Seiklusrikkad kogemused teevad elu kordades elamisväärsemaks. Oma kaljuronimise kogemusest kirjutab Marge Taivere.
Novembrikuu on hea aeg, et Eestis eemal viibida, nii otsustasimegi paari sõbraga varustuse kaasa võtta ja Taisse lennata. Elasime paigas, kus terve elu keerleb kaljuronimise ümber – päeval ronitakse, õhtul räägitakse õlle kõrvale eelmistest ja tulevastest ronimisprojektidest.
Õunapuult Tai kaljudele
Kaljuronimine on mitmekülgne spordiala, mis ühendab füüsilise täpsuse ja tugeva vaimse pingutuse. Avastasin ronimise enda jaoks hiljuti ja alustasin algajate treeninguga Ronimisministeeriumis kaks aastat tagasi. Pool aastat hiljem külastasime grupiga Soome Repovesi rahvusparki, kus asuvad kolmekümnemeetrised kaljud. Siit edasi algas teekond, mis on viinud mind Hispaania, Norra, Rootsi ja nüüd ka Taimaa kaljudele. Kaljuronimise reisid tähendavad enamasti ka matkamist, telkimist ja mõnusat lõkketoitu. Tais elasime spartalikes džunglihüttides ja sõime iga toidukorra kohalikus restoranis.
Osad rajale lähenemised olid keerulisemad kui teised. Foto: erakogu
Sportronimine Tonsail
Kui esimesed korrad juba ronitud, võibki ise maailma mitmekülgseid kive avastama hakata. Tonsail ja Raileys on tuhatkond rada eri tasemete ja pikkustega, seega tegevust jätkub pikaks ajaks. Uuematel radadel on korralikud titaanist poldid ja ankrud, vanematel radadel võib leida ka üsna roostes metallpolte – neid peaks vältima. Kõige populaarsemad rajad asuvad otse rannas, kuid oma tugeva negatiivse kalde tõttu pole need rajad kuigi algajasõbralikud. Muidugi on rohkem inimesi ka Tonsai mitme raja kõrgustel multipitch’idel. Rajad on enamasti paarikümment meetrit kõrged, kuid mitut rada kokku pannes võib kõrguseks tulla üle saja meetri. Vaade kõrgustest on lummav – mereavaruses joonistuvad saared ja poolsaare teises otsas asuvad kaljud.
Tonsai küla ümbritseb sein, mis on kohalike poolt lõuendina kasutusele võetud. Foto: erakogu
Algajate ronimistunnid Tais
Kaljuronimine on Eestis lapsekingades, kuid viimase kolme aastaga on ala kiiresti populaarsust kogunud, seda peamiselt tänu Ronimisministeeriumi avamisele Tallinnas. Muidugi oleks soovitav enne kaugemale minekut mõni kord ka Eestis ronimissussid jalga ajada ja oma võimeid seinal proovile panna. Ronimise raskusastme määrab rajal kivi või nukkide suurus, tihedus ja seina kalle. Alati leidub lihtsamaid radu, kuid proovida tuleb ka keerulisemaid kehaasendeid nõudvaid radu. Samas tuleb ronimise tõeline mõnu esile just õues köiega julgestatud olles, siis saab kätte nii füüsilise pingutuse kui ka vaimse kõrguses mängimise kõdi.
Peamine valearvamus, mis kaljuronimisega kaasas käib, on see, et käed peaksid tohutult tugevad olema. Tegelikkus on lihtsam – mida tugevamad sul alguses käed on, seda kehvemalt oma keha kasutad. Ronimises on esimesel kohal ikkagi jalatöö ja kehaasend.
Nii Tonsail kui ka mujal Tais leidub kaljude lähedal hulgaliselt teenusepakkujaid, kes algatajatele õpetusi jagavad. Tonsail julgeks soovitada Basecampi instruktoreid, nad on ise ka kõvasti panustanud, et rajad polditud oleksid, ja nad annavad sulle kõik vajaliku: ronimissussid, köie, ronimisvöö, talki jne.
Kukkumist ei tasu karta, tavaliselt ei saa algajate puhul rääkida kukkumisest vaid, köide vajumisest, kuna juhendajad hoiavad sind tihedasti köies. Esimesed ronimise korrad on enamikule suured eneseületused, aga pärast on päris hea tunne.
Ekstreemne ööbimine
Üks meie reisi kõige adrenaliinirohkemaid hetki oli ööbimine pikal tasakaalukõndimise liinil. See tähendab, et kahe kõrge kaljuseina vahele oli tõmmatud lint, millel paljud noored päeval tasakaalukõndimist harrastasid. Ühel õhtul õnnestus meil oma hammokitega lindi alla matkata ja sealt ka mõnikümmend meetrit mööda seina end julgestades üles ronida. Sealt edasi sättisime voodid paika ning peatselt saimegi kaljuseinal kirgast kuukuma ja ülal siravat tähistaevast nautida. Rippvoodis magada on üsna mõnus. Muidugi olime terve öö vööga lindile kinnitatud ja polnud hirmu, et kuidagi üle serva maha pudeneks. Hommikune päikesetõus äratas varakult ja tuligi hakata voodeid maha võtma.
Plärts ja kärts!
Peale ronimise saab Tonsail tegeleda ka muude spordialadega. Süvavee kohal ronimine (deep water solo) on uus ala, kus võetakse paat ja sõidetakse kaljude alla. Ronitakse julgestava varustuseta, kukkumise ohutuse tagab sügav vesi. Kuni kümme meetri kõrgusel on kõik üsna tavapärane, kuid juba kõrgemalt kukkumine tõmbab seest igati õõnsaks. Samas on tegevus ohutu ning hea kombinatsioon ronimisest ja ujumisest.
Tonasil on võimalik ka helendava planktoniga ujuda või kanuutada, džunglis matkata, snorgeldada, ujuda, langevarjuga kaljult alla hüpata või lihtsalt kookospähklist piima rüübata.
Kaljuronimine on 2020. aasta Tokyo olümpiamängudel uudisala. Sportlased teevad läbi kolm erinevat ronimisstiili – kiirusronimine, altjulgestusega sportronimine ja bulderdamine.
