Seoses Eesti Vabariigi juubeliaastaga ilmub ajakirjas Sport mälestusterubriik, kus meie kuulsad kaasmaalased meenutavad oma lapsepõlve sporditegemisi ja mälestusi mõnest mällusööbinud seigast või suurvõistlusest. Avaloos räägib Euroopa Parlamendi liige Indrek Tarand (54) oma spordipoisiteest. Teda usutleb literaat Mart Soidro.
Mäletan Indrekut esimest korda korvpalliväljakult, kui kohtusid Viktor Kingissepa nimeline Tallinna 20. ja Nikolai Gogoli nimeline Tallinna 21. keskkool. Mis aasta see võis olla? 1978?
Indrek oli selline nõtke tagamängija, Aivar Toomiste tüüpi. Aga lühikest kasvu, nagu selgub nüüd, 40 aastat hiljem tema päevikuid lugedes. Number 11 all mängiv „poisirakats” oli kõigest 165 sentimeetrit pikk (nüüd 191 cm). Nojaa, Mererajooni korvpallimeeskonna, kus mängisid väljavalitud vennad, teine tagamees Tiit Sokk oli siis 163 sentimeetrit pikk (nüüd 190 cm). Kasvuruumi oli mõlemal kõvasti.
Mina lõpetasin oma korvpallurikarjääri pärast B-klassis Eesti noorte meistriks tulekut (1979), aga Tarand pusis edasi, abituuriumini (1982). Ja jõudis kokkuvõttes minust kaugemale.
Mitte just liiga kaugele, aga olen istunud samal pingil nii Margus Metstaki, Heino Endeni kui eelmainitud Tiit Sokuga. Vahel harva olnud nendega ka koos väljakul. Tekkis siiski arusaamine, et eluaegseks pingipoisiks pole mõtet püüelda, enamaks aga eeldusi polnud.
Kui ma loen meie kuulsate korvpallurite elulugusid, siis nende raamatute kaudu taastuvad kõik omaaegsed tunded ja elamused, toidutalongid ja ketside hankimise keerukus.
Ma väga ei kahetsegi, et kasutasin Kalle Klandorfi allkirjaga vabastusi koolitundidest …
Teadmiseks: kunagine miilits ja hilisem politseinik, praegune Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf töötas aastail 1978–1980 Tallinna Pedagoogilise Instituudi korvpallimeeskonna treenerina ning juhendas 1979–1983 Ehitaja meeskonda ja Kalevi duubelkoosseisu. Indrek rassis Peda ja Ehitaja treeningutel, oli „härgadele” tänapäeva mõistes sparringupartneriks.
Kuidas sa sellistesse satsidesse sattusid?
Kalle Klandorf kutsus. Eks ta oli käinud noorte mänge vaatamas ja kuidagi ma talle silma jäin. Tuli kooli ja ütles: „Tule proovi minu juures!” Aga ma käisin seal lihtsalt trennis, samal ajal kui vanad härjad Ehitajas osalesid üleliidulistel meistrivõistlustel teises liigas. Ehitaja mängijad jagati omakorda kodustel meistrivõistlustel eri mansade vahel ära. Kes mängis Standardi, kes Metallisti eest. Mina „esindasin” keskkoolipoisina Tallinna Pedagoogilist Instituuti.
Mäletan, et ükskord tuli Heino Enden Moskvast N Liidu laagrist Tallinnasse mingit arvestust või eksamit tegema – Heino oli ju Peda tudeng! – ja talle räägiti auk pähe: „Tule aita võita!” Tuligi. Ja meie, ülejäänud neli, olime väljakul põhiliselt selleks, et audist pall talle sööta. Ülejäänud aja laamendas ta üksi. Vahepeal küll ärgitas meidki ennast kokku võtma ja vabaks mängima, aga sai vist peagi aru, et parem on ise ära panna …
Kuidas kodus selle peale vaadati? Korralikud inimesed lugesid raamatuid, sina aga said Margus Metstakilt kolme-sekundi-alas keha või olid Heino Endeniga koos duši all …
Noorem vend ennast sedavõrd sporti sisse ei elanud ja seega on ta minust mitu korda rohkem lugenud. Koju muretseti kõiki olulisi raamatuid kaks eksemplari, sest „kuidas siis nii, et Indrek saab ja Kaarel ei saa?”. Sel ajal ei teadnud ju keegi, et juba kümnekonna aasta pärast saab väärt raamatuid omandada täiesti legaalsel teel, pealegi sabas seismata.
Kõige haruldasemad raamatud langesid muidugi venna saagiks, sest Kaarel viitsis vanaemaga rohkem kirjandusest rääkida ja hiljem vanainimesele ette lugeda. „Tema mõistab lugu pidada,” armastas vanaema venna kohta öelda.
Mu käes on käsikirjalise ajakirja „Korvpall” numbrid 1–40 (1978). Toimetajateks Indrek ja Kaarel Tarand. Fotograaf oli Kaarel Tarand ja sekretär Indrek Tarand. Number maksis 7 kopikat, 1 kuu 28 kopikat, 3 kuud 84 kopikat, 6 kuud üks rubla ja 68 kopikat, 12 kuud 3 rubla ja 36 kopikat. Vägev värk!
See on ajakiri, aga ma tõin sulle lugemiseks ka päeviku, mida pidama pidin ja mida treener David Blechmann aeg-ajalt kontrollis.
Aga esimene treener oli Ilmar Kaiv, kelle juurde Uba Tom mind veel sokutas. Ema kurtis talle telemajas, et koolis tehti Indrekule märkus, et liiga palju rabeleb tunnis, ta peaks sporti tegema. Uba siis soovitaski Kalinini rajooni spordikooli, kus Ilmar Kaiv aastail 1971–1976 korvpallitreener oli. Ja Harry Ring oli ka üksvahe mu treener.
Ega Hruštšovi ajastu lõpus sündinud poistel ei olnudki ju koduvabariigis erilisi alternatiive.
Ei olnud. Ja korvpall oli ikkagi rahvuslik mäng. Meil oli koolis ka jalgpallureid, aga nende elu trennis käis põhiliselt rahvaste sõpruse vahelisel pinnal (naerab).
Tundus mõistlik sporti teha. Kõik normaalsed vennad tegid sporti.
Olid tagamängija. Hakkasin mõtlema, et kõige kõvemad mehed tahtsid tagamängijad olla – nende käes oli ju pall!
(Naerab). Jah, aga Üllar Kerde õpetas oma võistkonnale pressingu süsteemi: 3+2. Kui nad seda esimest korda meie peal katsetasid, ei saanud me palliga kuidagi üle poole platsi.
Ja särginumber oli ka väga tähtis! Meil tahtsid kõik olla number kuued, väikesed Aleksei Tammisted …
Oligi. Ja järgmisena läks loosi nr 11 (Priit Tomson), siis 12 (Jaak Salumets) ja nr 4 (Anatoli Krikun). Numbrite peale oli suur konkurents, aga „paremad mehed” said esimestena valida.
Loeme vahepeal Indreku päevikut:
„3. september 1981. Kooli spordipäev. Pendelteatejooksus saime teise koha. 100 meetrit 13,4. Sulgudes kohustused kevadeks (12,9).
Kaugus 4,80 (5,50).
1000 meetrit 3.10 (2.50). Enesetunne: hea, aga tuju on halb.
12. september. Jooksin Tallinna koolide karikavõistlustel 1500 meetrit 4.34,0, 5. koht.
18. september. Jooksin samal võistlusel 800 m. Aeg 2.11,7 ja jälle 5. koht.”
Kuule, sõber, sa olid noorpõlves kõva mees ja plaanid olid suured.
(Naerab). Jah, aga ma ei suutnud ühendada sportlikku režiimi ja soovi tüdrukuga aega veeta! Minu jaoks läksid ka koormused suureks. Puudus suund tippsportlaseks saada ja minna õppima kehakultuuriteaduskonda. Kuigi tundsin ennast viletsasti – sest vedasin treenereid alt! –, teatasin ühel päeval, et mina enam trenni ei tule.
Mainisid ennist, et lapsena imponeeris sulle Lasse Viren. Sul oli ilmselt silme ees tema Müncheni olümpiamängude 10 000 meetri jooks, kus ta 4600. meetril kukkus, aga sellest hoolimata esimesena finišisse jõudis?
Just. Ja järgmisena mäletan 1974. aastal Saksamaal toimunud jalka maailmameistrivõistlusi. Laupäeviti näidati siis Soome televisioonis Inglismaa liigat. Ema ja isa tahtsid maale minna, meie aga mänge vaadata, sest maal telekat ei olnud. Nottingham Forest oli siis väga kõva meeskond (võitis aastail 1978 Inglise Liiga ja 1979 ja 1980 Euroopa karika – M.S.)
Ja Spordileht oli, aga seda ei saanud vist tellida. Tuli seista kolm korda nädalas selle sabas.
Spordileht jõudis postkasti alles järgmise päeva hommikul. Et olla spordisündmustega operatiivselt kursis, tuli seista õhtuti ajalehesabas ja see 4 kopika eest osta!
Seda tuli käia putkast isegi lunimas, oli n-ö letialune kaup. Kirjutasime talv läbi neid tennisistide nimesid välja, et siis suvel korraldada karikaturniir, kus me Kaarliga kõik paarid läbi mängisime. Poolpehme palliga, maal, muruväljakul, mis küll konarlik oli. Vana noodavõrk eraldas kaht tennisisti, kes tahtsid olla Björn Borg ja John McEnroe … Mängisime hommikust õhtuni, aga turniir kestis ikkagi nädalaid. Loosisime, kes kelle eest mängib. Ei olnud nii, et olen vanem ja valin esimesena, kelle eest mängida tahan.
Kelle poolt olite?
Süsteem oli selline, et kõigepealt tuli olla nõukogude sportlaste vastu. Kui kohtusid sotsialismi- ja kapitalismileeri esindajad, olid muidugi kapitalistide poolt. Kui sotsialismileer võistles omavahel, tuli olla ungarlaste kui soomeugrilaste poolt.
(Silm hakkab särama) Ja see USA tudengite võit Lake Placidi olümpial Vene hokituusade üle … see võit oli üks meie kõige magusamaid spordielamusi okupatsiooniperioodil. Seda võitu tähistasid vanemad inimesed, kel selleks hetkeks eluaastaid 18, ikka mitu päeva …
Aga pool aastat hiljem toimunud Moskva olümpiamängudeks olin endas välja kujundanud seisukoha, et toetan Jimmy Carteri boikotipoliitikat.
Astusime Indrekuga 1982. aastal Tartu ülikooli ja peagi tabas meid malevaimustus. Meenuvad Rudolf Pälsoni tänava ajaloolaste ja filoloogide ühikad, kus psühholoogiatudeng Jaan Ehlvesti hiilgeaegadel õpingute kõrvalt kurameeriti, napsutati ja malet mängiti.
Tuleb mingi mees pärast Kerest … See oli nii äge!
Jaan andis 45 laual ajalooringis simultaani ja kui mul on õigesti meeles, siis professor Herbert Ligi oli ainus, kes suurmeistrilt viigi kätte sai. Nisukese kiirusega vudis see malemaja staar seal laudade vahel …
Ja Tartu maraton, mis 80ndatel oli nagu talvine laulupidu. Sulev Vahtre, siis juba kuuekümnele lähenev professor, osales igal aastal ja ütles:„Iga endast lugupidav inimene sõidab kordki Tartu maratoni läbi.” Mina tegin seda kõigest korra, abituriendina.
Kuidas hetkeseisu hinnata?
Sport on turumajanduse ja meelelahutustööstuse osa.
Spordihetked on ilusad, aga mida aeg edasi, seda rohkem poeb neid ülevaid hetki vaadates kahtluseuss hinge.
Tean, et inimvõimete piire saab laiendada ja tulevikus geneetiliselt üha rohkem. Aga see ei ole enam vanas heas mõttes sport. Ja sportlikus mõõduvõtus on sageli vähem dramatismi kui hilisemates kohtulahingutes. See võtab kaasaelamisrõõmu ära ja sellest on kahju.
Üks asi veel: mul on kodus selline kord, et kui ma neljapäeva öösel Tallinnasse jõuan, siis reedel on äratus 6.45. Lapsed lähevad kooli ja meie abikaasaga jõusaali. Siis on vanainimene riistade vahel (naerab).
Tekst: Mart Soidro
Fotod: Mehis Oks / Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
Waffa! mõnus, muhe test!