Personaaltreener Martin Kiho tõdeb, et treeneriamet on tore, sest võimaldab aidata inimestel eesmärke täita ja paremat vormi saavutada. Ta rääkis pisut lähemalt, kuidas temast treener sai, millised on treeneri tööpäevad ja mida inimesed temalt kõige rohkem küsivad.
Millal sai alguse sinu armastus spordi vastu?
Armastus spordi ja kehalise aktiivsuse vastu tekkis juba varajases lapsepõlves. Mulle meeldis väga õues aega veeta – joosta, rattaga sõita, vees sulistada, palli toksida, ronida, tagaajamist mängida jne. Lisaks oli koduse kasvatuse üks printsiipidest see, et liigutama peab. Seetõttu on trenni tegemine olnud minu elu lahutamatu osa. Ka koolis oli minu üks lemmiktundidest kehaline.
Millal alustasid treeneriametis ja kuidas selle juurde jõudsid?
Treeneriametis olen olnud aastast 2013. Kuigi ülikoolis õppisin hoopiski füsioteraapiat ja pärast lõpetamist läksin tööle FC Flora esindusmeekonna juurde spordifüsioterapeudiks.
Alguses oli minu filosoofia noore spordifüsioterapeudina see, et kõik vigastused tuleb kiiresti ja kvaliteetselt välja ravida. Ikka selleks, et korduvvigastust ei tekiks ja sportlased saaksid enda tööd teha. Varsti sai aga selgeks, et tunduvalt mõistlikum on tegeleda rohkem vigastuste ennetusega. Mõeldud, tehtud – mängijad olid vähem vigastatud ja võisin ennast sisimas kiita.
Kuigi süsteem töötas, polnud ma päris rahul, sest aegajalt esines ikka vigastusi. Mõistsin, et tuleb ise rohkem treeningprotsessi mõjutama hakata. Peas keris kogu aeg mõte, kuidas arendada sportlasi maksimaalselt ja hoida neid vigastustest eemal. Nii ma fitnessi maailma sukeldusingi ja sealt edasi viis mind elu algajate ja harrastajate treenimise juurde.
Kus sa oled treeneri kutse omandanud?
Treeneritöö tähendab elukestvat õpet ja võib öelda, et pea iga päev saab midagi juurde õpitud. Lõpetasin 2010. aastal füsioteraapia eriala Tartu Tervishoiu kõrgkoolis, lisaks olen käinud erinevatel koolitustel ja seminaridel.
Kõrgkoolist sain hea baasi ning kui tugev baas all, siis saab asjadele loominguliselt läheneda. Selle kohta saab öelda art of coaching. Kui tead, kuidas keha liigub ja millised lihased töötavad, siis on lihtne erinevaid asju tuletada ja head arengut taga ajada. Siiski tuleb pidevalt juurde õppida ja teadusartikleid lugeda, sest uut infot tuleb pidevalt peale.
Kas treeneritöö on sinu põhitöökoht või töötad ka muus valdkonnas?
Ma ise ei nimetagi inimeste treenimist tööks. See on mulle rohkem südamelähedane hobi. Mulle meeldib inimesi aidata ja ma tahan, et nad oleks võimalikult terved ja tunneksid ennast hästi. Selleks peab ennast liigutama. Ja mul on ainult hea meel selles osas aidata ja juhendada.
Treenimise kõrval annan koolitusi treeningute, vigastuste, taastumise teemadel – ehk kuidas olla terve ja elujõuline. Näiteks kontoritöötajatel on pidevalt valud kaela või selja piirkonnas. Neile ma siis räägingi, miks valud tekivad ja kuidas neid ennetada. Kui need valud juba olemas on, siis saan rääkida, kuidas nendest jamadest vabaneda. Koolitused on üsna praktilised, mis teeb kogu protsessi päris lõbusaks.
Milline on tavapäraselt sinu töö treenerina?
Töö treenerina jaguneb põhimõtteliselt kaheks – otsesed kohtumised ja online treeningkavad. Kohtumistel teeme koos trenni spordiklubis või väljas värskes õhus. Kui kellelgi tekib hiljem küsimusi või komplikatsioone, siis suhtleme ka e-maili või Messengeri vahendusel.
Online treeningkavasid kasutavad inimesed, kes tahavad maratoni joosta või triatlonile minna. Ka nendega toimub pidev suhtlus – kas siis e-maili, Messengeri või telefonikõne vahendusel. Mõnikord ka kohtume ja jutustame pikemalt. Minu jaoks on oluline pidev tagasiside ja info, sest selle pealt saab teha otsuseid ja valikuid, et areng soovitud eesmärkide suunas oleks maksimaalne.
Millised on sinu peamised eesmärgid seoses treeneritööga?
Kui ma inimesi treenin, siis eesmärk on alati täita kliendi unistused võimalikult efektiivselt, lõbusalt ja väheste tagasilöökidega. Teen asja südamega ja elan neile täiega kaasa.
Mis on treeneritöö kõige positiivsemad küljed?
Kõige positiivsem on see, kui saad täita kellegi unistusi. Näiteks kui keegi tuleb sooviga lõpuks ometi teha lõuatõmme, siis tuleb see soov täita. Mingi aja pärast on inimene selleks võimeline ja see on väga vinge. See toob endalegi pisara silma. Uskumatu tunne.
Mis on treeneritöös kõige suuremad väljakutsed?
Iga inimene on erinev ja vajab individuaalset lähenemist. See, mis sobib kõigile, ei sobi kellelgi. Seepärast pole ma ka suur rühmatreeningute fänn. Kuna kõik on erinevad, siis tuleb pidevalt uuesti kohaneda, progressi hinnata ning teha õigeid otsuseid. Õige meetodi ja lähenemise leidmine ongi kõige keerulisem. Aga jällegi – see on ka põnev.
Kuidas ennast vormis hoiad? Kas treeningute juhendamine on juba ise piisavaks trenniks või mitte?
Ka mina treenin regulaarselt, ainult harjutuste ette näitamisest ei piisa. Võib öelda, et liigutan ennast praktiliselt iga päev. Mul on kindlad rutiinid, mida ma aegajalt muudan, et saavutada hea areng. Tavaline nädal koosneb jõutreeningutest ja jooksmisest. Kui laineid on, siis käin ka surfamas. Surfireisi välismaale nii pea vist teha ei saa (naerab).
Öeldakse, et kõhulihased tehakse köögis. Kas oled selle väitega nõus?
Jah, pean nõustuma. Võib teha kõhulihase harjutusi palju tahes, aga kui lihaste peal on rasvakiht, siis ega neid näha pole. Et see kiht kahanema hakkaks, on vaja kaloridefitsiiti.
Milliseid põhitõdesid ise toitumisel järgid?
Proovin toituda nii tervislikult kui võimalik. Menüü on mul peamiselt taimne, liha ma ei söö. Piimatooteid ja muna tarbin harva. Suhkur on samuti üks nendest toiduainetest, millest ma suure kaarega mööda lähen, ma nimetan seda isegi mürgiks. Kõiksugu töödeldud toidud on ka saatanast.
Mis sulle spordi kõrval veel meeldib, on sul mõni põnev hobi, millega tegeled?
Eneseareng on minu jaoks üks suur hobi. Eriolukorra ajal sai päris palju füüsikat ja programmeerimist õpitud. Väga põnev oli. Õpin ja loen palju. Ja kui pea enam ei võta, siis on hea looduses jalutada ja mõtteid mõlgutada. See on väga lõõgastav.
Treenerilt ei saa uurimata jätta, millist nõu inimesed sinu käest peamiselt küsivad ning millised vastused neile siis annad?
Peamine küsimus on ikka, et millal trenni saab tulla. Ja siis ma leian aja.
Lisaks uuritakse, mida süüa ja mida mitte. Siin on põhiline vastus, et tuleb menüüst välja visata suhkur ja töödeldud toit ning asendada need puu- ja köögiviljadega.
Kolmas populaarne küsimus on, mitu korda nädalas trenni teha. Siin kunagi kindlat vastust pole, sest see sõltub inimese eelnevast taustast ja harjumustest. Tahaks öelda, et iga päev on vaja aktiivne olla, aga mõnele võib see tähendada ülekoormust. Nii et siin peab lähenema individuaalselt.
Tekst: Merilin Piirsalu
Fotod: erakogu
