendumine, enesejuhtimine, häälestumine) kui ka sportlase üldiste heaolu ja tasakaalu toetavate oskustega (nt pingetega toimetulek, taastumine, teadveloleku oskused).

Millega Noored Olümpiale stipendiaadid on sulle kõige rohkem muljet avaldanud, kas on olemas ühine nimetaja, mis stipendiaate iseloomustab? 

Oma julgusega: panna ennast pidevalt proovile, võtta vastu ka kõige keerulisemaid väljakutseid, tegeleda enda nõrkustega ja taluda ebamugavust enda arengu nimel. Samuti julgusega teha ka raskemaid otsuseid enda sportlaskarjääri edendamise nimel.

Tekst: Merilin Piirsalu

Foto: Maria Laanjärv

Lisa esimene kommentaar

Kommenteeri

Your email address will not be published.


*