Petank ehk petanque on Lõuna-Prantsusmaalt pärit kuulimäng, mis on tänaseks üks populaarsemaid omalaadseid.
Mäng on nime saanud selle käigus toimuva kuuliviskamise viisi järgi. Nimelt oksitaani keeles, mis oli selle esimeste mängijate emakeel, tähendavad sõnad pe tanca või ped tanca sama, mida prantsuskeelne väljend pieds tanquees ehk jalad koos. Sihtmärki kutsutakse eesti keeles snadiks. „Juba antiikajast on teada, et inimesed üritasid ükskõik missuguse kujuga kuule veeretada mingisugusele märgile võimalikult lähedale,” sõnab Eesti Petanque’i Klubide Liidu president Hardo Sokk, et oma olemuselt võib petanki just nii kirjeldada. „Üks petanki põhireeglitest ongi, et mängija seisab maha joonistatud ringis, ei tõsta jalgu üles ega lähe ringist välja enne, kui vise on tehtud.”
Hardo ise avastas petangi juhuslikult aastal 2000, kui osales firmaliiga võistlustel. „Taasavastamisrõõm oli 2008.–2009. aastal perega Lõuna-Prantsusmaal reisil olles. Ostsin kuulid, proovisin ja mäng hakkas väga meeldima.”
Kas see sobib sulle?
Petank on Hardo sõnul jõukohane kõigile, sõltumata vanusest ja füüsilisest vormist. Seda mängitakse kahe 1–3-liikmelise võistkonnaga. Mänguviise nimetatakse vastavalt üksik- ja paarismänguks või trioks. Nii üksik- kui ka paarismängus on igal mängijal kolm kuuli, trios kaks. „Läbi aegade on eelistatuim võistkonnamäng olnud trio, sama kehtib ka nii maailma- kui Euroopa meistrivõistlustel,” märgib Hardo. „Järjest enam koguvad tiitlivõistlustes populaarsust ka paaris- ja üksikmängud. Kuigi võib tunduda veider, et olemuselt lihtne mäng, mida saab mängida absoluutselt kõikjal, on ka võistlussport, siis tegelikult on tegemist arvestatava spordialaga. Siiski, stereotüüpseid atleete kohtab petangimängus harva.”
Mida mänguks vaja on?
Kuulidest on olemas nii harjutuskuulid kui võistluskuulid. „Tavalisi kuule saab lihtsasti soetada tavapoodidest ja need on loodud pigem petangiga lõbusaks ajaveetmiseks. Tiitlivõistlustel nendega aga mängida lubatud pole. Võistluskuulid on rahvusvahelise föderatsiooni heakskiidetud tootjate valmistatud, neile on näiteks kaal grammi täpsusega peale märgitud,” selgitab Hardo.
Kui petanki oma lõbuks mängida, pole Hardo sõnul riietuse suhtes piiranguid, kuna ka asukoha poolest peab peamiselt tegema kindlaks, et kuulid maapinnal veereksid. „Võistlusspordina petanki mängides on aga olulised kinnised jalatsid. Seda juba ohutuse mõttes, kuna võistluskuulid on 700 grammi rasked. Üldine reegel on ka, et püksid peaksid olema üle põlve pikad. Varustuse poole pealt on lisaks kuulidele vajalik ka mõõdulint, kuna lõpptulemus võib vahel olla vaid millimeetrite küsimus.”
Mida meeles pidada?
Hardo sõnul muutub mäng üha põnevamaks, mida rohkem seda mängida. „Siis tuleb juba vise välja ja oskad seda suunata. Petangis muutuvad olukorrad väga kiiresti ja ootamatult. Reeglina mängitakse 13 punktini. Kõigepealt loositakse alustav võistkond, kes viskab snadi 6-10 meetrit. Viskekord on alati sellel võistkonnal, kelle parim kuul on snadist kaugemal kui vastasvõistkonna parim kuul. Professionaalidel tulevad mängu juba lisanipid, näiteks ei veeretata kuuli mitte kaugemale, vaid lüüakse vastase pall hoopis ära,” räägib Hardo petangi peamistest reeglitest.
Erilist ettevalmistust ei vaja
Petank arendab taktikalist mõtlemist. „Mängu jooksul peab olema tähelepanelik ja kindel oma otsuste õigsuses. Enne iga vooru on tavaline mõttekäik järgmine: mitu kuuli on käes, kas peaks kuuli asetama või lööma, minema kaitsepositsiooni või hoopis ründama? Lisaks arendab mäng ka vastupidavust. Võistluspäevad on väga pikad, aga ka tavalisel kolmetunnisel treeningul võib kokku läbi kõndida 3–4 kilomeetrit.”
Petangi muudab Hardo sõnul võluvaks see, et tegemist on küll sportmänguga nagu iga teine, kuid erilist ettevalmistust, spetsiaalset korvi või platsi selle harrastamiseks vaja ei ole. „Petanki saab mängida kõikjal, ehkki eelistatud on kruusased pargiteed. Eestis leidub neid küll võrreldes näiteks Prantsusmaaga vähem, ent kui sul on kuulid olemas, siis mine ja mängi!”
Kas teadsid, et …
- traditsioonilistest kuulimängudest on petank kõige noorem. Selle leiutas aastal 1907 Prantsusmaal La Ciotat’ linnas kuulimängude harrastaja Jules „Le Noir” Hugues, kes ei saanud reuma tõttu enne kuuli viskamist jooksusamme teha. Mängu tegelikuks sünniaastaks peetakse aga aastat 1910, mil vennad Ernst ja Joseph Pitiot mängureeglid koostasid, ja juba samal aastal peeti esimesed ametlikud petankivõistlused.
- Eestis korraldatakse võistlusi mitmel tasemel. Nii Eesti meistrivõistlustel kui ka Euroopa katsevõistlustel on vajalik rahvusvaheline mängijalitsents, mida väljastab Eesti Petanque’i Klubide Liit.
Kommentaar, harrastaja Varje Reede
„Enne petangi avastamist tegelesin 20 aastat võrkpalliga, kuid põlvevigastused ei lubanud sellega enam jätkata. Juhuslikult tegi minu koduvalla spordijuht ettepaneku esindada valda 2009. aasta mais Viljandis Sakala mängudel petangis. Andsin nõusoleku, teadmata midagi isegi selle reeglitest. Pärast põnevat mängu tundsin, et sellest võiks saada minu tõeline hobi. Uurisime seejärel abikaasaga internetist kohaliku petangielu kohta lähemalt ja hakkasime mõlemad ka võistlustel osalema. Tänaseks päevaks ei kujuta ma elu ilma petangita ettegi! Sellest on saanud meie pere ühine hobi, mida harrastada ka vabal ajal. Petank annab hea vastupidavuse, sest võistluspäevad on tihti kuni 10 tundi pikad. Samuti tugevdab see närvikava, kuna vajalik on hea taktika valdamine. Mul on olnud au esindada Eestit ka 2013. ja 2017. aasta maailmameistrivõistlustel ning 2014. aasta Euroopa meistrivõistlustel. Nendele, kes tahaksid petanki esimest korda proovida, soovitan kindlasti selle kohta lähemalt uurida ja mängima tulla. See hobi annab võimaluse nautida head mängu, toredat seltskonda ja samas saavutada sportlikke tulemusi.”
Tekst: Kairit Kütt
Fotod: Shutterstock.com / Eesti Petanque’i Klubide Liit
