Sildarud ei karda midagi

Pole teist perekonda, kes meie spordimaastikku tänavu talvel nii usinalt raputanud oleks, nagu tegid seda Sildarud. Ja terve maailm elas kaasa! Kelly Sildaru – Eesti (ja mitte ainult) parim freestyle suusaneiu tegi ajalugu oma unikaalse esmakordse X-Gamesi võiduga, tuues uue hingamise nii kodumaisesse kui rahvusvahelisse suusasporti ja meelitades masse kaasa elama.

Tallinna lennujaam, 2. veebruari öö vastu kolmapäeva. Kui tunnike enne südaööd on lennujaamas veel vaikne ja toimub vaid väiksemat sorti sagimist, siis juba pooleteise tunni pärast leiab siin aset pidu ja pillerkaar. Püsti on pandud lava, kus peagi esineb akustilise kavaga Tanel Padar, tasahilju kogunevad meediakanalite saadetud ajakirjanikud ja fotograafid, Kelly sponsorite ja Suusaliidu esindajad, viimast korda harjutavad oma etteastet tantsutüdrukud. Ei puudu ka Kelly perekond, sõbrad ja mõni kohaliku seltskonnamaastiku staar, kes kõik kokku moodustavad paraja rahvamassi, mis võiks normaalse inimese täitsa ära ehmatada. Siin-seal on näha suuri plakateid, mis kannavad sarnaseid sõnumeid: „Kelly Sildaru − #1”, „Kuldne Kelly” ja „Kelly on parim!”. Mööduvad minutid, ärevus kasvab ja peagi hakkavad äsja maandunud lennukilt saabuvad reisijad ootesaali tilkuma. Kes vaatab üllatunud näoga, kes kohkub grandioosse vastuvõtu peale täitsa ära, mõni naeratab hoopis kavalalt ja hüüab: „Kohe tuleb!” Ja siis astub samast uksest välja kauaoodatud Kelly, seltsiks vend Henry ja isa Tõnis. Bänd annab vägevale musikaalsele esitusele kuuma, tantsutüdrukud hõivavad kogu vaba põrandapinna ja rahvas aplodeerib valjusti. Kelly tundub esmapilgul ehmunud, aga kogub end kiiresti ja saadab kõikidele laia naeratuse. Kallistajate rida ei taha kuidagi lõppeda ja päevakangelast kistakse aina ühe mikrofoni eest järgmise ette.

Henry – see loovam ja spontaansem

Kaks nädalat hiljem istun Kelly, tema väikevenna Henry ja isa Tõnisega kohvikus, püüdes aru saada, kuidas on selle pere elu mõnekümne viimase päeva jooksul muutunud. Äsja neljateistkümnendat sünnipäeva tähistanud Kelly on inter-vjuul viisakas ja malbe, justkui poleks maailmakuulsalt võistluselt kuldmedali koju toomine tema jaoks mingi eriline sündmus, täitsa tavaline tüdruk teine. Mõni aasta noorem Henry vingerdab toolil ja itsitab. Mõlemad tellivad lihapalle ja lippavad seejärel saia võtma. Isa Tõnis saadab lapsi pilguga ja ütleb, et eks nad ole tähelepanuga juba harjunud ja peavad aina rohkem õppima sellega toime tulema. „Aegade algusest on neid selleks treenitud,” muigab ta.

Kelly ja Henry päevad mööduvad peaasjalikult ninapidi koos, nii treeningul kui võistlusreisidel, mõni ime siis, et õde-venda on justkui sukk ja saabas ning moodustavad kahepeale kuldaväärt tiimi. „No tuleb ette, et mõnikord teeme ikka eraldi ka trenni, aga seda juhtub tõesti harva. Näiteks ühel korral ei saanud me Henryt reisile kaasa võtta, sest ta pidi koolis olema – siis treenisin üksi, aga üksinda on pisut igavam harjutada,” jutustab õde.

Kes keda siis põhiliselt õpetab? „Ma arvan, et see on meil üpris võrdne – mõnda asja oskab Henry paremini ja õpetab mind, teinekord näitan mina talle ette. Eks ikka on parem, kui keegi kõrvalt vaatab ja seejärel nõu annab, mida peaks teistmoodi tegema,” hindab ta venna õpetussõnu kõrgelt. Tõ-nis ütleb, et tegelikult on Kelly küll vanem ja sõidab paremini, aga Henryl tuleb jällegi mängulisus väga hästi välja. „Tal pole parki vajagi, suudab endale igas olukorras sõiduvõimalused luua, vajadusel ka metsa vahel, ja need siis nii loominguliselt välja mängida – meeletu improvisatsioon käib kogu aeg. Vanusevahe on neil küll neli ja pool aastat, aga arvan, et sõiduoskuste poolest on Henry praegu Kellyst umbes poolteist-kaks aastat maas. Kui Kelly oli temavanune, libistas ta küll bokse ja ületas kicker’eid, aga Henry näeb freestyle-suusatamist hoopis teise külje pealt ja seda ei tee Kelly praegugi veel, vaatab vaid venna manöövreid kõrvalt, et „oooooookei, kui julgen, proovin ka”,” annab Tõnis aimu poja suurepärasest suusatamisoskusest.

„Suusatamise juures on kõige ägedam, et seda saab teha sõpradega koos ja hästi tihti! Vahva on hüpata ja trikke õppida,” iseloomustab Kelly õhinal. Henry noogutab ja arvab sama. Kusjuures, üldjuhul on väikevend alati õega samal arvamusel ja võtab temalt šnitti. Kelly pole seega eeskuju pelgalt teistele lastele, vaid ka oma lähedastele. Alati naerusuine ja positiivne, koolis musterõpilane, armastab sporti, suhtleb vabalt ja peab kõige tähtsamaks asjaks siin elus oma perekonda ja sõpru.

Sportlikult meelestatud

Olgu öeldud et mõlemad lapsed on Sildarudel ametlikult koduõppel, aga Eestis viibides käivad nad alati koolis, kus neile väga meeldib. „Koolis on lõbus ja näeb üle pika aja sõpru!” ütlevad mõlemad justkui ühest suust. Tõnise sõnul on lapsed väga tublid ja saavad õppetükkidega iseseisvalt hakkama, Henryt peab küll natuke tagant utsitama nagu poisse ikka. „Kelly ülesandeks on kujunenud väike-venda vajadusel õpetada ja aidata,” muigab isa. „Jah, Henryga tegelen mina!” naerab suur õde, kelle lemmikõppeaineteks on eesti keel ja muidugi kehaline kasvatus. Ajalugu tundub samuti huvipakkuv, aga seal peab liiga palju aastaarve ja sündmusi pähe õppima. „Kehaline on Kelly jaoks justkui pikem vahetund,” teatab Tõnis. „Sport on ju lõbus ja teeb tugevaks! Tore on sõpradega koos aktiivselt aega veeta,” arvab Kelly omakorda ja soovitab kõigil lastel järele proovida. Muuseas, kui Henry tahaks järgmisena proovida veesuusatamist, siis õe suur soov on hoopis surfama õppida.

Eri spordialadest rääkides meeldib Kellyle veel golfi mängida ja juba lapsepõlvest saati paeluvad teda hobused. Henry mainib ära ka suurt populaarsust kogunud discgolf’i. „Golfi hakkasin mängima USA-s, kus juhtusime seda kunagi proovima, ja oli päris äge. See oli äkki kolm-neli aastat tagasi? Rulluisutada meeldib mulle samuti, seda on mul sisetreeningutel ka vaja,” loetleb Kelly. Kehalise kasvatuse tundides paeluvad teda kõikvõimalikud pallimängud, lemmikud on korvpall ja rahvaste pall. „Meil on väga hea kehalise kasvatuse õpetaja!”

Tõnise sõnul on Kelly käinud isegi korvpallitrennis ja seda suisa kaks korda nädalas. Kahjuks jäi korvpalluri karjäär üürikeseks, see hakkas suusatamisele keskendumist segama. Mõlemad lapsed jõudsid aga osaleda ka suvistes korvpallilaagrites.

Kelly sõbrad ja sõbrannad on samuti sportlikult meelestatud. „Minu klassiõde on Ott Kiivikase tütar!” teatab ta, ja ega sportlase tütrest pole siis spordiarmastus mööda läinud. Teine klassiõde on aga Sildarudega lausa reisilgi kaasas käinud. „Enamik mu sõpru tegeleb mõne spordialaga, mis on hästi tore,” arvab Kelly, kellel tiheda ajagraafiku kõrvalt sõpradega hängimiseks palju aega ei jää. Kui seda siiski ette tuleb, õpitakse tihtipeale koos ja käiakse suusatamas või veedetakse võimalikult aktiivselt aega. „Käime kinos, vanalinnas jalutamas, teineteisel külas. Just sõpradest ja perest tunnen kodust eemal olles kõige rohkem puudust,” ütleb kuldmedalist õige pisukese nukrusenoodiga.

Trikke ei saa ette planeerida

Treeningutest rääkides ei saa ei üle ega ümber faktist, et Tõnis täidab peale isakohustuste oma lastele ka treeneri rolli, mõeldes välja nii treeningkavad kui nipid, millega lapsi vigursuusatamise juures hoida. Seda viimast poleks tegelikult vajagi teha, kuid agarad väikesed suusahundid paluvad temalt aina rohkem uusi ja huvitavamaid väljakutseid. Nii murrab Tõnis tihtilugu pead, kas ja mida sel korral trennis teistmoodi teha ja millise triki omandamise peaks järgmisena päevakorda võtma.

Lemmiktrikki pole kummalgi lapsel, sest … Kellyle ja Henryle meeldivad kõik trikid! „Iga kord proovin sama trikki aina paremini teha ja kunagi ei tule asi suuskadel täpselt samamoodi välja. See teebki suusatamise minu jaoks nii põnevaks,” ütleb Kelly ja Henry kilkab selle peale otse loomulikult: „Mulle meeldib täpselt seesama!” Proovile panna see noor neiu end igatahes oskab ja motivatsioonist ei tule samuti puudust. Nii et kui otsitakse sportlasi, kellele trennis absoluutselt kõik meeldib, siis palun – siin on lausa kaks tükki.

Enne võistlustulle sööstmist Kelly erilisi toiminguid ja mõttetööd ei tee, vaid harjutab hoopis maksimaalse ja parima soorituse saavutamist treeningutel, sest see aitab tema mõtteid eesootavalt võistluselt eemal hoida. „Trikke ei saa sajaprotsendiliselt ette planeerida, sest võib ju mõelda, et sealt lähen nüüd selg ees ja … aga kui ei õnnestu ja pole hoogu, pole midagi teha,” sõnab ta mõtlikult. Võistlustel jälgib Kelly alati konkurentide tegemisi ja tabab end hiljem tihtilugu analüüsimast, mida nad tegid, et saavutada esimene, teine, kolmas või mõni muu koht. Ja mida peaks tema järgmisel korral teisiti tegema. Kas selline pidev mõtlemine, planeerimine ja pinge ei muuda elu keerulisemaks ega too kaasa suurt stressifaktorit ja kas Kelly ise mõistab, millega X-Gamesil hakkama sai? Vastus tuleb kiiresti ja otsekoheselt: „No hakkama sain sellega, et ma võitsin! Joppas, läks hästi! Lennujaama kogunenud inimesed mind ei üllatanud, sest Dew Tourilt tulles oli täpselt sama. Teadsin, et niikuinii tullakse ja et seal on kaamerad ja pean intervjuusid andma. Võistlusel startimisel on muidugi alati päris korralik närv sees, et kas õnnestub või kukun, aga mõtlen oma peas alati sõidu läbi ja loodan, et läheb hästi.”

Kontakte peab ise looma

Tormijooksu uute sponsorite näol veel kogetud pole. Isa Tõnis räägib: „Ikka ise peab kontakte looma ja otsima, niisama ei tule keegi ukse taha koputama. Vähemalt veel pole tuldud.” Hiljuti lõppes Kellyl sponsorleping Nike’iga ja sõlmiti uus ühe maailma juhtivaima naiste lumeriiete brändiga Roxy, kellega on läbirääkimised käinud juba mõnda aega. Roxy tiimisõitjate ridadesse kuuluvad Kelly kõrval veel kuulsad nimed nagu Torah Bright, Dara Howell, Aimee Fuller ja Robin Van Gyn. „Meil oli USA-s koos pildistamine ja see oli hästi lõbus! Dara Howelli tean juba varasematelt võistlustelt, ta on väga tore. Mul on hea meel, et saan nendega koostööd teha,” rõõmustab Kelly, kellel suusajopesid ja -pükse pole kodus üldse nii palju, kui enamasti arvama kiputakse. „Mul on oma kind-lad lemmikud, mida kannan rohkem. Uued Roxy riided on väga ilusad! Umbkaudset sõiduriiete arvu ma ei tea, pole õrna aimugi. Kümme paari ikka vast,” jääb ta mõtlikuks. Isa Tõnis arvab, et nii palju ikka ei ole. „On küll!” jääb Kelly endale kindlaks. „Lähme siis koju ja loeme kokku!” naerab Tõnis. Riideid pole nad siiani ise valida saanud, sponsorid langetavad valiku Kelly eest, aga seevastu suuskade valimisel saab tüdruk ise kaasa rääkida. Terveid suuski on tal praegu kaks paari.

Välismaal paremad tingimused

Eestis olles treenivad Sildarud väga palju uues Peetrisse loodud ainulaadses elamusspordikeskuses, mis võimaldab enamiku trikke ja freestyle-suusatamise elemente, mis võivad treeningutel ja võistlustel üliolulisteks osutuda, n-ö kuival maal ohutult läbi mängida. „Soovitan seda kindlasti kõigile teistele suusatajatele ja lumelauduritele, sest seal saab enne lumele minekut väga hästi harjutada,” ütleb Kelly. Küsimusele, kas neil Eesti suusakeskustes üldse midagi enam teha on, vastab ta mõtlikult: „Eks välismaal on ikka parem, sest tingimused on paremad.” Tõnise sõnul käidi viimati veebruari alguses küll Kuutsemäel, kuid mitte otseselt trenni tegemas, vaid pigem perega toredalt aega veetmas ja RedBulli võistlusele kaasa elamas. „Meile osutub probleemiks näiteks see, kui mägi on lauge, aga hüpped kõrged. Isegi raskemat kaalu suusatajal on kehva ilmaga raske vajalikku hoogu koguda, et sellist hüpet ületada,” mainib Tõnis. „Ega meie pärast pea hüppeid ümber ehitama, aga kindlasti on teisigi noori, kes samalaadse probleemi ees alla vannuvad. Tahaks ju sõita, aga ei saa. Ja teinekord osutuvad reilid siin sama kõrgeteks kui USA parimates parkides – ei jõua pealegi hüpata,” iseloomustab Tõnis komistuskivisid ja pakub, et parkide rajamisel võiks rohkem mõelda Eesti noorte sõitjate tasemele, mitte sellele, et park peaks vastama pargiehitaja maitsele ja sõidutasemele ning olema suurim ja parim.

Üks päev nädalas trennivaba

Kui tänapäeval peab paljusid lapsi lugema sundima, siis Sildarude võsukesed võtavad raamatud kätte täitsa vabatahtlikult ja loevad pereisa sõnul väga palju. „Minule meeldib kõige rohkem lugeda päevikuid, need on mu lemmikud juba ammu. Raamatud on mul reisil alati kaasas,” ütleb Kelly entusiastlikult. Õe suur raamatuhuvi on eeskujuks vennalegi, kes samamoodi väga suure lugemusega. „Ma poleks uskunudki, et praegusel ajal võib mõni laps veel nii palju raamatuid lugeda nagu need kaks! Mina omal ajal küll ei lugenud,” meenutab Tõnis. „Suurt rolli mängib siin kindlasti fakt, et Rahva Raamat on üks meie toetajaist – eks lapsed lugesid ennegi, aga nüüd on lugemissoov väga palju kasvanud. Minu jaoks nii üllatav ja ootamatu. Henry võttis eile uue raamatu kätte ja kui õhtul koju saabusime, ei jõudnud jopet ja mütsigi seljast võtta, vaid läks otse köögilaua taha lugema! Lihtsalt istus ja luges.” Filme vaadatakse selles peres samuti hea meelega ja enamasti täpselt seda, mis telekast parasjagu tuleb. Kelly mainib siiski ära filmid „Videvik” ja „Kättemaks kõrgetel kontsadel”.

Vähemalt kord nädalas on Sildarude lastelgi trennivaba päev, siis meeldib neile hirmsasti PlayStationiga mängida. Nutiseadmete kasutamise kohta nende peres otsest piirangut pole. „Keegi stopperiga kõrval ei seisa, et kuule, nüüd sai sul tund aega täis,” sõnab Tõnis. „Kui tundub, et hakkab juba mängimist liiga palju saama, soovitame pausi teha. Üldiselt meil sellega probleeme ei ole.” Kellyl on varnast võtta ka salanipp, et elu liiga igavaks ei muutuks: „Ma proovin kogu aeg teha erinevaid asju!” Sellist mõtet, et viskaks suusad, kus see ja teine, pole ka veel pähe tulnud. „Seda ei juhtu nüüd küll kindlasti!” itsitab meistersportlane ise.

Lemmikaastaaeg on suvi

Kõige kihvtimad ja meeldejäävamad kohad, kus õde-venda reisinud, on mõlema sõnul Uus-Meremaa ja Dubai, nii omanäolised ja paeluvad. „Uus-Meremaa meeldis mulle väga, seal on kõik nii teistsugune! Loodus on hoopis teine ja palmid kasvavad. Elasime seal väikeses asulas, kus oli väga vaikne ja rahulik, hästi mõnus. Dubais jällegi oli kogu aeg soe ja ei pidanud aknast välja vaatama, mõeldes, millise riietusega ometi külm ei hakkaks,” iseloomustab Kelly. Ja kui spordiala valikut arvestades võiks mõelda, et nende laste lemmikaastaajaks on talv, siis sellele tuleb kibekiirelt eitav va-tus. Ikka suvi, mis siis muu, ja mitte sellepärast, et tegu on pika koolivaheajaga. „Suvel saab väga palju aega õues veeta ja soe on,” loetleb tüdruk boonuseid. Mitte et sellest neile oluliselt kasu oleks, sest ka suviti sõidavad Sildarud hoopistükkis välismaale mägedesse treenima. „Les Deux Alps Prantsusmaal on meil suviti põhiliseks sihtkohaks kujunenud. Seal on hea park ja reilid, samuti pipe,” mainib Tõnis. Kellyle meeldib suveajal veel jalgrattaga sõita ja kuna isapoolne vanaisa on tugev jalgrattaspordi harrastaja, kes lööb kaasa kodumaistel võistlustel nagu Estonian Cupi maastikurattasari ja kolmapäevakud, on lapsedki kenasti rattasõiduga tuttavad ja tihti vanaisaga rajal kaasas.

Kõigist ei peagi tippe saama!

Olenemata viimase aja lühikestest kodumaa talvedest tunnistavad mitme siinse mäekeskuse esindajad, et seoses Kelly esiplaanile kerkimisega on kasvanud lapsevanemate huvi freestyle-suusatamise trennide vastu. Samamoodi on spordikaubandusega tegelevatel ettevõtetel rõõm tõdeda, et suusapaaride järele sirutab käe ehk pisut rohkem lapsevanemaid kui varem, mis on igati tervitatav. Sildarusid see ei üllata, aga Tõnise arvates ei tohiks keegi nende tegemistel näpuga järge ajada. „Küsi-mus pole selles, kas ma olen oma lastega suure töö ära teinud või mitte, õppust ei pea siit küll keegi võtma. Meil on lihtsalt nii läinud. Kelly oli ju alguses vaid mõneaastane, kui alustasime temaga paar korda nädalas mäel käimist, sest talle nii meeldis. Ajaga maht lihtsalt suurenes. Igaühel on oma elu ja igaüks teeb nii, nagu saab. Minu tutvusringkonna inimesed on aktiivset tüüpi ja lapsed teevad sporti, mõni väga kõvasti. Samamoodi on vanemad väga tublid ja panustavad palju, käivad lastega mööda võistlusi,” arutleb Tõnis.

Kuidas siis tuleks Eestist rohkem Kellysid ja Henrysid? „Kas neid peab üldse rohkem olema?” vastab Tõnis küsimusele küsimusega. „Kui nüüd aiaaugust rääkima hakata, siis väga paljud lapsed, kellega koos meie omal ajal mängisime ja kes tegid sporti – kas neist kõigist oleks pidanud tippsportlased saama? Mina arvan, et lapsed, kes praegu käivad näiteks jalgpallitrennis – neil on seal lõbus ja kümne aasta pärast on nad ülikooli lõpetanud, neil on oma pere ja ilus elu, vaevalt nad vaatavad tagasi ja mõtlevad, et deem, minust ei saanudki Messit! Kas peaks saama?”

Tõnis usub, et mis tahes spordiala harrastamine jätab kustumatud mälestused ja oskused terveks eluks. „Kui paljud arvavad, et Kelly lapsepõlv on rikutud ja ta jääb paljustki ilma, siis Kelly ise nii ei arva ja meie ka mitte. Sporti teevad ju kõik noored, kes vähegi kuskil trennis käivad, ja kui nad sellele pühenduvad, siis ega neil palju aega muuks ei jäägi. Kellyl on lihtsalt trenn Eestist eemal ja lisaks saab ta teha täpselt seda, mis teda õnnelikuks teeb, peale maailma nägemise vahepeal muudki. Tal on kõik olemas,” võtab Tõnis jutu kokku.

Ja nüüd üks väga tähtis küsimus: kas Kelly teistele suusatamist õpetada oskaks? „Ma arvan, et ikka oskaksin!” kõlab vastus. „Keegi pole siiski veel siiani küsima tulnud.”

Tekst: Kerstin Kotkas
Artikkel ilmus Ajakirjas SPORT 2016 märtsis