Raul Must on tippsulgpallur, kelle mängijakarjäär sai alguse sellest, et kodule lähedal asus juhuslikult just sulgpallitrenn. Tänaseks on Raul käinud kolm korda olümpiamängudel ja teekond pole veel lõppenud.
Raul, kuidas sa sulgpalli juurde sattusid?
Sulgpalli juurde sattusin täitsa juhuslikult. Kolisime vanematega Lasnamäele ja 8-aastaselt otsustasin minna sulgpallitrenni. See oli kodu lähedal, toredad treenerid ja sulgpallimäng võlus mind kohe alguses. Nii palju kui mäletan algusaastaid, siis pigem oli sulgpallitrenn mõnus ajaviitmise koht.
Kes su esimene treener oli? Mis sulle algul mängu juures kõige rohkem meeldis, et iga hooaeg tagasi platsil olid?
Minu esimene treener oli Alfred Kivisaar, kes oskas treeningud väga huvitavaks teha. Erialaste trennide kõrvale (sulgpalli tehnika) tegime ka palju üldkehalist. Mäletan seika, kus võib-olla 10–12-aastase poisina läksin pärast trenni riietusruumi ja olin nii higine, nagu oleks riietega pesemas käinud. Karl Kivinurm (Raulist paar aastat vanem sulgpallur ja hilisem paarismängu Eesti meister – toim.) oskas selle peale kommenteerida, et näete, üks poiss on vähemalt trennis pingutanud. Kui ma praegu võrdlen ennast meie noortega, siis selliseid higistajaid trennides ei kohta. Tekib küsimus, kas poisid ei higistagi või hoopis tehakse liiga kergeid trenne.
Täpselt ei oskagi öelda, miks muudkui jätkasin, aga kindlasti kasvas iga aastaga tahe midagi saavutada.
Noorteklassis olid sa juba lootustandev mängija ja said ka häid tulemusi välisvõistlustelt. Räägi lähemalt ajast kuni 16. eluaastani, mil Taani läksid?
Tean, et see aeg (12–15-aastasena) oli minu jaoks väga keeruline. Tekkisid teatud sõbrad, kes kutsusid nurga taha suitsu tegema. Trenn polnud tegelikult üldse populaarne ja mis siin salata – eks ma mõne trenni jätsingi vahele, aga siiski mõne üksiku. Ilmselt kodune kasvatus sundis trenni minema ja mitte käega lööma. Isa oli selles suhtes karm ega lasknud lollustega tegeleda. Mäletan, et trennis alati kõik väga hästi ei õnnestunud ja olin Eestis oma vanuste seas teine või kolmas. Mõni aasta pärast alustamist liitusin treener Aigar Tõnuse trennidega ning Aigariga tekkis väga hea klapp ja hakkasin väga tõsiselt tehnikaga tegelema. Kolm-neli korda nädalas poolteist tundi korraga tegime tehnikatrenne. See oli üksluine, aga arvan, et tänu sellele arenesin paari aastaga oma vanuste Eesti esinumbriks, ja kui ma õigesti mäletan, siis võitsin noorte kuni 19-aastaste GP etapi, olles ise veel esimest aastat kuni 17 vanuseklassis. Ühesõnaga, siis oli mul selge – tahtsin olla sulgpallur ja Eestis parim.
15–18-aastaselt hakkavad noored tavaliselt pidudel käima ning tekkivad spordi kõrval muud ahvatlused ja huvid. Kuidas sinul see etapp möödus?
Lühidalt vastates: alkoholi ei tarbinud ja pidudel ei käinud. Keskendusin täielikult spordile ja kooli lõpetamisele. Elutempo oli sel hetkel nii kiire, et polnud lihtsalt aega pidudel käia. Arvan, et sellel ajal polnud vist ühtegi sulgpallivaba nädalavahetust.
Millal tegid otsuse, et tahad saada profisulgpalluriks? Läksid Taani elama ja treenima, kas sa ei kartnud, et pere ja sõbrad jäävad maha ning kool jääb pooleli?
Taani läksin mõttega treenida maailma parimatega. Eestis olles tundus maailma tippude tehnika ja üldine sulgpallitase ebareaalne ja kättesaamatu. Taanis sain mõne kuuga aru, et mulle on head võimalused antud ja olin ka ise kõvasti pingutanud, ning hakkasin mõtlema profikarjäärist. Taani minek polnud loomulikult kerge – polnud sõpru ja perekonda lähedal, pidin ka treeningud ise organiseerima. See tähendab, et käisin põhiliselt Kopenhaageni piirkonnas klubides trenne tegemas ja maandusin Gentofte sulgpalliklubis. Sel ajal oli klubi esimene üksikmängija Peter Gade (endine maailma esinumber – toim.). Mäletan üht sellist olukorda: olin kuulnud, et Gentoftes toimuvad pühapäeviti Team Attack treeningud, kus peatreener on Gade. See oli mõeldud talendikatele noortele taanlastele, aga otsustasin ühel pühapäeval halli minna ja osaleda. Läksin otsejoones Gade juurde ja ütlesin vigases Taani keeles: „Tere, minu nimi on Raul ja tahaksin trenni tulla.” Arvan, et tänu sellisele julgele sammule sain kohe trenni. Sealt sain palju häid kontakte ja hakkasin poistega ka iseseisvalt trennis käima.
Esimese täiskasvanute Eesti meistritiitli võitsid huvitaval kombel hoopis meespaarismängus 17-aastasena, kuigi samal aastal olid ka üksikmängus finaalis legendaarse Eestis aastaid alistamatuna püsinud Heiki Sorge vastu.
Üksikus olin 17-aastasena Heiki kõrval poisike ja füüsiliselt ei olnud võimalik veel teda alistada. Samas pean tunnistama, et Heiki mängis kõik need aastad päris head sulgpalli ja vähemalt Eestis võitles ta küll nagu loom. Temaga mängides oli tunne, nagu oleks buldooseri ette jäänud. Kahjuks mu enda mäng viimases finaalis, kus Heiki mind võitis, ka ebaõnnestus (Raul Must võitis esimese meistritiitli 18-aastaselt ja on püsinud kaksteist aastat alistamatuna – toim.). Ma polnud tiitliks veel valmis. Paarismängus oli minu hinnangul tase nendel aegadel madal ja see andis minusugustele poisikestele head võimalused võita.
Paljude talendikate noorte jaoks on just noorteklassist täiskasvanute sekka minek komistuskiviks saanud. Otsustasid, et tahad olümpiale jõuda, ja läksid Saksamaale olümpia eelvalmistuslaagrisse. Kuidas see otsus sündis ja milline programm välja nägi?
Kuulsin, et paljud head eurooplased lähevad Saksamaale laagrisse, ja otsustasin ise ka proovida. Esimene laager kestis kaks kuud ja seal osutusin valituks, et elada ja treenida kaks aastat Saksamaa tippkeskuses. Selle kahe aasta sisse jäi Pekingi olümpiahooaeg, kus mängisin üle kahekümne turniiri. Programm oli ülimalt raske, ma polnud varem taolist treeningkoormust kogenud, mida seal järsku kannatama pidin. Kannatamine on kindlasti õige sõna, sest kaks korda päevas väga raskeid trenne teha on vaimule ja kehale väga raske. Tagantjärele võin öelda, et need paar aastat tegid minust sportlase.
Enne Pekingit 2008. aastal polnud ükski Eesti sulgpallur olümpial käinud (kui mitte arvestada kaugete sugemetega väliseestlast Cris Jõgist 1992. aastal Barcelonas ). Kvalifitseerusid koos Kati Tolmoffiga Pekingi OM-ile. Mida see sinu jaoks tähendas?
Kvalifikatsioon oli väga pingeline ja raske periood. Mängisin võistlusi Ugandas, Austraalias, Uus-Meremaal, Uus-Kaledoonias ja Indoneesias. Muide, ühelgi nendest turniiridest ma edu ei saavutanud ja kokkuvõttes kvalifitseerusin ikkagi tänu tugevas konkurentsis peetud Euroopa võistlustele. Seis oli selline, et viimasel kolmel turniiril pidin ennast ületama, et olümpiale pääseda. Sain sellega hakkama, kuigi ühel turniiril Horvaatias olin kõhugripis. Mul on väga hea kokkuvõtmisoskus. Ka hiljem oma spordikarjääris olen pidanud seda oskust väga tõsiselt proovile panema. Pekingi OM oli uus ja põnev, aga ma polnud sellisel tasemel, et maailma tippkonkurentsis mängida, ja kiire kaotus Poola esinumbri Przemyslaw Wachale lõpetas mu võistluse. Kusjuures enne seda olin Wachat ka paar korda võitnud. Igal juhul kogemus oli hea ja andis palju motivatsiooni edasiseks.
Sulgpallimängijale ei ole ainsad võistlused tiitlivõistlused. Igal hooajal toimub üle maailma maailmakarika etappe. Millised turniirid ja tulemused on sulle kõige enam meelde jäänud?
Kindlasti on kõige meeldejäävamad võistlused olnud just viimasel kahel aastal. Võit Estonian Internationalil 2017. aasta jaanuaris oli väga ilus ja tundus kõige erilisemana. Finaalikohad Russian Openil ja Dutch Openil (mõlemad 2015) on olnud sportlikust seisukohast kõige tugevamad saavutused. 13 aastat järjest võita üksikmängu Eesti meistritiitel on ka suur saavutus. Olen vähemalt kolm korda mänginud meistrivõistlusi haigena ja pidanud ennast kõvasti kokku võtma, et üldse voodist välja saada.
Oled mänginud ka Londoni ja Rio olümpiamängudel. Millega oled oma teisel ja kolmandal OM-il kõige rohkem rahule jäänud ja millega mitte?
Kõige rohkem olen rahul sellega, et suutsin võita Londonis Austria esinumbrit, kuigi mängisin lihaserebendiga tagareies. Rios olin elu vormis. Kaotus kolmes geimis Brice Leverdezile Prantsusmaalt oli tingitud valest taktikast. Reket on minu käes. Väljakul teen otsuseid mina. Selgelt kõige valusam ja rumalam kaotus, mis olen saanud.
Millist nõu annad noortele sulgpalluritele, kes tahavad ka kunagi maailma tasemel mängida?
Õppige kuulama enesetunnet. Käige lahtiste silmadega ja olge avatud uutele asjadele. Iga päev peaks spordis midagi uut õppima ja avastama.
Aga miks soovitaksid sulgpalli harrastusena mängida?
Sulgpall on siseruumides harrastatav mäng, mis sobib meie kehva kliimaga. Algajal on väga lihtne alustada sõbraga n-ö kõksimist teineteise vastu. Samuti pole vaja esimestel treeningtundidel palgata kohe treenerit, vaid saab ideaalselt teineteise vastu mängida. Hiljem, kui huvi suureneb, on soovitatav muidugi liituda treeningrühmaga. Esimestel aastatel ei ole vaja suuri investeeringuid, et saada sulgpallist mõnus emotsioon ja korralik kehaline koormus. Sulgpall annab nii hea tervise kui hea tuju.
Virge Must, Rauli ema:
„Raul sattus sulgpalli juurde juhuse tõttu, olime just kolinud Lasnamäele ja trenn asus kodu lähedal. Kuulsin sulgpallist ühe tuttava kaudu, kelle laps ka seal käis. Seega suur juhus – sulgpallist ei teadnud me sel ajal muud, kui et seda on mõnus rannas või mujal kõksida. Nüüdseks olen aga ka ise tihedalt sulgpalliga seotud – olen harrastaja ja tegutsen vabatahtlikuna joonekohtunikuna.
Käin alati Raulile kaasa elamas. Olen käinud temaga kaasas mitu aastat tagasi MM-il Indias Hyderabadis ja ka näiteks Riia võistlustel, kõigil Eesti võistlustel olen kohal. Muud korrad elan kaasa interneti vahendusel, kuna enamik võistlusi on ka live’is nähtavad. Seega olen tema suur fänn ja jälgin alati võistlusi.
Nüüdseks olen emotsioonidega ehk harjunud, aga algusaastatel isegi nutsin, kui tuli kaotus. Ma olen üldse suur vesistaja, teen seda ka võidu korral. Ega emotsionaalselt kerge ei ole. Mängu ajal mõtlen, kas ja kuidas ta füüsiliselt vastu peab, kas ta suudab end kokku võtta ja keskenduda, millised mõtted teda valdavad. Pärast võistlust vahel arutame, mis läks nii, mis oleks võinud paremini minna jne. Kui ta on välismaal, siis saadan tavaliselt pärast mängu sõnumi ja toetan alati nii kaotuse kui võidu korral.
Rauli sportlaskarjääri iseloomustab kindlasti sihikindlus ja suur tahe. Praegu tundub mulle, et ta on parimas eas nii füüsiliselt kui kogemuste mõttes. Minu vaatevinklist on ta tehniliselt tugev ja füüsiliselt vastupidav, aga see on minu mõte, ei tea, kas treenerid ja sulgpalli asjatundjad samuti mõtlevad.”
Tekst: Ants Mängel
