Rääkisime põnevate veespordialade ekstreemsusi nautiva Mari-Liis Siimoniga lähemalt, mida wakeboarding ehk veelauasõit endast täpsemalt kujutab ja kus selle võlusid ka väljaspool Eestis nautida võiks.
„Wakeboarding ehk eesti keeles veelauasõit sai alguse veesuusa, lumelaua ja surfamise kombineerimisel,” räägib Mari-Liis. „Traditsiooniliselt sõidetakse veelauaga spetsiaalse mootorpaadi taga, kuid on olemas ka kaablipargid. See tähendab, et sõitjat tõmbab edasi mastide vahel elektrooniliselt liikuv kaabel,” selgitab ta ja lisab, et Eestis tegelikult harrastataksegi wake’i rohkem kaabliparkides kui paadi taga.
Võluv ala
„Peamine reegel veelauaga sõites on oma võimeid õigesti hinnata. Ei tasu ronida keerukate takistuste peale või võtta ette raskeid hüppeid, kui otsegi sõitmine pole veel täielikult selge,” toonitab asjatundja. „Rangelt soovituslik on kiivrit ja löögivesti kanda ning õnneks ilma nendeta enamikes wake-parkides vette ei lubatagi.”
Kuidas Mari-Liis aga ise tee wake’ini leidis? „Ma olin varem tegelenud lohesurfi ja lumelauasõiduga. Wake-parki kutsus mu lumelauatreener ja kuna juba esimesest hetkest oli see niivõrd lõbus, saigi just wake’imisest minu lemmikuim ala.”
Naise sõnul on füüsiliselt tegemist üsna keerulise ja raske alaga. „Kohe pärast esimesi katsetusi võib kindel olla, et järgmisel päeval on lihased valusad. Kõige suurema koormuse saab ülakeha. Kui aga sõit juba selge on, piisab kahest või kolmest run’ist ehk kümneminutilisest sõidust päevas selleks, et saada korralik kogu keha treening. Lisaks füüsilisele koormusele pakub wake ka midagi hingele,” teab ta. „Erinevatel takistustel sõites ja trikke tehes saab lasta fantaasial lennata ja olla täpselt nii loov, nagu ise soovid.”
Kuhu wake’ima minna?
Mari-Liisi sõnul ei ole Eestis just palju parke. „Neist suurimad asuvad Männikul, Rahingel ja Otepääl. Kõik kolm parki on aga oma eelistega ja nendest täiesti piisab, et pakkuda harrastajale just parajas koguses mitmekesisust,” ütleb ta. Eestis sõltub hooaja pikkus aga ikkagi ilmast. Wake-pargid avatakse sõitjatele mai alguses ja hooaeg lõppeb septembriga.
Oktoober on üldjuhul juba ikkagi liiga külm, et sõita, seega peavad huvilised talvehooajal otsima võimalusi mujalt.
„Populaarsed sihtkohad välismaal on näiteks Tai, Filipiinid ja Saksamaa,” jagab Mari-Liis soovitusi. „Need paigad on tänu oma vingetele parkidele eelistatud ka profisõitjate seas. Samas on väga ägedaid parke ka meile lähemais riikides nagu Läti, Leedu ja Venemaa.”
Millised on lemmikud?
„Minu üks lemmik on siiani olnud Lake TLV kaablipark Iisraelis Tel Avivis, kus toimusid 2016. aasta Euroopa meistrivõistlused. Park oli super, lisaks sellele võlusid mind kohalik mõnus soe kliima ja toredad elanikud. Wake-pargist ei olnud kuigi kaugel ka lainesurfi jaoks sobilik rand,” meenutab Mari-Liis.
Tema teine lemmik on Türgi kaablipark Hip-notics Antalyas. „Selles pargis on loodud ideaalsed tingimused kogu aktiivset puhkust või ka treeninglaagrit sisustada,” teab ta. „Hip-noticsi veespordikompleksis on kolm kaablisüsteemi vastavalt tasemele, rääkimata saunast, basseinist, mullivannist, söögikohast ja magamistubadest, mille akendest avaneb vaade kogu kaablipargile, spordiväljak ja rulapark,” loetleb ta lisaatraktsioone. „Ühesõnaga kõik, millest üks veelauasõitja unistada saab.”
Käib tippvõistlustel
Mari-Liisi hiljutine reis viis teda aga Egiptusesse. „El Gouna linnas möödus kogu minu novembrikuu ja detsembri algul toimusid sealsamas ka Euroopa meistrivõistlused.” Täpsemalt oli tegemist 19. Euroopa ja Aafrika kaablisõidu wakeboarding’u ja wakeskate’i meistrivõistlustega. “Euroopa- ja Aafrika meistrivõistlused möödusid minu jaoks väga edukalt. Eesmärk, millega El Gounasse sõitsime, oli tagada pääs finaali ning Eesti esimese naisena ma selle ka teostasin. Poodiumi kõrgeim koht kuulus Sakslanna Julia Rick’ile. Meeste klassis oli samamoodi võitjaks sakslane – Ariano Blanik. Võistlusest võttis osa rekordiliselt üle 190 sportlase, 22 riigist,” kommenteeris Mari-Liis peale võistlust.
Miks ühendada sport ja reisimine?
„Minu elus on sport ja reisimine alati käsikäes käinud,” sõnab Mari-Liis Siimon. „Ma ei kujuta enam ettegi, et puhkusereisil lihtsalt niisama kusagil rannas lesiksin. Sport on ideaalne motiveeriv jõud reisida üha uutesse paikadesse üle kogu maailma, sest igas uues sihtkohas on erinevad olud ja võimalused. Minu puhul ootab mind igas uues riigis või linnas jälle uus ja omanäoline wake-park.”
Missugune varustus on wake’imiseks vajalik?
Laud ja selle külge kinnitatavad saapad
Kiiver
Löögivest
Eesti tingimustes sõites läheb kindlasti vaja ka kalipsot
Tekst: Kairit Kütt
