Literaat Mart Soidro üritab portreteerida kunagist spordireporterit, nüüdset koolitajat, kommunikatsioonikonsultanti ja strateegilist nõustajat. Ja on „sunnitud tõdema”, et Raul Rebane (64) on jätkuvalt tippvormis.
Oleme varajased ja kärsitud mehed ning saame kokku ühel reedese päeva hommikul Rahvusraamatukogu kohvikus. Õigemini selle ees, sest kell pole veel kümme, mil Poogen avatakse. Aga Raul Rebane on selles lokaalis omainimene, väike koputus klaasuksele ja meid lastakse minut enne kick off’i (10 a.m.) buffet’sse sisse. Portreteeritav maksab ka minu kohvi eest.
„Kunagi teed mulle 50 grammi välja,” teatab kasvult suur mees, keda tunneb iga täie mõistuse juures olev Eestis resideeruv tegelane. Küll mitte enam spordireporteri, vaid arvamusliidrina.
Aga me mõlemad teame, et need ajad, kus 50 grammi kaupa välja tehti, ei tule enam tagasi, nii et suhtugem nendesse tulevastesse grammidesse teatava reservatsiooniga.
Esimene kohtumine
See võis olla aasta 1990 või 1991, mil ajaleht Edasi (praegune Postimees) Tartu restoranis Kaunas (hilisem ööklubi Atlantis) ühe jõulueelse ürituse korraldas. Lisaks toimetuse rahvale oli kutsutud aastale joont alla tõmbama teisigi ägedaid tegijaid ja loomulik oli, et peost võttis osa ka Raul Rebane. Kahtlustan, et olin juba ülemeelikus tujus, kui nägin fuajees mänguautomaati. Vanemad lugejad ehk mäletavad neid hasartmängu teenreid, kus rublase mündiga panustades võis kaks tagasi võita. Kui õigele nupule vajutada. Mäletan, et küsisin minust parasjagu mööduvalt suurmehelt: „Härra Rebane! Kui suur on tõenäosus, et kui ma vajutan siia õuna peale, lõpetan õhtu poole rikkamana?”
Ja minust kümme aastat vanem kolleeg oli varmas nõustama: „Äärmiselt vähetõenäoline.”
Siis ma muidugi ei teadnud, et Raul Rebane tahab oma tulevases elus ümber lükata väidet väikesest valest, suurest valest ja statistikast. Et ta teeb veerandsada aastat hiljem puust ja punaseks ette, kuidas asjad on. Rebasele omasel ilmekal moel.
Oma ID-kaardil olevat sünniaastat ta ei vaata ning katkestab mu kohmakad mõttearendused mitte poolelt lauselt, vaid suisa poolelt sõnalt, luues ilmvõimatu seose kahe esmapilgul teineteist välistava nähtuse vahel. Ta pakatab ideedest nagu samal aastal sündinud Andres Mustonen ja Rein Rannap (1953). Tõsi, sama hullumeelset helki võrreldes nende maestrotega ei ole ma Rebase silmis täheldanud …
Mis seal salata, jutumehed oleme mõlemad kõvad, seetõttu ei tulnud intervjuust klassikalises mõttes midagi välja. Hakkad küsimust esitama ja kui sel on jumet, näeb kaval rebane selles head tõstet (võrkpallis) või söötu (jalgpallis), mille resultatiivselt lõpetab. Resultatiivselt. Paljude elegantsete mõttevälgatuste puhul palus Rebane, et seda on veel vara avalikustada. Olgu pealegi. Las ootab oma aega, kiiret ju ei ole.
Aga meid ühendab meistriga (tõsi, males on Rebane kõigest kandidaat) lugemishuvi kõrval ka faktimälu. 1972. aastal ülikooli astudes võis lahtise peaga kuldsuu peast öelda, kes jäid varasematel 11 olümpiamängudel kergejõustikus ükskõik mis alal viiendaks või kuuendaks, esinelikust rääkimata. Selles suhtes olen ma väike vennike, kes mõnel peoüritusel painab kuulajaid juba aastakümneid küsimusega: „Kes tuli Tokyo olümpial 100 meetris kuuendaks?” Loomulikult Kone, Elevandiluurannikult. Aga hakkame vanaks jääma, sellel hommikul ei tule välejala eesnimi meil kummalgi meelde. Koju jõudes vaatasin kohe järele – Gaoussou Kone. Ja aeg oli 10,4.
Soov saada ajakirjanikuks
Ma ei tea siiamaani, miks.
Raul Rebene astus ülikooli 1971. aastal. Siis ei olnud veel ajakirjandusosakonda, seega astus verisulis teadmisteammutaja eesti filoloogiasse. Oli 195 sentimeetrit pikk ja kaalus 76 kilo. Algul olid Raul Rebase kursusekaaslasteks Eve Viilup, Mihkel Mutt ja Kalev Vapper, pärast akadeemilist puhkust Olav Osolin ja Mart Ummelas.
Ja Mihkel Tiks.
Aga ühel päeval tuleb minu juurde Juhan Peegel – Toomas Ubal olla Eesti Televisooni sporditoimetuses kaadriprobleem! Tegin siis kevadsemestri eksamid ette ja seadsin 17. juunil 1975. aastal sammud telemajja. Toomas Uba vaatas mu üle ja teatas, et lähen homme eetrisse.
Tohoh! Vene-ajal tundus selline asi ilmvõimatu, võib-olla ehk praegu pääseks mõni nooruk nii põgusa tutvuse pealt otse-eetrisse.
Ma ei olnud televisioonis varem ühtegi asja teinud, sain radikaalse närvišoki. Eks me 18. juunil enne „Aktuaalset kaamerat” natukene katsetasime ka, kõik tundus olevat selge. Aga kui tulid spordiuudised, lõi pulss 200 peale ja ma komistasin juba esimeses lauses kolm korda.
Tagantjärele mõeldes: mina ei oleks sellist inimest eetrisse lasknud! Õlgadeni juuksed, puterdab …
Terve suve olin püüdlikult kaamerate ees, aga sellest ei ole häid mälestusi.
„Ligi 20 aastat tegin tuhandeid spordilugusid, lõputult õhtuseid uudistesaateid ja oli suur tõenäosus, et teen seda elu lõpuni,” kirjutab Raul Rebane oma raamatus „Võimalik!” (2014).
Aga liigume ajas veidi tagasi. Kui ma 11 aastat pärast Rauli ajakirjandusosakonna sisseastumiskatsetel Marju Lauristinile tunnistasin, et tahan saada spordiajakirjanikuks, vaatas tollal 42-aastane Suur Õpetaja mind pika pilguga.
Loomulikult vaatas Marju ka mind põlastava pilguga. Tulen Tallinna Spordiinternaatkoolist, maapoiss pealegi. Ühesõnaga: lumeinime. Või nagu Valmar Adams (1899–1993, TRÜ vene kirjanduse õppejõud ja kirjanik – M. S.) mõni aasta hiljem tudengitele ütles: „Kui te ei taha tudengina 100 lehekülge päevas lugeda, minge kehakarastuskateedrisse.” See küll ei kehtinud minu kohta, sest lugesin kindlasti rohkem. Väga ägedat tudengielu ma ei elanud ja olin kuni kolmanda kursuse lõpuni praktiliselt karsklane.
Oot-oot! Kui mina 1982. aastal Tartus Rudolf Pälsoni tänaval (hoone number oli 14) üle ühiselamu lävepaku astusin, ei möödunud palju aega, kui hakati rääkima legende. Ja üks neist esimestest oli, kuidas Raul Rebane vedas šampus(t)e peale kihla, et hüppab jalaga lakke.
Ühiselamu fuajee lagi oli 3,05. Sama kõrge kui korvpallirõngas.
Vastab tõele. Ja võitsin neid vahuveine väga palju. Kui on painduvust, siis pole see mingi imetrikk.
„Olin võitnud mõne medali Eesti koolinoorte spartakiaadilt, sealhulgas kettaheites, hüppasin kõrgust 1,95, mul oli üsna hea odaviskekäsi, kuid mingiks arvestatavaks tulemuseks need eeldused ei vormunud. /- – -/
1967. aastal korraldas tolleaegne kuulus raadiohääl Gunnar Hololei suure kampaania, et leida korvpalli jaoks pikki poisse. Tehti tele- ja raadiolugusid, korraldati leidude laager. Mina olin koledasti solvunud, et televiisoris näidati 13-aastaseid poisse, kelle pikkus oli ligi 190. Olin oma Pandivere külas 1,95-ga 13-aastase kohta ebanormaalselt pikk, aga mind ei leidnud keegi üles,” kirjutab Rebane raamatus „Võimalik!”.
Õnnelik inimene
Aga liigume ajas edasi. Nelikümmend aastat tagasi sai diplomeeritud ajakirjanik suunamise Eesti Televisiooni.
Kindla palgaga, 145 rubla kuus. See oli üks kõrgemaid palku meie kursusel. Aga palk palgaks. Läksin tööle, kui Heino Mikkin (1909–1992) luges veel AK-s spordiuudiseid. Ja need vestlused on mul meeles. Lähed hommikul tööle ja lisaks Mikkinile istuvad seal Artur Rinne (1910–1984) ja Felix Leet (1922–2017). Täismäng! Puhas ajalugu. Pluss Fjodor Prussakov (1923–1979). Eesti-aegsed mehed. Istuvad juba varavalges sorditoimetuses ja arutlevad klassikalise muusika põletavate probleemide üle …
Kuulad neid mälestusi ja hakkad kukalt kratsima. Rebane asus tööle kõige sügavamal stagnaajal, samas oli ETV sporditoimetus privilegeeritud seisuses – prime time aeg oli eraldatud Toomas Ubale & Co’le.
Kõige sügavamal ajal sporditoimetuses olla oli väga hea – seda olen korduvalt öelnud. Otseselt valetama ei pidanud, välismaale küll ei pääsenud, aga sellest oskasin toona vaid unistada.
Aga Rebane on õnnelik inimene. Oma silmaga on tal alates 1980. aastast nägemata vaid Ivar Stukolkini olümpiakuld 4 x 200 meetri vabaujumises (23.07.1980). Aga loomulikult nägi ta Team 75+ pealikuna Pekingis ära meie seni viimase olümpiavõidu (19.08.2008). Järelikult on „hilisemast ajast” (Salumäe, Sokk, Veerpalu, Šmigun, Nool) kõik meie spordiajaloo kullafondi kuuluv nähtud?
Vastab tõele. Oma ihusilmaga kõike seda näha …
Mis sai edasi?
Rebane ei hoidnud oma annet vaka all, vaid töötas 1995–1997 ETV peatoimetajana, 1998–1999 TV 1 programmijuhina. Ja siis …
Aga juba enne Kanteriga kohtumist sai temast rahvusvahelise kaliibriga tegija (1994–2000 EBU olümpiarühm). Ta oli üks Nagano taliolümpiamängude (1998) murdmaasuusatamise võistluspaiga koordinaatoreid ja Sydneys (2000) informatsiooniteenistuses, samuti nägi tööülesannete kõrvalt pealt, kuidas Erki Nool ketast heitis. Aga läheme taas ajas veidi tagasi!
Naganos olin esimest korda uues ametis. Olin teinud elus varem ühe suusaülekande (Allar Levandi pronksivõit Calgarys 1988) ja siis tehti mulle ettepanek olla EBU esindaja murdmaasuusatamise alal …
Hiljem? Ma jäingi Lembitu Kuusele võlgu, kes soovitas jälgida Larissa Lazutinat (dopinguga vahelejääja 2002. aasta Salt Lake City olümpiamängudel) stardist alates. Andsin soovituse muidugi ka kolleegidele edasi.
Nii paradoksaalne, kui see ka pole, oli Rebane juba siis „teisel pool oja”, nagu ta piltlikult väljendab.
Lõpetuseks
Rebane tunnistab, et spordireporteri lahkumise üheks põhjuseks oli, et:
kogu edu baseerub pettusel.
Aga mitte ainult. Minu jaoks arusaamatuid alasid tuli järjest juurde. Softball? Mul õnnestuski lõpetada oma spordiajakirjaniku karjäär teadmata, miks see ala olümpiamängudel ebaõiglaselt kavas on.
Aga samas:
„Gerdiga kohtumise ajaks olin 46 aastat vana ja teinud elus igasuguseid asju, enamiku ajast olnud küll Eesti Televisiooni spordireporter.”
Sellest koostööst tuleks kirjutada omaette artikkel. Kärsitumatele – ja kel veel lugemata! – soovitan Rebase ja Kanteri „15 sammu võiduni” (2013), aga kõigepealt tuleks lugeda aumeeste kokkulepet, mis sõlmitud 2000. aastal. („Võimalik!, lk 43)
„Lähtuvalt eelöeldust kohustub Gerd Kanter nii kaua, kui jätkub tema koostöö Raul Rebasega sporditippude vallutamisel
1) mitte tarvitama spordis keelatud aineid;
2) sellele isegi mitte mõtlema.
Tekst: Mart Soidro
Fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum / erakogu / Siim Semiskar
