Pärast eestlaste jaoks üliemotsionaalset 1988. olümpia-aastat ja 1989. aastal Eesti Olümpiakomitee taastamist loodeti õige pea jälle oma võistkonnaga iseseisva riigina suurimale spordipeole pääseda. 1991. aasta augusti pöördelised sündmused võimaldasid taasiseseisvunud Eesti riigil viia kiiresti oma võistkond 1992. aasta tali- ja suveolümpiamängudele.
Mängudele minek kujunes päris keeruliseks. Albertville’i taliolümpiamängudele minevale sportlasdelegatsioonile anti Eesti New Yorgis asuva peakonsulaadi abiga nn Jaaksoni passid (diplomaatilised passid, mida kasutas ka loodav Eesti välisteenistus). Näiteks Eesti ajakirjanikud läksid Prantsusmaale veel NSV Liidu passidega.
1992. aasta suvel hakkas Eestis juba kodakondsus- ja migratsiooniamet ise uusi Eesti passe välja andma ja meie suvekoondis oli üks esimesi, kes need dokumendid sai.
Samamoodi meenutab ühest ajalooperioodist teise minekut tollasele Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe ja olümpiadelgatsiooni liikme Arnold Rüütli lennupilet Tallinnast Barcelonasse. Piletite blanketid on Aerofloti-aegsed, aga tempel nendel on vaid poole aasta vanuse Eesti rahvusliku lennufirma Estonian Airi oma.
Kui Albertville’is jäi eestlaste medaliarve avamata, siis Barcelonas oli trekirattur Erika Salumäe teist korda pjedestaali kõrgemal astmel ning purjetajatest vennad Tõnu ja Toomas Tõniste said eelmiste mängude hõbemedali kõrvale pronksised autasud. 9. augustil olid olümpialased kutsutud riigijuhtide vastuvõtule Kadriorgu.
Tekst ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
