Meie õiguskantsler Ülle Madise (43) on meister mitmel alal. Ta on lõpetanud kuldmedaliga Tartu 15. keskkooli ja cum laude Tartu Ülikooli, on teaduste doktor (2007) ja riigiõiguse professor Tartu Ülikoolis. Samas ei kohta me seaduslikkuse järelevalvajat seltskonna- ja muude kergemat sorti ajakirjade esikaantel, sest õiguskantsler on virtuoos veel ühes distsipliinis: era- ja tööelu lahushoidmise alal. Spordi suhtes teeb Ülle seekord erandi.
Kui ma diktofoniga reede pärastlõunal õiguskantsleri kantseleisse jõudsin, oli Ülle Madise töönädal juba lõpusirgel. See nädal oli kunagise sporditüdruku jaoks olnud korralik maraton, oma kabinetis arvuti taga sai õiguskantsler „jalga puhata” harva.
Ühel päeval, kui ametlikud kohtumised kestsid kella üheksast üheksani ja joosta tuli nagu tuuleiil, väsis mind saatev töövari õhtuks ära.
(rõõmsalt) Aga kestvusalad meeldisid mulle juba lapsepõlves ja pikamaadistantsil läheb mul siiamaani hästi.
Kui õiguskantsler käis mõni päev varem Koeru keskkoolis esinemas, küsisid lapsed, kelleks ta saada tahtis ja mida oskab soovitada.
„Igast kodust, koolist ja maanurgast, nn tava- ja süvaklassist, spordi- ja muusikaklassist on võimalik jõuda just sinna, kuhu tahate. Küsimus on tahtmises ja natuke ka õnnes. Õnnes kohata inimesi, kes inspireerivad, ja oskuses õiged valikud ära tunda.”
Siit on hea edasi minna!
Ülle, oled ühes meie varasemas vestluses konstateerinud, et ülikoolis on kõigepealt mõistlik endale faktid selgeks teha ning selle jaoks on kõige paremad Brockhaus Enzyklopädie ja Encyclopaedia Britannica.
Aga enne ülikooli? Mis oli siis sinu jaoks oluline?
Sa ise ju enne diktofoni sisselülitamist ütlesid, et tee sporti, siis on ka õppimine korras. Mul oli korras ja tahtsin kangesti tippsportlaseks saada.
Töökus oli küll maksimaalne, aga näed, iluvõimlejat ja seitsmevõistlejat minust ei tulnud. Võitmise tahe on minus alati olnud – sellepärast tahtsingi tippsportlaseks saada.
Treener küll kinnitas, et geneetiline andekus tuleb korrutada töökusega, aga ükskõik kui palju ma trenni ei teinud, tippsportlast minust ei saanud. (naerab)
Elasid lapsepõlves Tartus, Annelinnas. Kujutan ette, et poisid mängisid jalgpalli, aga millist hoovisporti tüdrukud viljelesid?
Kummikeksu, mädamuna ja rahvastepalli.
Kuidas sulle õigluskantslerina tagantjärele tundub, kui õiglane see on, et rahvastepalli võistkondade kaptenitel on kaks elu?
(Ei pilguta silmagi) Põhiseaduse aspektist on see muidugi õiglane. Kapten on ju kapten. Aga rahvastepallis olin ma kõva – nii püüdjana kui viskajana.
Kõva ja täpne käsi pidi Üllel olema juba esimeses klassis, kui ta võitis spordipäeval palliviske täpsusvõistluse. Esikolmikusse mahtusid veel tulevane ametiühingu juht Peep Peterson ja blondi peaga Vallo. Korvpallilaua konstruktsiooni külge oli riputatud võimlemisrõngas ja sellest tuli pall läbi visata. Kui kaugelt märki visati, võta nüüd tagantjärele kinni, aga sellel võistlusel ta poistest jagu sai. Fotogi on sellest spordipäevast säilinud.
Aga nagu tüdrukule kohane, meeldisid Üllele graatsilisemad ja silmale rohkem ilu pakkuvad spordialad.
Küllap esimene spordielamus oli iluuisutamisega seotud. See oli nii võrratu, ma lausa rippusin teleekraani küljes! Mäletan hästi Anna Kondrašovat (Levandit), tema hüppeid ja käed puusas maandumisi. Ka täna annaksid need lisapunkte.
Võtsin seda kui ülevat tunnet, osavust ja inspiratsiooni. Rõõmustasin andekaid ja kõvasti trenni teinud inimesi vaadates, et see tuleb neil võistlustel nii kihvtilt välja.
Üksnes rõõmustasid? Kas sa ise …
Jah, aga sellega tegelemiseks Tartus võimalusi ei olnud. Oma uisutiirud tegin põhiliselt hoovis. Ka maal tiigijääl või kui eriti vedas, siis Külitse järve peal. Meil oli küll hokistaadion nii kooli kui ka kodu lähedal, aga enamasti olid seal hokipoisid, kes tüdrukud mõistagi välja tõrjusid.
6-aastasena tahtsin kangesti kooli minna, aga mind ei võetud. Nii rõõmsameelne laps, kes juba kolm aastat lugeda mõistab, rikkuvat neil kõik ära. Aga ma sain vähemasti iluvõimlemistrennis käia.
Sealt sain hea füüsilise põhja alla. Iluvõimlejaks saamise unistus kadus, kui kuulsin pealt, kuidas vanematele öeldi: „Siit tippu ei tule. Võib niisama teha.” Kooliajal sai mind kavades ära kasutada ja Janika Mölderile hoidsin pöialt edasi.
Ülle pandi elukohajärgsesse kooli ja tema klassist tehti spordiklass.
Ja ala, mida me hakkasime tegema, oli kergejõustik.
Lühimaadistantsidel ei olnud ma tugev, sprindis ei saanud väga head hinnet mitte kunagi. Isegi mitte siis, kui olin väga heas vormis ja jooksin 13–14-aastaselt 800 meetrit elu parima aja. Isegi naiste järgu sain!
Äkki oli nende normidega midagi viltu, et ka väga treenitud inimene ei saanud maksimumi? Näiteks pikamaajooksus oleks minu meelest võinud norm olla mitu minutit kõrgem, ikka oleksin viie saanud.
Kaugushüpe oli mul küll viis, aga tänu kõhulihastele ja hüppetehnikale. Tõkkejooks tuli välja, kuna olin käinud võimlemistrennis. Või ka kõrgushüpe, kuigi ma arvan, et mu hüppevõime ei ole uskumatult hea. Aga seal on vaja kiirendust, tõuget ja painduvust. Kui selg hästi paindub, hüppad ju palju sentimeetreid kõrgemale. Mulle meeldisid tehnilised alad ja tekkiski soov seitsmevõistlejaks saada. Virge Naerist jälgisin hoolega.
Ja nüüd jutustab õiguskantsler ühe põneva loo. Spordiklassi tüdrukutele hakkas nimelt silma, et tõelised sportlased on vahetevahel vigastatud. Arutasid siis seda omavahel ja hakkasid ka aeg-ajalt lonkama. Noh, et oleksid rohkem sportlaste moodi. Treener nägi nad läbi, laitis kasvandike teguviisi maha ja pidi lõpuks lonkamise lihtsalt ära keelama.
Eks huvitavaid teooriaid oli tollal õhus teisigi. Näiteks valitses arusaam, et jooksmine ja klassikaline suusatamine välistavad teineteist juba kasvueas.
Oli selline teooria ja minule see sobis. Tegelikult mulle meeldis suusatada, käisin suusavõistlustel ja mul läks seal päris hästi. Kuni algasid kooli suusatunnid ja tuli hakata harjutama asju, mida mina ammu juba oskasin. Jube külm oli neis tundides osaleda. Mul on selgelt meeles, kuidas ma, suusad õlal, Ihastest tulin ja keegi topib kinnaste sees küünte alla nõelu …
Aga siis tulid lumetud talved ja vaesed ajad ning võeti vastu seisukoht, et inimesel ei pea suuski olema. Suusatundide asemel oli võimalik teha akrobaatikat või käia jooksmas. Ühe õhtupoolikuga sai mitme suusatunni kilometraaž läbitud.
Ülle astus ülikooli 1993. aastal, üleminekuajal. Akadeemiline vabadus, äge kursus, pidevalt muutuv õppekava – mida võis ühe tulevase juristi hing veel ihata! Kas sellel pöördelisel perioodil jäi sporditegemine unarusse?
Matriklis on mul kehalise kasvatuse arvestus, järelikult ei jäänud. Aga ma ei sportinud kindlasti sellepärast, et arvestust saada. Mida ma tegin?
Kõigepealt läksin vist naisvõimlemisse. Korra proovisin, aga mulle ei meeldinud. Hästi igav. Ei korralikku akrobaatikat ega piisavat tempot. Vähemasti ühe semestri mängisin sulgpalli, mis on mulle lapsest saati meeldinud.
Liigume ajas edasi! Ühes varasemas intervjuus oled tunnistanud, et sulle meeldib vabal ajal tegeleda lihtsate asjadega – joosta ja lugeda.
Ütleme, et mul on mõnel päeval vaja kümme asja teha. Siis pole midagi paremat kui jooksma minna. Pea saab selgeks mõelda ja teinekord tuleb ka mõni hea mõte.
Aastapäevad tagasi jalutasime Kadriorust Pirita suunas ja Ülle näitas oma lemmiktrassi.
Jooksen siit tiigist mööda, Russalka juurest üle – seal on väga ilusad sirelid kevaditi! – ja mööda kergliiklusteed Piritale ja tagasi. 10,54 kilomeetrit. Kusagil 54–57 minutiga. Nii et ma eriti kiiresti ei küta.
Praeguse ilmaga ma muidugi ei jookse, kuigi mul on naelbotased olemas. Aga jah, mulle meeldib siin mere ääres joosta.
Pilk protokolli. 2015. aastal jooksis Ülle Madise SEB Tallina maratonil 10 kilomeetrit ajaga 49.08 ja tuli N 40 klassis kolmandaks.
Ülle, sa oled väga heas vormis!
Aitäh! Ma ise ka imestasin, et alla 50 minuti jooksin. Aga et Bostoni maratonil minu grupis starti saada, peaksin eelnevalt läbima maratoni 3:45-ga. Ja see on alumine piir, mis tähendab, et lõpetad rivi lõpus.
Seda ma usun, et suudaksid 3:45-ga maratoni läbida, aga seda ei kujuta küll ette, et tuled rivi lõpus …
Sul on täiesti õigus! Ja pealegi: minu eas pole mõistlik seljale ja põlvedele sellist koormust anda. Minu jaoks on piisav 10 kilomeetrit või jooks ümber Saadjärve (17 kilomeetrit).
Räägime tänapäeva spordist ka! Kas vana hea sport on kadumas ja pead tõstavad geeniteadlased? Kas rohkem dramaatikat on võistlusrajal või kohtuvaidlustes?
Mina jälgin sporti ikka samasuguse tundega nagu lapsepõlves. Aga õigusteadlasena meeldiks, kui juura ja sport oleks võimalikult lahus. Sportlane võib olla küll tubli jurist ja jurist hea sportlane, aga kui medalite jaotuse otsustab jurist, siis on suusad läinud risti …
Oleks hea, kui sport, keemia ja juura jääksid lahku.
Nii pessimistlikult pole paslik lõpetada! Lugejate jaoks peaks lõppakord rõõmsam olema.
Aga sport teebki palju rõõmu!
Julgustan sõltumata east ja vormist leidma endale sobilik ala. Käia kas või jala ja mõelda häid mõtteid.
Tekst: Mart Soidro
