Jüri Tamm kuulus vasaraheitjana teravaimasse tippu. Maailmaklassi kerkis ta Ukrainas, kus treenis kuulsa Anatoli Bondartšuki käe all ja lõpetas Kiievi Kehakultuuri Instituudi. NSV Liidu koondislasena on Tamm kahekordne olümpiapronks (aastail 1980 ja 1988), MM-hõbe (aastal 1987), iseseisva Eesti eest võisteldes pälvis ta aga 1992. aastal Barcelona olümpial viienda koha.
foto Eesti Spordimuuseum
Veel mõni pidepunkt: aastail 1999–2011 oli Tamm riigikogu liige, 2001–2008 Eesti Olümpiakomitee asepresident, 2002–2005 Euroopa Olümpiakomiteede sportlaskomisjoni president. Kusjuures see on vaid osaline loetelu.
Alates 2012. aastast on mees ametis Ukraina Olümpiakomitees sealse olümpiaorganisatsiooni presidendi Sergei Bubka kantselei direktorina.
Tamme mõttekäigud nüüdisaja tippspordist ja kergejõustikust on omanäolised ja huvitavad. Teenekas mees hoiab kätt spordielu pulsil.
Kuidas suhtuda IAAF-i kontorist lekitatud andmetesse, mille kohaselt võitsid kahtlase verepildiga sportlased aastail 2001–2012 olümpiatelt ja MM-idelt koguni 146 medalit?
Dopinguteema on olnud ja jääb. Liialt palju on faktoreid, mis avaldavad mõju sportlastele, treeneritele ja arstidele, et nad läheksid patustamise teed. Eetilistest tõekspidamistest ja ausa mängu põhimõtetest peab kinni piiratud hulk inimesi. Muide, teisiti pole lood ka muudes inimtegevuse valdkondades. Spordimaailm ei eksisteeri vaakumis.
Paljud (teiste hulgas Sebastian Coe) on avaldanud arvamust, et tegu on sõjaga spordiala ja seda juhtiva organisatsiooni vastu. Olen isiklikult väga ettevaatlik termini sõda kasutamisega, sest see võib mõjutada dopinguvastase võitluse aluseid ja anda vale ettekujutuse probleemi lahendamise võimalustest. Dopingut ei saa võita sõja, vaid süsteemse profülaktikaga. Dopinguprobleemi ei saa lahendada kampaaniate ga lahingutega dopingu vastu. Kuritarvitamist saab vaos hoida ja piirata administratiivsete meetmetega ja seda vaatenurka toetavad ka paljud valdkonda tundvad inimesed.
Mis puudutab andmete lekkimist, siis selle kohta on IAAF avalduse teinud ja mul pole põhjust nende siiruses kahelda.
Jah, IAAF avaldas üheksaleheküljelise vastuse. 19. augustil IAAF-i presidendiks valitud Sebastian Coe on samuti kommentaare andnud. Mida arvab Coe kõrval presidendi kohale kandideerinud Sergei Bubka?
Sergei Bubka seisukoht koosneb mitmest osast. Loomulikult nulltolerants. Oluline on seista ausate sportlaste eest ja karistada patustajaid. Lisaks on vaja lühendada dopingujuhtumite väljaselgitamise protseduure ja leida tehnilisi lahendusi, mis ei jätaks õhku küsimusi sportlaste puhtuse kohta ega tekitaks olukordi, kus aus sportlane saab tunnustatud kümme aastat pärast võitu. Patuste puhul pole ju ainsaks teemaks sportliku õigluse jaluleseadmine. Teadaolevalt autasustatakse medalivõitjaid ka materiaalselt ning majade, maade, korterite, riiklike autasude ja preemiate tagantjärele ümberjaotamine pole praktiliselt võimalik, seega jääb aus sportlane ikkagi kaotajaks pooleks vaatamata sellele, et on saanud tunnustuse kümme aastat hiljem. Kiirem ja läbipaistvam menetlusprotsess on eesmärk, mille poole Bubka pürgib, teadlaste abita pole see võimalik. Lisaks sellele jõuab inimkond üha lähemale geneetiliste muudatuste kasutusele. Palju see aitab või tapab või muudab sporti, on filosoofiline küsimus, millega avalikule arutelule pole tegelikult veel jõutudki.
Muidugi võib rõhuda väärtustele ja põhimõtetele, kuid tänapäeva multikultuurilises ja moondunud (deformeerunud) väärtushinnangute ajastul pole enam võimalik loota subjektiivsetele teguritele, vaid lähtuda tuleb konkreetsetest reeglitest.
Huvitav paralleel jalgpalliga: kaks kuud tagasi puhkes skandaal vahetult enne FIFA presidendivalimisi. Analoogiline olukord oli kergejõustikus, kus skandaal puhkes paar nädalat enne 19. augustil toimunud IAAF-i presidendivalimisi. Kas siin võib mingeid paralleele tõmmata? Tegemist on ikkagi kahe võimsa alaliiduga …
Kindlasti oli dopingutemaatika jõuline esilekerkimine valimistega seotud, ei valitud ju ainult esinumbrit, vaid ka nõukogu, komisjonide liikmeid. Positsioonideni jõutakse demokraatlike valimiste käigus, kuid valijate mõjutamiseks kasutatakse erinevaid meetmeid. Kui võrrelda FIFA ja IAAF-i valimiste käiku, siis FIFA puhul küttis enim kirgi majanduslik aspekt ja läbipaistvus, IAAF-i puhul käib rebimine rohkem maailmatunnetuslikest identiteetidest lähtuvalt. Nn esimene ja teine maailm madistavad ning kolmas maailm otsustab, kes on võitja. Ma ei lähtu kaardistamisel Mao Zedongi kolme maailma teooriast, vaid reaalsest olukorrast tänapäevases maailmas. Vaatamata Bubka ja Coe’ sarnasusele (olümpiavõitjad, olümpiakomiteede presidendid, põlvkond jne) esindab ju Bubka nn teist maailma ja Coe esimest, kuid vaeste ja abi vajavate kolmandate riikide proportsioon IAAF-i liikmete hulgas on otsustava tähtsusega, kuhu kaldub vaekauss. Erinevalt FIFA-st, mis on arengu tipus ja maailm maailmas, on IAAF vajalike muutuste ootuses. Spordialade kuninganna vajab iluoperatsioone, et olla konkurentsivõimeline, et olla noorsoo huviorbiidis ja publiku lemmikuks. Kergejõustik on keeruline spordiala, mis eeldab teadmistega publikut. Kergejõustikku võib võrrelda jalgpalliga, mida mängitaks viie palliga, ehk siis kõike areenil toimuvat jälgida ja mõista on keeruline. Ma ei tahaks minna detailidesse, kuid FIFA ja IAAF-i valimised erinesid eelkõige selle poolest, et ühes käib võitlus võimu ja mõju pärast, teises õiguste eest minna ajalukku eduloo elluviijana.
Mida selline tippspordi (sh kergejõustiku) ümber toimuv kaasa võib tuua? Meenutame kas või seda, milliseid valusaid hoope on saanud jalgrattasport.
foto Laura Oks/Postimees/Scanpix
Tippsport elab edasi, muutumas on ainult tema roll. Tippsport on muutunud majandusharuks ja avalikkust harjutatakse mõttega, et spordis peituvad väärtushinnangud (keha ja vaimu harmoonia, aus mäng, eesmärgistatud ellusuhtumine ja palju muud) pole enam aktuaalsed ja nendeta võib hakkama saada. Kas ka keegi või miski muu kui sport suudab asendada tasapisi tekkivat tühjust … sellele pole vastust leitud ega vist otsitagi. Tühi koht täitub ise, olgu selleks kas või internet. Lugesin ajakirja Time juuninumbrit, kus artiklis „Inside the Box” kirjutatakse virtuaalsest reaalsusest. Sportlastest on saamas gladiaatorid, spordist meelelahutus. Kas ja kuidas sinna veel midagi lisandub, on spordiringkondade endi teha ja otsustada. Palju sõltub ka juhtidest. IAAF-i presidendi valimine oli spordiala jaoks väga praktilise tähendusega sündmus.
Eesti Kergejõustikuliit toetas presidendivalimistel Coe’ kandidatuuri, sina oled seisnud Bubka selja taga. Minu meelest on head kandidaadid mõlemad.
Toetades Sebastian Coe’d positsioneeris Eesti esimese maailma hulka. Eks see poliitiliselt vist nii ongi, kuigi kergejõustiku hetkeseis Eestis võiks olla tunduvalt tugevam ja lootustandvam ehk siis esimese maailma staatust vääriv. Vaevalt on Eesti suurusega riigile eluliselt oluline, kes konkreetselt juhib maailma kergejõustikku (IAAF-i presidendiks valiti Sebastian Coe, Sergei Bubkast sai esimene asepresident – T. K.).
Bubka ja Coe olid mõlemad head kandidaadid, kuid väga erinevad. Bubka on süsteemne, isegi pedantne ning detailideni kergejõustikku ja olümpiaasju tundev inimene. Coe on rohkem n-ö levante-mees, meeldivalt soe ja paitav, kuid kuskil kõrgustes hõljuv (levante on Vahemerel puhuv soe idatuul).
Kas sinu arvates on uue presidendi Coe’ valitsemisajal oodata mingeid uusi tuuli ja muutusi?
Rääkisin sellest eespool. Võiksin heietada tunde, kuid paari sõnaga: IAAF kui organisatsioon peab muutuma ja arenema (kaasajastuma). Kergejõustik peab muutuma huvitavamaks ja mõistetavamaks nende jaoks, kes selle alaga päevast päeva ei tegele. Kergejõustik peab jõudma tagasi maailma koolide õppekavadesse.
Oled ametis Ukraina Olümpiakomitees. Millised on sinu töösuunad?
Mis puudutab minu igapäevatööd Ukraina Olümpiakomitees, siis eks see ole muutunud ajast, kui kolm aastat tagasi alustasin.
Tulin siia, et aidata ellu viia Ukraina taliolümpia korraldamise taotlusi (Lviv kandideeris 2022. aasta talimängude ühe võimaliku korraldajana, ent loobus poliitilise olukorra tõttu
Ukrainas – T. K.), et aidata parandada rahvusvahelisel tasandil suhtlemist, parandada organisatsiooni ehk siis olümpiakomitee toimimist (efektiivust), leida uusi eesmärke ja lahendusi. Olen aidanud Bubkat kahes (ROK ja IAAF) väga erinevas, kuid väga keerulises valimiskampaanias.
Tänaseks on muutunud keskkond. Ukrainas on keerulised ajad ja ma olen pidanud hakkama tegelema väga erinevate teemadega, mis on huvitavad ja vajalikud, kuid takistavad keskenduda põhilisele ehk siis olümpiakomiteele. Osalen mõnes (ebaefektiivse) spordireformi toimkonnas, huvitaval kombel olen suutnud leida mõttekaaslasi Ukraina parlamendis ja siin on realiseerunud tulevikukomisjoni idee, mida ma Eestis ellu viia ei suutnud.
Kindlasti vaatan sügisel oma tegemised üle, et fokuseerida perekonnale ja nendele eesmärkidele, kus on reaalne võimalus konkreetsete tulemusteni jõuda
Tekst: Tiit Karuks
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 oktoobris
