Pärast 1936. aasta suveolümpiamänge pääsesid eestlased oma võistkonnaga uuesti olümpiamängudele 1992. aastal, ehkki teiste riikide võistkonnas (eelkõige Nõukogude Liidu) oli võisteldud ja tulemusi saavutatud ka vahepealsel perioodil.
Mitmel eesti atleedil, kes enne II maailmasõda tippsportlase karjääri alustasid, tuli keeruliste aegade tõttu sisse pikk rahvusvaheliste tiitlivõistluste paus.
1938. aastal tõusis Kreeka-Rooma maadluse Euroopa meistriks raskekaalus noor 23-aastane Johannes Kotkas, hõivates nii Kristjan Palusalust vabaks jäänud trooni. Vaid aasta varem oli ta tulnud esimest korda Eesti meistriks vabamaadluses, kuid Kreeka-Rooma maadluses võitis Eesti meistritiitli alles aasta pärast Euroopa meistritiitlit. Johannes Kotka parimad olümpiakarjääri-aastad oleksid võinud vanuse järgi olla 1940. ja 1944. aasta, mil olümpiamängud kahjuks ilmasõja tõttu pidamata jäid. Kotkas jätkas oma sportlaseteed pärast sõda Eestis, kuid 1948. aasta olümpiale jäi tal taas minemata, sest Nõukogude Liit nendele mängudele oma sportlasi ei saatnud. Johannes Kotka tähetund olümpiamängudel saabus 1952. aastal, kui ta triumfeeris soomlaste pealinnas Helsingis. Tol hetkel oli Kotkas 38 aasta vanune, mis on kõrgeim vanus, mil mõni eestlane on tulnud olümpiavõitjaks.
Johannes Kotkas oli heas vormis veel 1956. aastalgi, kui tuli 13. korda Nõukogude Liidu meistriks. Kahjuks otsustati tookord impeeriumi raskekaalus esindama saata teine mees (kes tuli ka olümpiavõitjaks) ning Kotkas käis Melbourne’is ära varuvõistlejana.
Viimast korda sai Kotkas Eesti meistriks maadluses 1959. aastal, kui esimesest riigi tiitlivõidust oli möödunud juba 22 aastat.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
