Tallinna Ülikooli teadur Indrek Rannama on rattasõprade seas hinnatud spetsialist, kelle abiga on paika saanud rattaasend, treeningkava ja soovitused tulemuslikumaks soorituseks.
Potentsiaali professionaalseks rattaspordi karjääriks oli mehel endal samuti, kuid elu läks teisiti. Täna veab ja arendab ta ülikooli juures spordi ja liikumise valdkonna laboreid, loeb loenguid, juhendab tudengeid ja kirjutab doktoritööd.
Jalgratas viib Rannama seiklema pigem harva. „Aktiivse tegevsportlase karjäär sai läbi viis aastat tagasi, siis panin maha ka treeneriameti, sest töö ja pereelu nõudis suuremat osa. Saaremaa Velotuur oli viimane, mille ma jõudsin täpselt veerandsada korda läbi sõita. Ütlen ise, et mu kilomeetrid said täis, ei jõudnud treenida, tekkisid terviseprobleemid. Pea tahtis, aga keha ei tulnud järele. Tagantjärele vaadates olid mul juunioride klassis koormustestidel mõõdetud funktsionaalsed eeldused väga head, lootust väärt ratturiks saada oli küll, aga suuresti jäi see ikkagi väheste teadmiste ja võistluspraktika taha. Lisaks oli 90. aastate alguses Saaremaalt väga keeruline võistlema saada, oleks ma Tartus või Tallinnas elanud ja mõne treeneri käe all olnud, siis oleks karjäär ilmselt veidi teistsuguseks kujunenud. See on oletus, ma ei mõtle sellele,” ütleb teadur resoluutselt.
Teadmised rakendusid treeneritöös
Treenimise seiskohalt oli mees pigem üksik hunt. „Tollel ajal oli infot väga palju raskem saada, täna lähen internetti ning muudkui uurin ja loen. Mina õppisin Atko Viru kollase raamatu „Sportlik treening” järgi, millest algul sain aru vähem, kuid kogemusega koos tuli ka mõistmine. Lisaks meeldis mulle vanemate rattasportlaste nõuandeid kuulata ja palju sai õpitud vigu tehes. Rattateemadel oli kirjandus pigem olematu,” räägib Rannama.
Kogemusi ja avastusi polnud ta kitsi ka teistega jagama, mehe esimene õpilane oli tema oma vend, kes saavutas rattaspordis ka mõningast edu. Rannama teadmistest võitsid eelkõige saarlased ja ka täna on ta kursis oma endiste treenitavate tegemistega, kellest tuntumad on Mihkel Räim ja Karl Patrick Lauk. Vajadusel on ta neile nii nõu kui jõuga praegugi abiks.
Aeg on hinnatud spetsialisti kalleim vara
Tung Rannama laborisse on suur, kuid üha vähem jääb tal oma igapäevategemiste kõrvalt aega harrastussportlaste jaoks. „Ratturite ja tudengite mured langevad kõik ühele ajale ehk kevadele, see on mõneti paradoksaalne. Spordisõbrad soovivad peamiselt abi rattaasendi seadistamisel. Tunnistan ausalt, et kui ma kõikidele kirjadele vastata püüaksin, siis vist muuga ei saakski tegeleda. Kahjuks nii on, see on mul pigem olnud üsnagi kõrvaltegevus. Treeningkavade kohta on samuti uuritud, aga neid ma põhimõtteliselt ei tee, kuna see nõuab täiendavat pühendumist, milleks mul praegu aega pole,” selgitab ta.
„Rattapoodidest leiab endisi sõitjaid, kes aitavad õige sõiduasendi paika saada. Samas üldjuhul tasub ikkagi oma keha kuulata ja vastavalt selle järgi oma sadul ja lenkstang sättida. Kui tugilihaskonnaga probleeme pole, peaks selle ka kenasti paika saama. Probleemid tekivad pigem erijuhtudel.”
Võti peitub mitmekülgses treeningus
Sportimisele soovitab Indrek Rannama läheneda võimalikult mitmekülgselt. „Oma erialases töös näen väga palju, et tippspordile orienteeritud noorte kehalise baasvõimekuse tase on üsna kehv ja tugilihaskond on nõrk. Juuniori tasemel hakkavad suurenenud erialaste treeningkoormuste kasvades ihuliikmed üles ütlema, palju on juba 15-aastaselt lõigatud sportlasi. Raske on oodata, et sellisest seisust maailmatasemel tegijat tuleb. Rattaspordi poolest on olukord viimaste aastatega õnneks oluliselt paranenud, nii treenerite kui treenijate teadlikus tõusnud ja sportlaste ettevalmistusega tegeletakse mitmekülgsemalt.”
Ka harrastajad ja tervisesportlased madistavad samade küsimustega „Istuvast eluviisist tulenevad mured kanduvad rattale üle, sest ka see on istuv tegevus. Kui inimene koosneks ainult luudest, siis poleks keeruline, kuid kahjuks või õnneks on meil ka nii lihased kui sisekude. Iga spordisõber on erinevas seisus, sellega tuleb rattal arvestada. Sõidu paremaks ja pikemaks nautimiseks on mõistlik lihaste tugevdamiseks ka muude aladega tegeleda,” soovitab teadur näiteks võimlemist, ujumist, talvel suusatamist ja miks mitte ka jalutamist või jooksmist.
Saa tuttavaks oma arstiga ja tunneta piire
Aktiivsele sportimisele lisaks tasub kursis olla ka oma tervisenäitajatega. „Südameveresoonkonna olukorra hindamiseks oleks tark ennast ka perearsti juures kontrollida lasta, tavaline EKG teha. Kindlasti tuleks oma keha kuulata ja näiteks läbi suure valu asju mitte teha. Naiivne oleks oodata, et sportimise jätkudes valu iseenesest üle läheb. Ironiseerivates lugudes saab vahel teada, et sportlased on end küll ületanud, aga siit ja sealt katki. Seda siis peetakse kangesti positiivseks eeskujuks, kuigi hiljem selgub, et inimesel on juba struktuursed kahjustused. Haigekassa juht selle üle küll ei rõõmusta,” soovitab Rannama treenida teadlikult.
„Tihti arvatakse, et kui teen midagi tervislikku, võin selle võrra rohkem ebatervislikult käituda. Hea kolleeg Kristjan Port rääkis mulle hiljuti ühest multivitamiinide tarbimist käsitlevast ülevaateuuringust, kus selgus, et multivitamiini tarvitavad suitsetajad surevad varem kui need, kes ei tarbi. Tekkis illusioon, et vitamiini süües võivad nad ka rohkem suitsetada, mis neile saatuslikuks saigi. Paljud arstid on öelnud, et tervislike eluviisidega kaldutakse tihti üle piiri minema. Just sportimise ja väga kontrollitud toitumisega, näiteid kohtab igasuguseid.”
Infokülluses tasub olla allikakriitiline
Osal juhtudel käitutakse oma tervise suhtes valesti teadmatusest või väärinfost tingitult. „Infot on palju ja selles on raske orienteeruda. Arvatakse, et spetsialist ajab jama, ülikoolis on vananenud teadmised. Otsitakse lihtsamaid ja otsemaid allikaid, kuid puuduvad algteadmised, kuidas inimene on kokku pandud ja toimib. Teinekord on esitatud tõed ehitatud vildakale vundamendile – arutluskäik on loogiline, kuid arutelu püstitatakse vale aluspõhja peale. Lisaks kisutakse asju kontekstist välja. Kes meist siis jõuab kõikides valdkondades 24 tundi mõelda, infot paisatakse igalt poolt, täiesti hämmastav,” kutsub Rannama inimesi üles kriitiliselt mõtlema, küsimusi esitama ja enne otsuste langetamist konteksti süvenema.
Rattaspordi tervis annab lootust
Eesti jalgrattasporditreenerite teadmiste ja oskuste taset hindab ta heaks, ka noori andekaid rattureid on mehe sõnul peale tulemas ja harrastajate suur hulk teeb samuti rõõmu. „Rattasõidu suurim pluss on sotsiaalsus, saad grupis teistega juttu ajada ja omal jõul pikki vahemaid läbida, eri kohtades käia. Tänu tuulessõiduefektile on võimalik koos harjutada ka erineva kehalise võimekusega inimestel. Paljudele spordialadele on rattasõit üks baasvastupidavuse arendamise vahendeid, näiteks suusatamises, sõudmises ja jooksmises. See võimaldab pikemalt treenida ja säästab liigeseid.
Hoiab end liikumises
Iseennast leiab Rannama rattal pigem laboris pukis. „Sõidan vahel hommikuti pool tundi ja teen lisaks veel mõne harjutuse, kuidas tuju on. Mingiks eeskujuks ei saa mind seada. Vahel käin ujumas ja üritan võimalikult palju jalgsi liikuda. Sport pole praegu minu elu põhiline osa, pigem liigun. Samas hea seltskonnaga ja sobiva ilmaga ei ütle ma ära ka ühest toredast rattasõidust.”
Üks hea võimalus rattasporti turvaliselt nautida on maraton. Bosch Eesti maastikurattasari viib spordisõbrad seiklema mööda Eestimaa kõige ilusamaid radu. Löö kaasa!
Info ja regsitreerimine: rattamaratonid.ee
Sari Facebookis: facebook.com/rattamaratonid.ee
Võistluskalender:
29.07.2017 17. Elva rattamaraton
20.08.2017 19. Rõuge rattamaraton
16.09.2017 20. Tallinna rattamaraton
Tekst: Marta Vasarik
Fotod on Jõelähtme Rattamaratonil teinud Hanna Mägi
