Möödunud nädal on olnud mulle paras katsumus omaette. Igal hommikul meenub see saatuslik öö. Hirmsasti tahaks kella tagasi keerata, aga vot ei saa. Kuid seda enam tunnen end iga päevaga tugevamalt kui varem – kindlasti mitte füüsiliselt (selleni jõuame kunagi hiljem), aga just vaimselt.
Terve talv erinevaid spordiüritusi korraldades, koolis käies ja üldse “hullu pannes” mõtlesin ikka aeg-ajalt, et oleks vaid üks päev, mil saaks olla lihtsalt rahulikult, lebotada diivanil ja mitte midagi teha. Nüüd see plaan igatahes täitus – viimasel nädalal pole ma teinud mitte kui midagi ning mu peamine marsruut kulgeb vaid kodu ja TÜ Kliinikumi vahet. Seda enam on olnud aega mõelda kogu projektile, treeningutele ning hakata väärtustama väikseid asju enda ümber.
Proovin alati olla selline väike päike ning näha kõike positiivses valguses. See juba on mu loomuses, kuid aeg-ajalt on see kuratlikult raske. Vahel on pilved ikka pagana paksud, aga samas nagu öeldakse: “Iga pilve taga paistab päikene”, ja nii proovin ka seekord mõelda. Kuid ma poleks pooltki nii positiivne, kui mind ei ümbritseks nii vinged inimesed nagu praegu. Tunnen, et RaudKuke projekt ei ole enam ammu vaid minu isiklik projekt, vaid ka minu sõprade oma. Ükski neist ei lubanud mul pead norgu lasta ning kui ülikooli kursakad teevad üllatuse ja tulevad kogu oma kambaga mind lobakat vaatama, siis võtab ikka hinge härdaks küll. Suured tänud teile!
Selline on vigastatud põlve olukord
Veelgi keerulisem on aga mu perekonnal ja tüdruksõbral Carmenil, kes lombakat nüüd põetama peavad. Jäärapäine nagu olen, siis usun, et saan kõigega hakkama, kuid kui üks jalg on tervenisti lahases, siis mõnede asjade jaoks jääb käsi väheseks. Peale õnnetust toodi alguses toit mulle lausa voodisse, aga mingi eneseväärikus peab ikkagi jääma, seega nüüd kooserdan vähemalt kööki ära. Süüa mul teha muidugi ei lasta, ega ma suurt muidugi oska ka. Ilma pereta oleksin ma aga päris häda. Tihti märkadki lähedaste sõprade ja tuttavate olemas olekut kõige keerulisemates hetkedes. Mul on kõigest põlv katki ja maailmalõpp on veel kaugel, kuid see on mulle piisav tuletamaks jälle meelde, et oleksin nendeta tühi koht.
Tegelikult olen ma kogu RaudKuke projektiga hetkel sellises ootavas faasis. Teisipäeval toimub operatsioon ja kuna mul põlve neljast sidemest vaid üks funktsioneerib vaid üks, siis pidi see op kestma ca 6 tundi. Kirurg paistis olevat muhe tüüp ning vähemalt on tal päev sisustatud. Kuid üks on kindel – projekt jätkub. Millises vormis? Vot see on küsimus.
Õppides ajakirjandust ja kommunikatsiooni, olen ma pisut isegi õhinas just seetõttu, et tahan näha, kuhu ma oma asjaga lõpuks välja jõuan. Turunduse ja kommunikatsiooni vaatenurgast tuli RaudKukele päris palju uudisväärtust juurde. Samas, täispika IRONMANi läbimine on sel aastal väga suure küsimärgi all ehk tuleb mõelda ka alternatiividele. Ühendada jõud invaspordiga ja teha üks paratriatlon, panna kokku hoopis RaudKuke IRONMANi tiim või hoopiski kolmas veel nupukam variant? Kurat seda teab, aga mina asun peale operatsiooni oma põlve taastama ja välja mõtlema, mismoodi ma sportimist lõppude lõpuks ikkagi propageerima hakkan.
