Tippsport on tervisele kahjulik. Siin ei ole miskit vaielda. Tippsportlaste ülesanne on viia oma keha täieliku maksimumini ning pigistada sellest siis õigel hetkel välja viimne kui jõuraas. Kõike seda selleks, et olla poodiumi kõrgemal astmel – kuid kas see on seda väärt?
Suusatamine on kuulunud mu ellu alates sellest hetkest peale, mil olin juba pisikene põnn. Omaette omas mullis vaikselt kulgeda. Puhas nauding. Kuid mingi hetk ei olnud suusatamine mulle enam lihtsalt tavaline kulgemine, vaid sellest sai elustiil. Tegevus, kus ma hakkasin püüdlema maksimumi poole. Seda see sport ju ongi… püüdlemine täiuslikkuse poole.
Koormused kasvasid, tuhin läks aina suuremaks ning mingil masohhistlikul kombel ma tõeliselt kaifisin neid ränkraskeid trenne, mil kõik sai jäetud treeningrajale ning voodisse jõudes käis üle keha väikene surin. See tunne on tõeliselt meeltülendav ning just see saavutustunne motiveeriski endast kõike andma. See on justkui narkootikum, mis tekitab sõltuvust. Ma olin sõltuvuses treeningust.
Sarnaselt spordiga olen alati oluliseks pidanud haridust ning enesearengut erinevates valdkondades, mis tekitas aga üha sagedamini mõtet, et kas tippsport on ikka see, mida tahan edasi teha. Teadsin, et perekond toetab mind kõiges, mida iganes ka ette ei võtaks, kuid eks salamisi ikkagi lootsid kõik, et ma mõne õigema valdkonna peale läheksin. Seda ei saa tegelikult üldse pahaks panna, kuna üleüldiselt levibki ühiskonnas sportlaste kohta ütlus, et kui jumal tarkust jagas, siis sportlased olid trennis. Olen ehk liigagi palju seda lauset kuulnud.
Ja siis saabuski hetk, mil olin jõudnud suusatamisega juunioride vanuseklassi ehk siis viimane samm enne, mil asi ametlikuks läheb. Ühtlasi on see noortele ka aeg, mil lõpetatakse gümnaasium. Põhjus, miks mina ei läinud tippspordiga edasi, oli lihtne – ma ei suutnud endale öelda, et minust saab olümpiavõitja. Ja kui seda ei suuda, siis pole minu meelest mõtet ka tippsporti teha. Liiga palju lasin end mõjutada nii teistel kui ka iseendal mõtetest, mis minust saab pärast, kuidas ma tippsportlasena ära elan ja nii edasi. Lasin võtta oma mõtetel enda üle võimust.
Eesti spordikasvatus on aga minu meelest jäänud ajale jalgu. Usutakse, et tippsportlane kõlbab vaid treeningrajale ning kõige muu jaoks ei tohikski tal palju aega jääda, kuid üha enam kinnitavad teiste riikide sportlased vastupidist. Kes õpib, kes arendab ettevõtlust ning kes on leidnud teise hobi tippspordi kõrvalt. Kui tavainimene käib trennis selleks, et enda mõtteid argielust eemale saada, siis tippsportlasel on täpselt vastupidine olukord. Tuleb leida miskit, mis hoiab tema mõtted eemale spordist, kuid mille abil saab luua endale tagatise, et kui tippspordist miskit välja ei tule, siis on tal valdkond, kuhu edasi liikuda.
Mina ehk olin oma otsuses liialt kärsitu ning surusin end raamidesse, arvates, et tippspordis ebaõnnestumise korral puuduvad mul muud väljundid. Kes iganes praegu juunioride klassist ka välja ei võrsuks, see proovigu endale meelde tuletada, et kes teeb, see jõuab. Ning kui sportlased näitavad oma ettevõtlikkusega eeskuju, siis küll tuleb meil neid võite ka rohkem ning küll ka ühiskondlik arvamus muutub. Sportlane võib ka tark olla.
Sarnaselt spordiga olen alati oluliseks pidanud haridust ning enesearengut erinevates valdkondades, mis tekitas aga üha sagedamini mõtet, et kas tippsport on ikka see, mida tahan edasi teha. Teadsin, et perekond toetab mind kõiges, mida iganes ka ette ei võtaks, kuid eks salamisi ikkagi lootsid kõik, et ma mõne õigema valdkonna peale läheksin. Seda ei saa tegelikult üldse pahaks panna, kuna üleüldiselt levibki ühiskonnas sportlaste kohta ütlus, et kui jumal tarkust jagas, siis sportlased olid trennis. Olen ehk liigagi palju seda lauset kuulnud.
