Veepallimeeste pikk tee MM-i kullani

1960ndate aastate keskel seadsid paljud Tallinna poisid sammud ujula poole, et minna veepallitrenni. Kuigi veepalli harrastamiseks sobivad tingimused Eestis praktiliselt puuduvad, tulid meie mehed 65+ vanuseklassis tänavu maailmameistriteks.

See olümpiaala oli kuuekümnendatel meie vabariigis küllaltki populaarne, treeneriteks oma ala entusiastid Endel Press ja Harri Rikkas (Dünamo), Paul Aguraiuja ja Mati Haljand (Kalev) ning Kusti Eikla (Balti Laevastiku Tallinna Spordiklubi). Eesti meistrivõistlused peeti kahes liigas. Tallinna Dünamo mängis üsna edukalt NSV Liidu meistrivõistluste A-grupis ning toimusid Baltimaade ja Valgevene turniirid. Aasta kõige oodatum veepallisündmus oli aga Eesti–Soome sõpruskohtumine. Peale Tallinna mängiti ka Järvakandis. Alati olid matšid kaasakiskuvad ja tasavägised ning toimusid rohkearvulise publiku ees. 1964. aastal, kui enamik meie loo kangelastest tegi veepallirindel esimesi samme, peeti kohtumine Järvakandi ujulas. Eesti sai suure 12:2 võidu. Muide, eelsoojendatud veega Järvakandi bassein polnud erakordne mitte ainult Raplamaal, vaid terves Eestis.

Spordilehes kirjutati: ,,Võidud soomlaste üle ja tänavune hea esinemine üleliidulisel turniiril andis meie veepallimeeskonnale uut usku oma võimetesse. Kui nüüd saame ka lahedamad tingimused harjutamiseks (uued ujulad Tartus ja Tallinnas), siis võib julgesti väita, et Eesti veepalli arenguks on head võimalused.“

 Võimalusi ei tekkinud

Järgneval kümnendil toimus Nõukogude eluolus aga totaalne allakäik, mille ilmekas näide on kauaoodatud Tähtvere ujula ehitus Tartus. Spordileht, 1973: ,,Esmapilgul tundubki, et kauaehitatud ujula oleks justnagu valmis. Jääkirmega kaetud vesigi sees. Aga astud veidi ligemale … Kõik oleks nagu kõleda meele ja hooletu käega tehtud. Pole veel vastugi võetud, aga laguneb. Basseini plaaditi esimeste külmadega. Nüüd on põhjakivid lahti …“

Tallinnas valmis 1973. aastal küll Tööjõureservide ujula, kuid 25 m pikkuses basseinis veepallivõistlusi pidada ei saa. (Väljavõte reeglitest: Veepallivõistlus toimub basseinis, mis on tähistatud 30 m pikkuse ja 20 m laiuse tähistusega.)

Allakäik puudutas ka sporti, eriti veepalli. Harjutamisvõimalused ahenesid, Eesti meistrivõistlustest võtsid osa vaid Tallinna Kalev ja laevastiku meeskond. Langus jätkus ja viimased meistrid selgitati 1974. aastal (kokku peeti Eesti meistrivõistlusi 44. korral), aasta hiljem tõmbasid Eesti NSV agarad spordijuhid olümpiamängude kavva kuuluvale veepallile kriipsu peale. Fanaatikust treener Mati Haljand utsitas Kalevi siseujulas vähehaaval mehi edasi ning paljuski tänu tema järjekindlusele pääses NSV Liidu koondisse Mait Riisman, kes võitis 1980. aastal Moskvas olümpiakulla.

Veteranid äratasid veepalli

Järgnes pikk vaikuseperiood, siis hakkas Rahvusvaheline Ujumisföderatsioon korraldama seenioride klubide maailmameistrivõistlusi. Hiljem said teoks ka seenioride veepalliklubide Euroopa meistrivõistlused ning tänu soomlaste innustusele alustasidki meie mehed taas treeningutega. Tallinna ainsas 50-meetrises Kalevi siseujulas (teine on Eestis Tartus Aura keskuses) toimusid ujujate treeningud ja harjutuse aega oli veepalluritele raske leida. Nii tuli mõnigi treeningutund pidada Pirita jõe jahedas vees, kuid spordiselts Kalev võttis veepallurid oma hõlma alla ja sinna on nad jäänud tänaseni.

Esimest korda osalesid Kalevi veepalliveteranid 2000. aasta MM-il, kus vanuseklassis 45+ (oli tollal kõige vanem klass) jäädi viimaste hulka. Ka 2004. aastal MM-il alagrupist edasi ei saadud. Mehed ei jätnud jonni ning 2010. aasta Rootsi MM-il võideti pronksmedal, näidates sellega veepalli suurriikidele Ungarile, USA-le, Saksamaale, Itaaliale, kus on kümneid spetsiaalselt veepalli jaoks ehitatud basseine, et ka väikese Eestiga tuleb arvestada. Vahepeal võitsid mehed medaleid ka Euroopa meistrivõistlustel: 2005 pronks, 2009 hõbe ja 2016 pronks.

Tänavune triumf

Selle aasta veepalli MM peeti Budapestis 7.–20. augustini. Ungaris on veepall rahvussport ja veepallurid kangelased. Selles karukoopas tuli meie meestel hakata rasket võitlust pidama. Ka pikakasvulised ja jõulised ameeriklased olid kohale sõitnud kindla sooviga võita kuldmedal, kuid siis selgus äkki, et vanuseklassis 65+, kus osales Kalevi Ujumiskool, ei ole võistlemas tugevat Venemaad ja Ukrainat. Kui sai teatavaks, et ka ungarlased on loobunud, võisid kalevlased natuke kergemalt hingata. Ju ei tundnud peoperemehed end mitte kõige paremini ega soovinud kodupubliku ees häbisse jääda. Kergelt ei tulnud midagi, kuid turniiri lõpus riputati meie meestele kaela kuldmedalid.

MM Ungaris

Treener Juri Hlopkov: ,,Ungaris on veepallurid sellised staarid nagu USA-s NHL-i jäähokimängijad. Kõiki matše kandis üle televisioon. Meie vanuseklassis osalenud üheksa võistkonda olid jagatud kahte alagruppi. Võitsime 6:3 KVP H20 Piestanyt (Slovakkia), 9:3 ameeriklaste nõrgemat meeskonda St. Barbara MST-d, 6:2 SV Cannstatti (Saksamaa) ja mängisime 3:3 viiki ASD Bogliascoga (Itaalia). Arvasime, et kui jõuame finaali, siis tuleb vastaseks tugev Old Mission Bay (USA). Finaali me jõudsimegi, sest võitsime poolfinaalis 5:4 Poseidon Hamburgi (Saksamaa), ameeriklased aga kaotasid poolfinaalis itaallastele ning meil tuli taas kokku minna ASD Bogliascoga. Võitsime 4:2! Paljuski tänu ründaja Anatoli Skatskovi heale mängule,” räägib treener.

 Oma rahakoti toel

„Meid kui maailmameistreid kutsuti personaalselt Hispaania karikavõistlustele, kuhu oleme kohustatud minema. Ka 2018. aasta EM-ile Sloveeniasse on kindel plaan sõita, kuid kahe aasta pärast toimuvale MM-ile Lõuna-Koreasse me vaevalt läheme, kuigi oleme tiitlikaitsjad, sest kõik toimub meie endi rahakoti peal ja ühtegi sponsorit meil ei ole,” ütleb treener Juri Hlopkov ja lisab, et vahetevahel on meeskonda abistanud Eesti Ujumisliit. „Ehk maailmameistritiitel aitab toetajaid leida. Võrdluseks – meie konkurentidel on seevastu palju sponsoreid. Saksamaa klubi treener ütles, et neil on 22 sponsorit, isegi suurfirmad nagu Mercedes-Benz ja IBM toetavad neid,” toob ta välja.

 Olümpiavõitja tunnustus

Meeskonna liige Anatoli Skatskov tõdeb, et terve meeskond mängis suurepäraselt. „Veepall on ikkagi võistkondlik spordiala ja maailmameistritiitel innustab kindlasti jätkama. Mait Riisman helistas meile ja soovis võidu puhul õnne, mainis, et ta on küll olümpiavõitja, kuid mitte maailmameister. Soovitasime tal meiega ühineda, ehk siis saab ka puuduva tiitli. Mait, kes tegutseb Venemaal veepalliametnikuna, on meid palju aidanud, eriti metoodikaga.

Kalev on küll meile vastu tulnud ja võimaldanud treeninguaega, kuid palju oleme pidanud harjutama Maardu ujulas. Eks igaüks teeb lisaks individuaalset ujumistrenni. Kokku on meie nimekirjas 25 meest, kuid treeningutest, mis toimuvad korra nädalas, võtab keskeltläbi osa 15,” räägib Skatskov, kes võttis hiljuti treenida ühe noortegrupi. „Loodan väga, et meie spordiala saab Eestis uuesti hoo sisse. Hea oleks, kui meil ehitatakse üks spetsiaalne 33-meetrine ainult veepalli mängimiseks mõeldud bassein. Selliseid on viimasel ajal valminud päris mitmes Balkani poolsaare riigis.”

Võidukas koondis

Nõukogude karastusega (see asjaolu ongi ilmselt üks veepallimeeste võidu põhjuseid) maailmameistrite nimed: mängijad Aleksandr Romanov, Valeri Mokrousov, Israfil Vasilkin, Hillar Kangur, Ants Mäelt, Anatoli Skatskov, Jevgeni Kolberg, Hannes Nigul, Boris Chuhrjaev, Gennadi Lozkin, Sergei Kabanov, Sergei Saharov, Leonid Pisaruk, Petras Sljusenkovas, Oleksandr Poskonov, treenerid Juri Hlopkov ja Aleksandr Polijenko ning arst Aigar Lepik.

Kommentaar, Eesti Spordiseltsi Kalev tegevjuhi Aleksander Tammert:

„See on igal juhul fantastiline saavutus. Arvan, et Eestis võiks veepalli arendada. Esmatähtis on leida üles huvilised, eelkõige endised ujujad, ning üks olulisemaid lülisid võistkonnaalal – entusiasmist pakatav treener. Siis peaks asja vastu hakkama huvi tundma ka Eesti Olümpiakomitee.”

Tekst: Jaak Valdre

Fotod: erakogu