Eestis on aina populaarsemaks muutunud harrastajatele mõeldud suured jooksuüritused ja üha enam inimesi võtab endale eesmärgiks ka maratonidistantsi läbida. Et treenimisel teadlikkust tõsta, on paljud spordisõbrad pöördunud abi saamiseks ekspertide poole.
Üks harrastajatega tegelev treener on varem Eestis tipptasemel jooksnud Viljandi mees Einar Kaigas, kelle käe all harjutavad ja püüavad eesmärkideni jõuda eri tasemega jooksjad – Eesti naiste maratonimeistrist kuni 4,5 tunniga jooksjateni välja.
Kasvanud Viljandi jooksuradadel
Einar on 1976. aastal Viljandis sündinud ja seal ka koolis käinud mees, kes sai spordipisiku külge venna eeskujul Ants Kuusiku trennidest. „Ma käisin vist esimeses klassis, kui läksin sügisel küsima, kas väikeseid poisse ka trenni võetakse. Nii ma jooksma hakkasingi,” meenutab ta.
„Tõsisema võistlussportlase tee lõpetasin 2012. aastal, kuid olen pärast seda Jooksupartneri klubis treenerina ala juurde jäänud,” lisab Eesti maratoni meistrivõistluste kolmekordne hõbemedalimees. „Lisaks tegelen veel eri jooksuürituste korraldamisega, mida aastas tuleb 6–7.”
Mehel oli enda sõnul ka ambitsiooni tõusta tippjooksjaks, kuid plaan oli esmalt võita oma lähiregioonis ja seejärel murda kaugemale. „Noorena oli Viljandi järvejooksu võit eesmärk, mis kannustas. Lapsena käisin Viljandi järvejooksu finišeid vaatamas ja sealt sain mõjutust,” lausub ta.
„Treener ütles, et üldine vastupidavus on mul väga hea, kuid õigel ajal oleksin pidanud julgemalt puhkama ning tegema rohkem erialaseid kiirustreeninguid ja tempojookse. Liiga palju mahtu ja aeglast jooksu tampis mu kiiruse kinni. Ise tundsin, et olen suuteline enamaks, aga nii see läks,” meenutab poolmaratonis tulemuseni 1:11.18 jõudnud Kaigas oma karjääri.
Lai treenitavate spekter
Treeneriameti juurde jõudis Kaigas tänu Margus Pirksaarele, kellega Hispaanias koos laagris olles tekkis mõte teha Jooksupartneri klubi, et pakkuda harrastajatele ühistrenne ja korraldada laagreid. „Tänaseks oleme kasvanud ja aktiivselt treenib klubis 70-80 inimest,” selgitab treeneriametit kõrvaltööna tegev mees.
„Minul isiklikult on umbes paarkümmend juhendatavat, kellele koostan personaalsed treeningkavad. Moonika Pilli tuli eelmisel aastal naistest maratoni Eesti meistriks ja tänavu sai 10 000 meetri jooksus isikliku rekordiga pronksi. Karel Hussar on omavanuste kahekordne Eesti meister ja üritab ka meestega võidu joosta. Tippudest võib veel nimetada Ülari Kaisi,” toob Kaigas välja oma kuulsamad õpilased ja lisab: „Tippude kõrval on minu käe all ka 4–4,5 tunni maratonijooksjad ja kõik, kes sinna kahe grupi vahele jäävad. Seega ampluaa on päris lai.”
Treeneri edukaim õpilane Moonika Pilli kasvas välja Marathon100 korraldatavast projektist „Eesmärgiks SEB Tallinna Maraton”. Selles projektis valitakse paljude sooviavaldajate seast välja eri tasemega harrastajad, kellel jooksutreenerid aitavad püstitatud eesmärgi täita. Sõel on üsna tihe, sest välja valiti vaid neli maratonijooksjat ja kaks inimest, kes lähevad sügisel poolmaratonile. Viimati korraldati soovijatega esmalt ühine laager, kus tehti esmane valik. Seejärel tehti internetihääletus, mille alusel selgusidki õnnelikud osalejad.
„Mul läheb selles projektis vist juba neljas hooaeg ja Moonika tuli kohe esimesel aastal eesmärgiga joosta maraton 3.30-ga. Täitsime selle muidugi ära ja sealt on koostöö jätkunud,” on Einaril projektist ette näidata üks tõeline edulugu. Ühel aastal läks tema treenitaval aga õnnetult, kui vigastuste tõttu ei saanudki maratonistarti minna ja tuli leppida poole lühema distantsiga.
Einar ja tema edukaim õpilane Moonika Pilli SEB Tallinna maratoni pjedestaalil
Inimesed peab liikuma saama
Suurima erinevusena tippude ja harrastajate vahel toob Kaigas välja treeningmahu. Vaatamata tasemele nõuavad kõik treenitavad siiski individuaalset lähenemist. Enne jooksutreeningute juurde asumist on vaja selgeks saada uute õpilaste hetkeseis ja traumade ajalugu. „Kui on näiteks kaaluga probleeme, siis harjutame esmalt sörki ja kõndi vaheldumisi. Tähtis on inimene liikuma saada ja hakata jooksu osakaalu järjest tõstma,” selgitab treener.
„Eesti rahvas võiks olla palju sportlikum. Viljandis näen, kuidas lapsi viiakse autoga 300 meetri kauguselt kooli ette. Kõik sellised asjad mõjutavad. Rahvavõistlustel on küll pidev kasvutendents, kuid minu arvates võiks seda veel oluliselt rohkem olla,” sõnab spordihingega mees.
Treenerina õpib pidevalt
„Inimesed on erinevad ja ma õpin ise ka pidevalt juurde. Eesti tasemel tippudel on vaja kogu aeg leida midagi, mis sportlast edasi aitaks, et areng seisma ei jääks. Harrastaja puhul on selge, et kui jooksja on terve ja harjutab regulaarselt, siis ta ka areneb. Mõnda inimest tuleb pidevalt julgustada, mõnda aga hoopis tagasi hoida,” selgitab Kaigas, et eri inimeste treenimine pakub pidevalt erinevaid väljakutseid.
Ühistreeningutel keskendutakse tema sõnul peamiselt jooksutehnika harjutustele ning lisaks tehakse ka kiirendusi ja mäkkejookse. Kõige kandvamad on aga lühikeste kiirendustega tehnikaharjutused. Alguses tehakse veidi võimlemist ja lõppu venitused. Selliseid asju koos teha on esiteks lõbusam, teiseks jälgib treener kõrvalt ja parandab.
Aastaga nullist maratonifinišisse
Kui kaua võtab aega, et viia üks tavaline Eesti inimene nullist jooksumaratoni läbimiseni? Sellele küsimusele vastates käib Kaigas välja mõne olulise eelduse: „Me peame arvestama, et inimesel on tervis korras ja kehakaal normaalne. Lisaks peab olema tahe võetud eesmärk lõpuni viia. Need asjad peavad paigas olema,” ütleb ta. „Kui treeningute jooksul terviseprobleeme ei teki, jõuab aastaga nii kaugele küll, et maraton läbi joosta. Kui hakkad suve alguses pihta, võiks järgmisel sügisel täitsa vabalt Tallinna maratonil korraliku jooksuga finišisse jõuda,” usub treener.
Oluline on töötahe
Kui harrastusjooksjal piisab hobiga tõsisemalt tegelemiseks tahtest, töökusest ja järjepidevusest, siis kõrgemale tasemele murdmiseks peavad olema ka looduse poolt kaasa antud eeldused, mida treeningutega saaks tulemuseks realiseerida.
„Töötahe peab olema mõlemal grupil, see on selge!” on Kaigas vankumatu. „Jooksmine on selline ala, mis on pealtnäha lihtne ja kättesaadav, aga tegelikult peab tegelemiseks olema meeletu tahe. Kui eesmärk on juba tulemust taga ajada, siis tuleb treeningutele läheneda ka võimalikult targalt.”
Dopingukoll ei kummita
Kui tippspordi üks räägitumaid teemasid on doping, siis harrastustasemel jooksuspordis treeneri sõnul keelatud ained mingit olulist rolli ei mängi. Patustamist võib ette tulla teadmatusest, kuid seda, et keegi teadlikult tulemuste parandamiseks dopingut tarvitaks, ta ei usu.
„Mulle jäi aastaid tagasi silma, et jalgratta maastikusarjades oli sportlasi, kes tulemustes järsku kõvasti edasi astusid, aga jooksus ma pole seda täheldanud. Teadlikult keelatud aineid tarbida, et kolme tunniga maraton läbida? Ma ei näe sellel ka mõtet. Mitteteadlikku tarbimist võib olla, aga kui need pole tasemel sportlased, siis see ei tule ka kuidagi välja.”
Maraton alla kahe tunni
Tänapäeval on pikkadel distantsidel pea eranditult domineerimas mustanahalised Aafrika päritolu jooksjad, peamiselt Keeniast ja Etioopiast. Sellel on Einari arvates mitu põhjust, millest peamisteks peab ta elamist hõredamas mäestikuõhus, lihtsat toitumist, sooja kliimat ja igapäevast liikumist.
„Praegu tundub mulle küll, et alla kahe tunni jooksu võiks oma silmaga ära näha,” usub Kaigas, et inimvõimete piir pole maratonis veel ette tulnud. „Naistel on 2:15.25 koos meestega joostud ja viimastel aastatel on päris häid aegu näidatud. Seega, võib ka neil see maailmarekord kukkuda.”
Lai treenitavate spekter
