Kas Mike Tyson oleks tätoveeringuta oma näol meile sama tuntud? Kas Shelly-Ann Fraser-Pryce oleks publikule silma jäänud ilma roheliste juuste ja neid kaunistavate kollaste lilledeta enne 100 meetri jooksu maailmameistritiitli võitmist? Kas Grete Gaim ja Eesti oleksid saanud „libahundi silmadeta” Šotsi olümpiamängudel sama palju tähelepanu? Need on vaid vähesed küsimused, millele ei ole vastust.
Maailmas on väga palju erinevaid spordialasid, veel rohkem aga sportlasi. Et eristuda hallist massist, on läbi aegade mõeldud välja kõikvõimalikke stiilimuutusi. Tähelepanu saamine aitab sportlastel fännide südametesse tungida ja palju kõmuainet tekitada. Mõlemal juhul on sportlane saavutanud selle, et teda on märgatud, temast räägitakse ja tema nime tuntakse. Kõige selle tulemusena on neil lihtsam end turundada – endale ja spordialale sponsoreid leida.
Keha kui kunstiteos
Sportlaste hulgas on väga populaarne tätoveerimine, nii mõnigi neist on lasknud oma kehale teha suure hulga objekte, millest igaühel on tavaliselt oma lugu rääkida. Tätoveeringud võivad tagada sportlastele kuulumis- või kõikvõimsuse tunde, võivad olla hea õnne sümboliks või muuta hoopis nende avalikku minapilti. Vahel võivad need meenutada raskeid aegu, teinekord aga austatakse nõnda jumalat.
Poksija Mike Tyson läks tätoveerimissalongi ja palus teha oma vasaku silma ümber südameid, et teda tuntaks kui „südamega meest”. Tätoveerija ei olnud sellega nõus ja palus mehel paari päeva pärast tagasi tulla, et tutvustada talle enda pakutavat kujundust, mida võime täna poksija näol näha. Korvpallur Kobe Bryanti paremal käel on kujutatud krooni, millele on kirjutatud tema naise Vanessa nimi ja inglitiivad oma kahe tütre nimedega – Natalia Diamante ja Gianna Maria-Onore. David Beckhami kehale on aga nii palju tekste tätoveeritud, et teda võib lugeda kui raamatut, samuti on sinna talletatud abikaasa Victoria ning laste Romeo, Cruzi ja Brooklyni nimed, seljal on aga kujutatud tiivulist risti ja Jeesust. Paljud olümpiasportlased on lasknud endale tätoveerida näiteks olümpiarõngaid, ent kõige kuulsama tätoveeringuga naissportlane on viiekordne sünkroonujumise olümpiavõitja Anastasia Davydova, kelle seljal on kujutatud hulk värvilisi lendavaid liblikaid. Palju kõneainet pakub ka tennisist Serena Williamsi kaelale tätoveeritud väike tagasihoidlik süda.
Juuksed annavad mänguruumi
Palju panustatakse oma välimusse juuste ning meeste puhul ka habeme stiilimuutuste näol. 2012. aastal jahmatas maailma Tour de France’i ja Londoni olümpiakulla võitja Bradley Wiggins oma bakenbardi-habemega, Jamaica sprindikuninganna Shelly-Ann Fraser-Pryce püüdis tänavu maailmameistrivõistlustel Pekingis pilke roheliste punupatsidega, mida piirasid viis kollast lillekest, tõenäoliselt on aga kõige koloriitsema välimusega sportlane olnud korvpallur Dennis Rodman, kelle soengud olid tõesti ekstreemsed, rääkimata arvukatest tätoveeringutest ja neetidest. Ta armastas tähelepanu ja tegi selle saamiseks ükskõik mida. Näiteks oma autobiograafia esitlusel riietus ta pulmakleiti, saades selle kandmise eest disainerilt 10 miljonit dollarit. Tema pööraste soengukombinatsioonide hulgast pälvib esikoha lilla, rohelise, kollase, punase ja roosa värvitooniga kombineeritud soeng, mille sisse ta laskis kujundada Chicago Bullsi logo. Jalgpallurite firmamärgiks peetakse aga geelsoengud. Näiteks pöörab Cristiano Ronaldo oma välimusele nii palju tähelepanu, et otsustas endale isikliku stilisti palgata, ta lõi oma aluspesubrändi ja poseeris selle reklaamimiseks loomulikult aluspesus. Forbesi ajakirja järgi on Ronaldo teeninud viimase viie aasta jooksul reklaamide eest 27 miljonit USA dollarit.
Samuti paistab maailmas silma Eesti parim naiskuulitõukaja Kätlin Piirimäe, kes võõpas oma blondidesse juustesse sinimustvalge salgu. „Ema esitas mulle väljakutse, kas ma julgen oma juukseid niiviisi värvida. Tavaliselt olen ma küllaltki vaikne ja tagasihoidlik tüdruk, aga sel hetkel otsustasin, et miks mitte proovida midagi uut,” räägib Kätlin idee sünnist. „Olen saanud üksnes positiivset tagasisidet, on öeldud, et juuste sinimustvalgeks värvimine on väga lahe ja samas väga patriootlik.” Ka välismaal ei jäänud Kätlini juuksed tähelepanuta – juunioride Euroopa meistrivõistlustel Itaalias pidi ta nende kohta ajakirjanikele arvukaid intervjuusid ja kommentaare andma. „Ma usun, et oma välimuse eest tuleb hästi hoolitseda, ent see ei ole esmatähtis. Olulisem on võistlustulemus,” märgib Piirimäe, „aga alati on meeldiv, kui inimesed sind ära tunnevad, olgu see siis tingitud meeldejäävast välimusest või tulemusest.”
Pilkupüüdev pilk
Šotsi taliolümpiamängudel pälvis ülemaailmset tähelepanu Grete Gaim, kes kasutas värvilisi kontaktläätsi. Kuna Grete on vaegnägija ja prillidega on raske sporti teha, on läätsede kandmine tema puhul igapäevane. „Juba üsna noores eas tahtsin endale värvilisi läätsi osta, ent kuna neid ei olnud miinustugevusega saada, pidin veidi ootama,” räägib heatujuline Gaim lähemalt, kuidas selline mõte tekkis. „Nii kui need müüki tulid, otsustasin, et lisan oma argipäeva-look’i põnevust.” Olümpiamängudel starti minnes ei pannud Gaim värvilisi läätsi sihilikult silma, et tähelepanu saada, vaid juhuslikult sattus karbist välja just selline läätsepaar. Päevapealt sai Gaim ülipopulaarseks ja temast kirjutasid ka väljaanded teiselpool ookeani. „Siiamaani kuskile minnes meenutatakse, et sina oled see läätsedega tüdruk,” muigab Grete, kes tuli 2012. aastal noorte maailmameistriks laskesuusatamises. „Ma olen harjunud, et inimesed teavad minu läätsede lugu rohkem kui näiteks mu saavutusi maailmakarika etappidelt ja maailmameistrivõistlustelt.” Grete oli enne olümpiat Montoni riiete reklaamnägu ja esindab praegu Corny’t. Oma välimusele tüdruk kiirel treeningperioodil nii väga rõhku ei pööragi. „Proovin olla ikka n-ö pestud ja kammitud, aga suuremateks iluprotseduurideks kahjuks aega ei jätku,” selgitab Grete. „Kevadel ehk puhkeperioodil värvin huuli ja ripsmeid mõnevõrra rohkem.”
Artikli autor, profijalgrattur Liisi Rist:
Veel üks viis, kuidas end atraktiivsemaks muuta, on augustamine. Nii naised kui ka mehed on läbi aegade teinud endale kõrvaauke, lasknud paigaldada huule-, keele-, kulmu-, nina-, nabaneete jne. Sportlasel tuleb aga silmas pidada, et igasuguste rõngaste ja neetide kasutamine ei kahjustaks nende tervist või ei tekitaks mõttetuid vigastusi. Minu kõrvast võib leida Eesti trikoloori, kus kolmes kõrvaaugus on vastavalt sinist, musta ja valget värvi kõrvarõngas. Mõtte sain juba mõni aasta tagasi, aga teostuseni jõudsin alles tänavu. Idee ise sain ühelt Itaalia tüdrukult, kellel oli kõrvas rohevalgepunane värvikombinatsioon. Kuna ma võistlen ja treenin väga palju välismaal, seltskonnas, kus olen tihti ainuke eestlane, siis on minu jaoks oluline näidata, kust ma pärit olen. Eesti on väike riik ja paljud lõunaeurooplased ei tea, kus see asub, seega kannan uhkusega sinimustvalgeid kõrvarõngaid ja tutvustan sel viisil maailmale, mis riik on Eesti, kus ta asub ja kes me oleme. Pean ennast niiviisi patrioodiks – välismaal on väga head treening- ja võistlustingimused, ent maailmas pole paremat kohta kui kodu.
Spordikommentaator Anu Säärits:
Kirevate tätoveeringute ja soengutega sportlasi on aastakümnete jooksul palju nähtud, kuid vahest kõige põnevam oli uudistada oma silmaga nii sprindis kui ka tõkkesprindis kulda ja karda kogunud ameeriklanna Gail Deversi eriliselt pikki ja kõveraid küüsi, mille pärast ta pidi isegi oma stardiasendit muutma. 2002. aasta suvel jooksis ta kõigest päev pärast Kuldliiga jooksu Monacos tõkkeid Tallinnas ning lennujaamas sain erilist kätt tervituseks suruda ja muude küsimuste hulgas uudistada, miks tal nii pikad küüned on ja kuidas need startides ei murdu. Vastuseks oli, et küüned ei lähe katki, kui ei tee midagi rumalat, samuti sain teada, et ta sööb palju kaltsiumi. Devers hakkas küüsi kasvatama, kuna tema isa pahandas, et ta närib lapse kombel oma küüsi. Küüned ise sümboliseerivad tema naiselikku vallatust, mitte ei ole pilgu püüdmiseks. Pikkadest küüntest enam jäi aga meelde Deversi särav naeratus, soe suhtumine ning tema jooksu plahvatuslik start ja tõkete ületamise võimsus.
Peapaelad ja kirevad soengud võivad aidata pildile, kuid seal püsimiseks peab sportlane näitama stabiilselt väga häid tulemusi. Kui mõtlen laia ilma tippudele, kes on mulle lapsepõlvest alates kõige sümpaatsemad olnud (Michael Jordan, Dražen Petrovic, Wayne Gretzky, Michael Schumacher, Sergei Bubka, Jelena Isinbajeva, Jan Železny, Steffi Graf, Roger Federer jne), siis need on sportlased, kes on olnud lihtsa ja korrektse välimusega ning köitnud ja inspireerinud eelkõige oma imeliste soorituste, meeletu võitlustahte, tähesäras kahe jalaga maa peale jäämise ja omapärase karismaga. Mina hindan eelkõige spordivõistlust, mitte iludusvõistlust, ausat võitlust, mitte võltsi sära, sooritusest ja iseendast lugupidamist.
Need ekstravagantsused, mis toimivad ja sobivad USA või Aasia sportlasele, ei pruugi Euroopa turul sugugi positiivselt mõjuda. Lõpuks on lugu ikka lihtne: sportlane võib teha ükskõik milliseid trikke ning püüda mingi aja jooksul tähelepanu ja raha kõige jaburamagi kostüümi või üritusega, kuid sellest ei piisa. Kui tõsiseid tulemusi juurde ei tule, kaotab publikut ja ka ennast lollitanud sportlane usalduse ning see on kõige suurem kaotus.
Tekst: Liisi Rist
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2015 november
