Igal spordialal sünnib aeg-ajalt tähti, kes saavad superstaariks. Mäesuusatamises on superstaari staatuses kahtlemata itaallane Alberto Tomba.
9. veebruaril süttis Pyeongchangi olümpiastaadionil 23. talimängude tuli. Nagu tavaks, jäi olümpiatule süütaja kuni viimase minutini saladuseks. Lõuna-Korea puhul spekuleeriti, et see suur au võiks langeda iluuisutamise olümpiavõitjale Yuna Kimile, nii ka läks. Samas jääb korraldajatele alati võimalus avalikkust üllatada – nii juhtus 2006. aastal, kui Torinos toimusid talimängud, mis kujunesid eestlastele väga edukateks.
Spordimaailm näis olevat enam-vähem ühel meelel, et olümpiatule süütaja rolli pälvib itaallaste ebajumal Alberto Tomba. Tõsi küll, toonase Eesti Raadio olümpiakommentaatorid Tiit Karuks ja Hanno Tomberg jäid eriarvamusele. Karuks teenis väikese sõbraliku võidu, kui õhtu peategelaseks tõusis Tomba asemel hoopis Stefania Belmondo. Olümpiastaadionil sai „La Bomba” tõrvikut siiski kanda.
Alberto Tomba oli suurte saavutuste ja pika karjääriga mäesuusataja ning täpselt samas kontekstis võis rääkida ka Stefania Belmondost ja murdmaasuusatamisest. Aga nende sportlaste isiklikku mõju oma spordiala sees – veel enam, kogu tippspordis –, tuleb siiski pidada erinevaks. Tomba pani mäesuusatamisest huvituma suure hulga inimesi, kelle seos selle alaga oli muidu sama suur, kui on Alpid võrreldes Munamäega.
Kes on suur sportlane?
Eestlasest spordisõbra teadvusse jõuab mäesuusatamine tavaliselt kord nelja aasta tagant, just siis, kui taliolümpiamängudel kulda ja karda jagatakse ning tegelikult on mäesuusatamise kui spordiala seis samasugune paljudes teisteski riikides. Jõuliselt murravad ala parimad pojad pilti siis, kui kerkib mõni eriline täht, kelle atraktiivsus ületab spordialaspetsiifilise publiku piire. Niisuguseid sportlasi vajab loomulikult iga ala. Heites pilgu tänastele mäesuusatamise tippudele, tundub seda rolli vähemalt praegu täitvat ameeriklanna Lindsey Vonn.
Superstaariks olemise mudeli töötas mäesuusatamises välja Alberto Tomba. Tomba on tänase päevani ainus mäesuusataja, kes on suutnud superstaari rolli selle täielikkuses ka välja kanda. Seejuures tundub mõnikord, et Tomba imago on tema sportlikke saavutusi liigselt varjutanud. Praeguseks 51-aastase itaallase näol on tegemist üldse esimese sportlasega, kes on konkurentsitihedas mäesuusatamises suutnud kahel järjestikkusel olümpial võita sama aladistsipliini – Tomba tuli suurslaalomis kullale nii 1988. aastal Calgarys kui ka 1992. aastal Albertville’is.
Pelk statistika lugu ei räägi
Kokku on Tomba võitnud viis olümpia- ja neli maailmameistrivõistluste medalit. Alati riske sisaldavas slaalomis jõudis ta kahe parema hulka lausa kolmedel järjestikustel olümpiamängudel, kuid Calgary kullale järgnesid kaks hõbedat (1992, 1994), lisaks 50 esikohta maailmakarikasarja etappidel ja 1995. aasta kevadel ka MK-sarja üldvõit. Viimane saavutus oli seda hinnatavam, et Tomba võistles kaasa vaid tehnikaaladel (slaalom, suurslaalom), samas kui MK-programmis on distsipliine palju rohkem.
Tuntud sportlastest kirjutades võibki jääda loetlema nende saavutusi, kuid huviliste köitmiseks ei piisa pelgalt headest sportlikest tulemustest. Tulemused on populaarsuse oluline eeldus. Palju rohkem maksab tihtipeale see, kuidas need tulemused on saavutatud ja milline on sportlane isiksusena.
Usain Bolt võlus maailma oma füüsilise võimsuse, suurte üleolekute, vägevate rekordite ning muidugi vahetu käitumise ja lakkamatu positiivsusega. Nadia Comaneci oli perfektne, raudsete närvidega, hämmastavalt noor ja üksjagu salapärane. Kronoloogiliselt nende kahe vahele asetuv Alberto Tomba võttis slaalomirajal riske, suutis tagasi sõita hullumeelselt suuri kaotusseise, üllatas ajakirjanikke teravmeelsete vastustega ja oli paljude silmis andekusega õnnistatud elumees.
Uued ajad, uued mehed!
Tuleb öelda, et Tomba sattus tippsporti tema jaoks väga õigel ajal ja seda mitmest aspektist nähtuna. 1982. aastal ehk napilt viis talve enne Tomba tõusmist maailma tippu võeti slaalomiradadel kasutusele n-ö vedruväravad (tänasel päeval on need painduvad väravakepid vaataja jaoks tavalised). Selline muutus soosis otsemat sõidustiili, millega Tomba mõni aasta hiljem mäesuusamaailma paika panema hakkaski. Itaallase uuenduslik ja agressiivne laskumistehnika (see tulenes mehe pikkusest ja kaalust, samuti füüsilisest tugevusest), mis väljendus eeskätt selles, et pööretel hoidis Tomba jalgu rohkem koos kui konkurendid, poleks vedruväravate-eelsel ajastul tõenäoliselt nii hästi toiminud.
Ka olümpiamängudel kehtestas mäesuusatamine ennast senisest veelgi tugevamalt just 1980. aastatel, õigemini nende lõpus. Kui seni olid nii naised kui mehed võistelnud kolmel mäesuusaalal, siis alates Tombale üliedukatest Calgary mängudest jagati mäesuusatamises välja koguni 10 medalikomplekti (viis meestele, viis naistele). Seda oli 1988. aastal isegi rohkem kui murdmaasuusatamises. Ehkki Tomba ise kõigile medalitele kunagi ei pretendeerinud, tähendas taoline areng, et mäesuusatamine oli senisest rohkem n-ö pildil.
Karjapoiss on kuningas! Ka linnapoiss võib seda saavutada!
Millega Tomba eristus ja miks kujunes temast mäesuusatajate seltskonnas enneolematult suur nimi? Seda küsimust on esitatud sageli ja enamasti toob mees ise olulise tegurina välja kasvukeskkonna. 2010. aastal Vancouveris toimunud olümpiamängude ajal andis Tomba toonasele Eesti Päevalehe ajakirjanikule Veiko Visnapuule ausa ja isikliku intervjuu, milles sõnas: „Üks põhjus, et jõudsin sinna, kuhu ma jõudsin, peitub ehk selles, et kasvasin üles suhteliselt suures linnas, Bolognas. Mul olid tõenäoliselt suuremad ambitsioonid kui neil kuttidel, kes on üles kasvanud ja elanud väikestes mägikülades. Suures linnas tuleb silma paistmiseks ka rohkem vaeva näha – ma nägingi ning see aitas mind hiljem suurtele võitudele ja inimeste südametesse.”
Tõepoolest, mitme eduka karjääriga mäesuusataja puhul töötab suurema vaevata maal vaesuses kasvanud karjapoisi stereotüüp. Enne jõuka tekstiilitöösturi poja Alberto Tomba esiletõusu oli slaalomi ja suurslaalomi valitsejaks rootslane Ingemar Stenmark, kel õnnestus Lake Placidis (1980) mõlemal alal ka olümpiavõitjaks tulla. Stenmark kasvas üles Põhja-Rootsis Tärnabys, kus elanikke alla tuhande (samast asulast on pärit mitu tuntud Rootsi mäesuusatajat, teiste hulgas Anja Pärson). Lisaks vastandus Stenmark Tombale oma iseloomu poolest, sest põhjamaalasena oli ta pigem rahulik ja vaikne mees, kuid erinevalt klassikalisest väikese mägiküla suusatajast oli Stenmarkil üle maailma siiski väga palju austajaid. Külaelu vahetas ta hiljem muide maksuparadiisis Monacos resideerumise vastu.
Väsimatu pidutseja
Alberto Tombal eneseteadlikkusest puudu ei tulnud. Suurlinna mentaliteet tuli talle tähtsate võistluste eel kasuks, sest andis võime kiiresti ümber lülituda ja liigseid pingeid vältida. Kui mees oma olümpiadebüüdil kohe kaks esikohta võitis, korraldas ta peo, mille järel mainis, et see oleks toimunud ka kaotuse korral – sest Alberto korraldab alati pidusid! Tombale kuuluvad laused nagu „Ma olen suusatamise uus messias!” (1988) ja „Varasemalt pidutsesin ma kolme naisega hommikul kella viieni, kuid ma jään vanemaks. Olümpiakülas lõbustan viit naist, kuid ainult kella kolmeni öösel.” (1992) Selle viimase sõnavõtu on Tomba hiljem ristinud naljaks, kerglaseks vastuseks, mis tulenes rumalast küsimusest.
Tomba ja naised on muidugi omaette teema. Iseasi, kas tema suhteid ja paljusid seiklusi sobib kokkuvõttes ilmestama mažoorne või minoorne akord. Kuigi naisterahvaste hulgas oli kena välimusega itaallane loomulikult hinnatud, on Tomba hilisemates intervjuudes tunnistanud, et püsivast perekonnast tunneb ta puudust. Võib-olla tulebki kõiki neid kuulujutte ja mitte lihtsalt jutte mõtestada omas ajas: 21-aastane noormees – nagu Tomba Calgarys, kui ta iluuisutaja Katarina Witti endaga ööd veetma kutsus – näeb elu teistmoodi kui keskikka jõudnud härra.
Pääses väheste vigastustega
Tomba pidas naisterahvaid kindlasti tähtsaks ja selle tõdemuse ilmestamiseks võiks sobida üks lubadus, mille ta andis hoopis oma emale. Nimelt lubas suusatamisega 3-aastaselt alustanud noor Alberto, et hoiab ennast ega tegele kõige ohtlikuma mäesuusaala kiirlaskumisega. Oma sõna suutis ta pidada ja ehk võib siit otsida põhjust, miks Tombal oli suhteliselt pika karjääri jooksul mäesuusataja kohta väga vähe vigastusi. Iroonilisel kombel juhtus kõige tõsisem neist 1990. aastal Val d’Isere’is toimunud ülisuurslaalomi võistlusel (see ala on kiirlaskumise järel ohtlikkuselt järgmine) – üks harvadest ülisuurslaalomi etteastetest lõppes Tombale rangluumurruga.
Eelneva jutu taustal ei maksa siiski arvata, et Tomba olnuks sportlasena ebaprofessionaalne ja saavutanuks nii palju vaid tänu heale õnnele. 1990. aastatel treenis ta Itaalia koondisest eraldi ja tal olid ka isiklikud treenerid. Paljudele rahvuskaaslastele polnud see mõistagi meeltmööda. Tõsi, ühes Lillehammeri olümpiamängude (1994) järgses dokumentaalfilmis tunnistas ta, et liiga palju ei treeni, sest ei näe selleks vajadust. Nii säilivat vajalik värskus ja ei tekkivat ohtu mäesuusatamisest tüdineda.
Kes ta ikkagi on?
Tomba pärandi mitmetahulisus on hoidnud teda pildil ka pärast sportlaskarjääri lõppu 1998. aastal. Mees on end teostanud erinevatel elualadel, kuid õnneks tundub ta mäesuusatamisest endiselt hoolivat. Näiteks on Tomba aidanud oma nime ja auraga kaasa mitme noortevõistluse õnnestumisele. Mäesuusatajate maailmas on ta oma rahunenud loomusest hoolimata inimene, kelle sõnavõtte jälgitakse.
Kellena oleks Tombat kõige õiglasem mäletada – kas oma spordiala tehnilise revolutsionääri, talispordi märgiliselt tähtsa populariseerija, globaalse brändi ja superstaari või ikkagi harukordselt stabiilse ja saavutusterohke sportlasena? Arvatavasti on kõik need variandid Tomba enda jaoks kaalukamad sellest, et ühel 2006. aasta veebruariõhtul jäi tal olümpiatuli napilt süütamata.
Tomba hullumeelsed teised sõidud ehk Tomba efekt
- Nii slaalomis kui suurslaalomis selgub võitja kahe sõidu aegade summeerimisel. Alberto Tomba oli tuntud selle poolest, et tihti suutis ta ebaõnnestunud avalaskumisest hoolimata fantastilise teise sõiduga kõrgesse konkurentsi tõusta. Kõige kuulsamateks näideteks sellisest stsenaariumist on itaallase esinemised olümpiamängudel.
- 1992. aastal Albertville’is kaotas Tomba meeste slaalomi avasõidu järel liidrile Finn Christian Jaggele 1,58 sekundit, mis on mäesuusatamises väga suur vahe. Teise sõidu parim aeg tõi talle hõbeda, olümpiavõitja Jagge edestas itaallast lõpuks 28 sekundisajandikuga.
- 1994. aastal Lillehammeris sai Tomba hakkama veelgi vägevama tagasitulekuga. Slaalomi avalaskumine oli talle suur pettumus ja selle järel leidis Tomba ennast alles 12. positsioonilt – vahe liidriga oli lausa 1,84 sekundit! Jällegi sai Tomba teisel laskumisel hakkama päeva parima sooritusega, tasuks taas hõbemedal, seekord Thomas Stangassingeri järel ja vaid 0,15-sekundilise allajäämisega.
- Mida sellest järeldada? Slaalomis annab esimese sõidu konkurentidest kehvem sooritus ajalisest kaotusest hoolimata ka teatud eeliseid. Nimelt stardivad teise sõitu pääsejad seal ümberpööratud paremusjärjestuses (Tomba-aegadel kasutati seda reeglit üldjuhul 15 parema puhul). Et varasemate startijate võistlustingimused on üldiselt paremad – rada on kõvem –, soodustab see kiiremaid aegu. Sellest tõdemusest hoolimata tuleb imetleda Tomba võimet end otsustaval hetkel niivõrd hästi kokku võtta, sest olümpiamängudel 12. kohalt teiseks tõusta suudavad vaid parimad. Meie loo peategelase puhul räägiti isegi Tomba efektist.
Alberto Tomba
Sündinud 19. detsembril 1966
Kasvas üles tekstiilitöösturi perekonnas
Pikkus 182 cm, võistluskaal 90 kg
Kolmekordne olümpiavõitja (1988, 1992)
Olümpiamängudelt kokku viis medalit
Kahekordne maailmameister (1996)
Maailmakarikasarja üldvõitja (1995)
Neli MK-hooaja võitu nii slaalomis kui suurslaalomis
50 etapivõitu MK-sarjas (1987–1998)
Aastatel 1989–1996 oli Tomba personaaltreener Gustav Thöni
Tekst: Johannes Vedru
