Rauno Zubko on noor ja andekas koreograaf, kelle süda tuksub kindlalt rahvatantsu rütmis.
Lapsepõlves korduvalt Kalevi staadionil tantsinud Rauno juhatab tänavusel peol aga ise vägesid. Nimelt on ta XII noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään” 5.–6. klasside segarühmade liigijuht.
Rauno, milline on sinu kõige esimene mälestus seoses tantsupeoga?
Kõige esimene mälestus on 1997. aastast, kui tantsisin 3.–4. klasside rühmas ja Hiiumaal oli ettetantsimine. Mäletan, et meie liigijuht oli üks hästi pikk ja karvane mees. Tegemist oli Kalev Järvelaga, kes on tänavusel tantsupeol minu assistent. Selline tore ring on 20 aastaga täis saanud.
Kas sa toona oskasid arvata, et oled kunagi ise üks tantsupeo liigijuhtidest?
Ei, siis veel kindlasti mitte! Kuna tegemist oli minu esimese tantsupeoga, siis ega ma päris täpselt aru saanud, kuhu ennast kirja olin pannud. Eks sealt see pisik hakkaski kasvama.
Millal see „klikk” ära käis, et just tants on see, millega tegeleda tahad?
Lõplikult saabus see teadmine vist ikkagi gümnaasiumis. See on läbinisti kultuurivaldkond, kuid eks perekond suunas ikka, et mine õpi „midagi reaalset”. Jäin siiski endale kindlaks. Kui perele esimest korda ütlesin, et lähen koreograafiat õppima, siis küsiti ikka: „Mis asja, geograafiat või?”
Rauno Zubko Foto: Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus
Kui sa lood tantse või mõtled välja mõne uue seade, siis millest sa inspiratsiooni saad?
Rahvatants on muusikaga väga põimitud tantsumeedium ja tihtilugu tantsu looma hakates otsingi esmalt välja muusika. Väga palju mõjutab tantsu loomist ka tantsurühm, kellele see mõeldud on – siin tuleb arvesse võtta tantsijate võimekust või seda, mis repertuaari neil parasjagu vaja on. Näiteks kui rühmal on palju valsse ja reilendreid, siis valin nende uueks tantsuks polka. Teades repertuaari ja õppides tundma tantsijaid, saavad ka mulle kui loojale piirid ja raamid selgemaks.
Tantsupeole tantsu loomine on aga hoopis eraldi ooper. Platsil töötab üldjuhul lihtsus, mitte tihe koreograafiline tantsutekst. Mida lihtsam, suurem ja liikuvam on tants, seda paremini hakkab see tantsumurul tööle.
Kumb sulle endale südamelähedasem on – lüüriline valss või särtsakas polka?
Olen aru saanud, et kolme peale takt on minu takt, igasugused valsid ja labajalad tulevad mul kergemini kui polkad ja reilendrid. Üks kõige esimesi tantse, mille Tallinna Ülikoolis õpingute ajal tegin, oli tants nimega „Esimene valss”. See on Eestimaal ka päris palju tuntust kogunud ja tegemist on tohutult keerulise tantsuga. „Esimese valsi” fenomen seisneb selles, et mul ei olnud ees norme, soove või piire ja hakkasin lihtsalt seda otsast välja mõtlema ja tegema. Ajapikku olen vabadusest loobunud ja iseendale suuremaid piire seadnud. Viimasel ajal on katsetusi jäänud vähemaks ja pigem olen tantsu luues keskendunud põhisammudele. Tegelikult igatsen ja otsin seda vabadust, millega oma esimese tantsu lõin, ajan seda tunnet juba pikemat aega taas taga.
Kui kaua tavaliselt ühe tantsu loomise protsess aega võtab?
Kui tuleb inspiratsioon peale ja muusika on hea, siis tihtilugu saan ühe-kahe trenniga tantsu valmis. Kui teha tellimustööd, võib minna oluliselt kauem, sest proovimist ja katsetusi on rohkem. Tellimustöödel ei pruugi ette antud muusika ka kohe inspireerida, nii võtabki see kauem aega.
Ja jällegi, kui luua tants suurele muruväljakule, siis olen tihtilugu katsetanud ka mitme rühmaga, kas see koreograafia ikka hakkab suurema massi peal tööle.
Foto: Lembe Laas
Kas võib öelda, et rahvatants on nagu teater, näitemäng – jutustab vaatajale lugu?
Kindlasti! Eks see algab jällegi muusikast. Kui muusikal on laulusõnad, siis ei saa neid kuidagi eirata, või kui muusika jätab väga tugeva emotsiooni, siis ei saa seda koreograafiliselt eirata. Teatraalsus on selle juures väga oluline, see õpetab tantsijale lavaküpsust ja lavalolekut. Nad saavad ise ka aru, et tuima näoga mingit liikumist maha vehkida ei ole huvitav vaadata. Kui tantsija elab tantsus sees, siis seda on põnev vaadata. Et aga tantsija selle sees saaks elada, tuleb omakorda talle lugu jutustada ja selgitada, mida täpsemalt peaks väljendama ja oma kehakeelega näitama.
Tantsijad hindavad iga esinemist, kuid kõige pühamaks on ikkagi tantsupidu. Oskad sa lugejale kirjeldada, mis tunne on tantsupeol osaleda?
Esimene emotsioon on, et miks ma pean siin platsi peal olema. Mingi inimene seisab kuskil kõrgemal ja karjub, ütleb, mida ja kuidas ma tegema pean, kui palju veedan aega kükitades ja passin teiste tantsijate korduste ajal tühja. Kui aga see nädal aega higi, vaeva ja tööd saab läbi ning paned lõpuks rahvariided selga, tunned seda sünergiat ja lähed tantsumurule tantsima, siis valdab täielik ärategemise rõõm! Teleri vahendusel jääb nii palju saamata. Isegi kui ise ei tantsi, siis tule tribüünile ja saa osa sellest energiast, mis sunnib tantsijaid murul seda kõike tegema.
Mida ootad tänavuselt noorte tantsupeolt?
Ootan peo nädalat, see eelnev protsess on väga põnev. Tunnistan, et olen väljakutööst täiesti sõltuvuses. Naudin hetke, kui saan mikrofoni maha panna ja näen, et tantsijad liiguvad ise ja teevad nii, nagu trennides palutud. Kolm aastat on seda kodutööd tehtud, joonised on valmis, nüüd veel päikesekreem peale, rätikud pähe ja hakkame pihta.
Millest tantsutrenn koosneb?
Rahvatants on füüsiliselr raske treening, kus ükski lihasgrupp ei jää koormuseta. Rauno sõnul on trenn tavaliselt jaotatud neljaks osaks – üldkehaline soojendus, siis põhisammude ja liikumiste kombinatsioonid, repertuaari õpe ning lõpetuseks venitus ja lõdvestus. „Kui rühm tahab taset hoida, siis tuleb nädalas vähemalt kahel korral koos tantsida,” on Rauno veendunud. „Keskmiselt kestab trenn 1,5–2 tundi, kui lähenemas on esinemised, tehakse loomulikult ka lisaproove ja linnalaagreid.” Koreograaf meenutab, et mõni aasta tagasi proovisid rahvatantsu ka Eesti tippsportlased. Võhmal ja leemendavad sportlased olid kinnituseks, et rahvatants on tõhus treening.
Rauno loodud joonis linnust
Kõik tantsima!
Rauno sõnab, et rahvatants muutub iga aastaga aina populaarsemaks huvitegevuseks, kuid täpset põhjust ta nimetada ei oska. „Mul on tunne, et rahvatantsu tase ja oskuslik esitamine on Eestis kasvanud sinnani, et tantsimist nähes üllatutakse positiivselt,” arutleb koreograaf populaarsuse võimalikke tagamaid. „Standardne ettekujutus rahvatantsust on see, kuidas kohalik memmede rühm esitab kiigeplatsil midagi lihtsat ja folkloorset. Tasemel tantsiva kollektiivi esitust nähes ollakse aga üllatunud,” muheleb ta. Kindlasti on rahvatantsu menu põhjuseks ka tantsupeod. „Kõik, kes on tantsupeolt läbi käinud, seda pisikut juba naljalt maha ei jäta.”
Miks peaks valima just rahvatantsu? „Ärge hoidke eelarvamustest kinni ja tulge tantsima, rühmasid on palju, katsetage. Rahvatantsuga kaasnev kambavaim on sõltuvusttekitav. Kui vajad kohta, kus saab ennast välja elada ja stressi maandada, siis rahvatants on selleks ideaalne,” ütleb Rauno.
