Esimene Tartu suusamaraton peeti 1960. aastal, mil võistlejad läbisid 55 kilomeetri pikkuse distantsi Tartust Käärikule. Tänaseks päevaks on muutunud nii stardi- kui finišipaik, samuti distants, aga aastate jooksul on Tartu Maraton end suurte ja kuldsete tähtedega Eesti rahva südamesse kirjutanud. Täpselt laulupeo ja jaanipäeva vahele.
Võistlus on saanud rahva hulgas lausa legendaarseks ja liialdamata võib öelda, et pea igal eestlasel on Tartu Maratoniga mingit sorti isiklik suhe. Ka siinkirjutajal on lapsepõlvest väga eredalt meelde jäänud, kuidas sai 2000ndate alguses käidud onule ja tuhandetele teistele rahvasportlastele raja ääres kaasa elamas potikaant ja lusikat kokku tagudes, et koduste vahenditega imiteerida televiisorist kuuldud alpikellade heli, mis maailmakarika etappe vaadates kõrvu jäi ning õige suusavõistluse juurde kuulus.
Mille peale tavainimene aga ei pruugi mõelda, on see, et iga suure sündmuse taga on korraldajate tohutu töö ning tihtipeale on ette tulnud olukordi, kus maratoni korraldamine nõuab tohutut stressitaluvust ja pingutust. Korralduse telgitaguseid tutvustab meile Indrek Kelk, kes on juba 16 aastat olnud peakorraldajana vastutav Tartu Maratoni toimumise eest. Kelk on nende aastate jooksul saanud osa kõigist muredest ja rõõmudest, mida Tartu Maraton korraldajale pakkuda saab.
Ettevalmistused suursündmusest
Kõlab küll uskumatult, aga esimesed kaudsed liigutused järjekordse Tartu Maratoni toimumise suunas tehakse lausa 3−4 aastat varem, mil Worldloppeti kalendris kinnitatakse maratoni toimumiskuupäev. Tartu Maratonil on Eesti spordikalendris justkui püha koht – veebruari kolmas pühapäev on suusasõpradel juba ette broneeritud.
Kui rääkida võistluste otsesest ettevalmistusest, siis järgmise aasta maratoniks hakatakse Kelgu sõnul valmistuma praktiliselt kohe pärast eelmise lõppu. Esimeseks tegevuseks on registreerimiskeskkonna avamine, mida tehakse juba võistlusele järgneval päeval. Kevadel, pärast maratoni leitakse ka aeg, et analüüsida toimunud võistlust ja sellest kokkuvõtted teha. Tõsiseks tööks uue maratoni ettevalmistamisel läheb Kelgu sõnul oktoobris. Hea meelega alustataks juba varem, aga põhjus on väga lihtne: Klubi Tartu Maraton korraldab kogu aasta jooksul väga paljusid üritusi, mis kõik nõuavad tähelepanu. Kevadine aeg oleks Kelgu sõnul suurepärane mõne suusa-asja paikaloksutamiseks, aga seda aega pole paraku kuskilt võtta, sest samad inimesed, kes korraldavad suusamaratoni, peavad hakkama saama ka suviste ürituste organiseerimisega.
Muutused
Viimased aastad on Tartu Maratoni korraldajatele olnud küllatki tormilised ning on toonud kaasa päris suuri muudatusi. Kõige olulisem muutus on seotud koostööpartneritega. 2016. aasta maraton on esimene, mille juures ei ole suurtoetajana mängus SEB pank, kellega tehti koostööd juba 1997. aastast alates. Koostöö SEB-ga oli Kelgu sõnul läbi aastate väga tugev ja edukas. SEB pangale otsitakse endiselt asendajat, aga praegusel hetkel (detsembri keskel) ei saa paraku edust veel raporteerida. Muutusi on toetajate hulgas toimunud veelgi, näiteks on pikaajalise suurtoetaja Hawaii Expressi koha sisse võtnud Sportland.
Raha on Indrek Kelgu sõnul sõltumata spordialast spordiürituste korraldamisel Eestis alati probleemiks. Maratoni korraldamise juures peabki ta kõige keerulisemaks just eelarve kokkusaamist. „Raha leidmise puhul kipub paraku neid sarvi vähe olema, millest kinni hakata, või ei saa neid lihtsalt kätte.” See on kõigi Eesti spordiürituste tegijate ühine mure. „Me teeme siin häid asju, liiga palju ja liiga väikesele rahvahulgale.”
Võrreldes tänapäevaseid maratone sajandi alguses toimunutega toob Kelk kõige suurema erinevusena välja just infotehnoloogia arengu, millel on omad head ja vead. Ühelt poolt on tehnika areng aidanud kaasa paljude protsesside lihtsustamisele, aga samas on ka kümnekordistunud virtuaalne paberimäärimine. Tänu tehnoloogiale on ka nõu küsimine tänapäeval muutunud sedavõrd lihtsaks, et seda tehakse rohkem kui tegelikult vaja oleks. Inimesed kipuvad oma peaga otsustamise asemel pigem küsima.
Mis juhtub kui maraton ära peaks jääma?
Tartu Maratoni ärajätmine võrdub korraldajate jaoks õudusunenäoga. Kelgu sõnul on maratoni ärajätmise kohta otsuse tegemine emotsionaalselt väga keeruline, ent ühel hetkel on see otsus mingit pidi ka kergenduseks, mis laseb lõpuks hingata ja lubab hakata tegelema tagajärgedega. Kelgu n-ö valitsusajal on maratoni pidanud raske südamega ära jätma neljal korral, mille kohta ta ka tõdeb, et tõesti ei olnud mitte midagi teha. Kergekäeliselt neid otsuseid kindlasti ei tehta.
Rahvusvahelisele auditooriumile tuleks maratoni ärajätmisest teada anda võistlusnädala esmaspäeval. Juhul kui sel hetkel on veel midagi ebaselget, ütlevad reeglid, on olemas ka 48 tunni variant, mis Tartu Maratoni puhul tähendab neljapäeva. Absoluutselt viimane aeg oleks maratoni ärajäämisest teatada 24 tundi enne starti, aga see oleks Kelgu sõnul erakordselt äärmuslik meetod, mida kasutataks vaid väga kardinaalsete muutuste puhul. Nelja ära jäänud maratoni juures on korraldajad ühel korral (2004) pidanud nädala alguses antud jah-sõna neljapäeval ümber otsustama, ülejäänud juhtudel on nädala alguses antud hinnang osutunud objektiivseks.
Ühel korral on ette tulnud ka olukord, kus positiivne otsus maratoni toimumise kohta tehti situatsioonis, mil maratonirajal praktiliselt lund ei olnud. Otsust ajendas vastu võtma väga paljulubav ilmaprognoos. Korraldajate õnneks ennustus täitus ja maratoninädala kolmapäevaks oli maas 25 cm lund ning umbes 20 kraadi külma – ideaalne suusailm!
Must stsenaarium
Juhul, kui saab teoks kõige halvem stsenaarium ja maraton peab ära jääma, on korraldajatel tagajärgedega tegelemisega käed-jalad tööd täis. Esimeseks sammuks pärast maratoni ärajätmist ongi enda jaoks asjade selgeksmõtlemine, seejärel tuleb kokku saada kõigi otsustajatega ja anda koostöös välja dokument, mis käsitleb kõiki vastu võetud otsuseid ja paneb paika plaani, mille järgi tulevikus käitutakse. Eelkõige käsitleb see plaan stardimakse ja hindab rahalist olukorda. Kelgu sõnul võtab nende otsuste tegemine aega, sest päris maratonijärgsel päeval finantsolukorrast adekvaatset pilti veel ei ole ja seetõttu ei saa ka kohe mingeid lubadusi jagama hakata.
Mitmel põhjusel on korraldajad jõudnud Kelgu sõnul enda jaoks vägagi riskantse sammuni, mis annab osalejatele garantii 50% makstud osalustasu suhtes. „See 50% on võimalik edasi kanda järgmistele Klubi Tartu Maraton korraldatavatele üritustele, järgmise aasta suusamaratonile või väga suure soovi korral ka tagasi saada,” lausub Kelk. Maratoni ärajäämine teeb korraldajate elu erakordselt keeruliseks, aga Kelgu sõnul korraldatakse üritusi ikkagi rahvale ja siinkohal üritavad tegijad vaadata asja osalejate mätta otsast.
Kelk rõhutab, et korraldajad mõistavad osalejate pahameelt täielikult, aga toob positiivse poole pealt välja ka teistsugused signaale, mida raskes olukorras tuleb. Näiteks on mõnel korral helistatud ja pakutud, et äkki saab maksta kas või kahekordse osavõtutasu, et võistlus ikka kindlasti toimuks. Rahaga nendes olukordades paraku midagi enam ei päästa, aga Kelgu sõnul on tal väga hea tunne selliseid ettepanekuid kuulda. „Isegi kui need on sisuliselt ebareaalsed, on tegu toetusavaldusega korraldajatele, mis teeb meele rõõmsaks.”
Liiga külm!?
Kuigi üldiselt tekitab korraldajatele probleeme talve iseloomustavate nähtuste nagu lume ja külmakraadide puudumine, on ette tulnud ka vastupidine olukord, kus maratoni on ohtu seadnud liigsed külmakraadid. 2011. aastal oli jaanuaris-veebruaris pikk külmaperiood, mille tõttu tuli edasi lükata Tartu Maratoni lastesõidud ja ohtu sattus ka peasündmus ise. Kelgu sõnul ilmataat õnneks siiski halastas ja oli näha märke, et päeva peale läheb ilm veidi soojemaks. Maratoni hommikul oli raja madalamates kohtades temperatuur lausa − 26 ja − 24 vahel, aga korraldajad olid juba varem otsustanud ja osalejatele teatanud, et start lükatakse edasi. Osalejate tervist ei taheta kindlasti ohtu seada ja ka FIS-i reeglistik ütleb, et kui rahvavõistlustel on raja kõige külmemas punktis temperatuur madalam kui − 25 kraadi, siis tuleb võistlus ära jätta. Osalejate teavitamise ja erakordse olukorra lahendamise juures tol aastal toob Kelk esile Eesti meedia väga positiivset suhtumist. Kui üldiselt tahab peavoolumeedia kajastada just negatiivset, siis antud juhul oldi erakordselt professionaalsed, mõisteti oma vastutust inimeste ees täielikult ning aidati sõnum rahvani viia. „Eesti inimeste puhul juba on nii, et kui olud on rasked ja äärmuslikud, siis suudame kõik ühise asja eest väljas olla, üksteisele toetuda ja üksteist aidata. Kui kõik on justkui hästi, siis oleme kui külakoerad teiste sääres kinni.”
Päris probleemideta ei pääsetud Kelgu sõnul ka seekord, näiteks üritas Priit Pullerits oma blogis skandaali üles puhuda, väites piltlikult, et pool osalejaist langeb Palu väljadele nagu sõjas ja jäävadki sinna. See mõjutas ja hirmutas mingil määral ka osa inimesi, kes otsustasid starti mitte tulla. Lõpuks osutusid kartused asjatuteks, suusatajad riietusid hoopis üle. Umbes tund aega pärast starti oli külma vaid 12−13 kraadi. Tollest talvest ja otsusest maratonile siiski start anda, jäi Kelgul väga hea tunne, suuresti ka tänu meedia abile. Kelk tõdeb, et oleks tund aega enne starti olnud paar kraadi külmem või päevane prognoos teistsugune, ähvardanuks oht, et start tulnuks hoopis tühistada. Lõppkokkuvõttes oli tegu imeilusa maratoniga.
Lõpp hea, kõik hea
Kelgu sõnul tuleb igal aastal ette mõni huvitav juhtumine või lugu, mida hiljem on hea meenutada. Ühe ehmatava kogemusena kirjeldab ta 2005. aasta lumetormiga maratoni, kus nähtavus oli kehv ja raja ääres langes nii mõnigi puu. Selleks, et loodus võistluse käiku ära ei rikuks, panid korraldajad võistlejate ette sõitma lumesaani, mille juht kandis endaga kaasas mootorsaagi, et vajaduse korral langenud puud või oksad rajalt koristada ja tee vabaks teha. Tol aastal võitis maratoni Raul Olle, kes oli juba enne Harimäge teistest eraldunud. Juhtus aga nii, et puu kukkus rajale täpselt pärast saemehega mootorsaani. Mingi õnneliku juhuse läbi sattus saemees selja taha vaatama ja nägi, et puu oli rajale langenud. Selle aja jooksul, mil mees puu lõikamisega tegeles, oli Raul Olle juba samasse kohta jõudnud – Tartu Maratoni liider võttis suusad jalast, ronis üle puu ja sõitis edasi. Õnneks oli Raul Olle sel hetkel sedavõrd tugev ja piisavalt pikalt eest ära, et vahejuhtum langenud puuga tema võitu väärata ei suutnud. Jälitajate saabumise ajaks oli rada vabastatud, aga samas polnud Olle ka oma edu kaotanud. Kelgu hinnangul oli siin ka kõvasti õnne mängus, mis päästis korraldajad suurest ämbrist, aga tagantjärele on tal peast läbi käinud mõtted, mida ta oleks teinud juhul, kui Olle oleks selle juhuse tõttu sedavõrd palju aega kaotanud, et jälitajad oleksid ta kätte saanud. Suusatamise reeglites ei ole isegi reguleeritud, kuidas sellises olukorras käituma peaks. Kelk tunnistab, et ehmatus oli päris suur, aga lõpp hea, kõik hea, ja Raul Ollest sai 2005. aastal Tartu Maratoni ainuke kolmekordne võitja.
Isiklikest lemmikutest
Indrek Kelgu juhitav Klubi Tartu Maraton korraldab peale suusamaratoni ka teisi üritusi. Kuna Kelk on olnud sellel ametikohal juba 16 aastat, siis tema enda lemmiküritused on aja jooksul veidi muutunud. Esiteks toob ta välja just Tartu suusamaratoni, mille juures peakorraldajat võlub selle ürituse suurus ja olulisus rahvale. Kelk leiab, et üritus on emotsionaalselt väga tähtis ja lausa mingil määral religioosne. Õnnestunud Tartu Maratoni korraldamisel tekkinud emotsiooni ja head tunnet on Kelgu sõnul väga raske millegagi üldse võrrelda ja üle trumbata.
Ühel perioodil kerkisid Kelgu jaoks suusamaratoni kõrval uuteks lemmikuteks ka rattavõistlused, sest ta avastas enda jaoks rattaspordi isikliku hobina. Eriti kaasakiskuvate ja rutiini lõhkuvate väljakutsetena toob ta esile profisõitude organiseerimise. Viimase aja lemmiklapseks on Kelgu jaoks aga Tartu Linnamaraton, mis toimus 2015. aasta sügisel neljandat korda. 25−30 aastat tagasi oli Kelk väga innukas rahvajooksudel osaleja, aga vahepeal jäi suure ratta- ja suusahuvi tõttu jooksmine täitsa tagaplaanile. 2012. aastal tegi ta üle 25 aasta comeback’i täispikal maratonil, mis andis väga tugeva emotsionaalse elamuse. Sellest ajast peale on Tartu Linnamaraton jäänud üheks tema lemmikuks, mille arendamise juures näeb Kelk tohutult suurt potentsiaali ja ütleb, et selle üritusega seoses on varuks palju häid mõtteid, mis seda veelgi ägedamaks teeksid.
Võitlus ilmaga
Kelk tunnistab, et põhimõtteliselt on ta saanud 16 aastat ilmaga võidelda. Ta julgeb pakkuda, et 16 aasta jooksul on 14 kindlasti olnud selliseid, kus on ilmaga seoses mingisugune stress tekkinud. 2012. aastal tuli ette hoopis omamoodi huvitav olukord, kus lund oli liiga palju, mis tõi endaga kaasa ootamatuid probleeme, millele tuli reageerida. Kui kõik tundubki hästi minevat, siis suudab ilmataat ikka midagi välja mõelda, mis korraldajate elu põnevamaks teeks.
Hoolimata võitlusest ilmaga, mis on Indrek Kelgule juba iga talve lahutamatuks osaks saanud, vaatab mees optimistlikult tuleviku poole. Intervjuud lõpetades hellitame mõlemad lootusi, et ühel päeval jõuab Eesti vanim suusamaraton taas sinna, kus osalejate arv ületab 10 000 piiri.
Tekst: Martin Kutti
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 jaanuaris
