Lõpuks saan treenima asuda. Olgugi et praegused harjutused hõlmavad endas vaid haige jala kõverdamist mõnekümne kraadi ulatuses, on idee poolest ikkagi tegemist trenniga. Seega back in business.
Füsioterapeut Tauno Koovit mul niisama logeleda ei lase ning iga korraga tuleb mõni keerulisem harjutus juurde. Õnneks on nii Tauno kui tema kabinetikaaslane -samuti tipptasemel füsioterapeut Mihkel Luik, loonud mõnusalt sõbraliku õhkkonna, seega aeg läheb lausa lennates. Tase on meestel kõva ning kogemust on ammutatud eri mandritelt üle kogu maailma. Taset ilmestab ka fakt, et järjekord nende juurde on keskmiselt kuu aega. Mul lihtsalt oli selline ekstreemsem juhtum, kus väga kaua ei saanud oodata, seega pääsesin kohe löögile.
Operatsioonist on nüüdseks möödas kolm nädalat ja põlv on vaikselt liikuma hakanud. Ei saa öelda, et muutus oleks olnud suur, aga liigume tasa ja targu … nii nagu algselt sai ka lubatud. Küll aga on hakanud kahanema konstantne ebamugavustunne. Põlv ei ole otseselt valutanud, kuid ta on mulle end kogu aeg meelde tuletanud, et pole päris kõige paremas konditsioonis. Üks suurimaid raskusi kolme nädala jooksul on olnud magamine. Operatsiooni järgselt oli üsna tavaline ärgata üles 3-4 korda öö jooksul, kuna magamisasend oli niivõrd ebamugav. Nimelt magan üldiselt kõhuli või siis külili. Nüüd aga olen sunnitud öötunnid veetma selili, seega on magama jäämine parajalt aeganõudev katsumus. Küll nihelen paar senitmeetrit ühele poole, küll teisele poole. Ja kui juhtun öösel üles ärkama, siis algab kadalipp uuesti otsast peale. Seega, esimesed kaks nädalat oli omajagu kurnavad. Viimastel päevadel on mulle oskaks langenud aga tõeline privileeg magada järjest rohkem külili. Tõeline luksus, kas pole? Oh seda õnne, kui lõpuks kõhuli magada saan.
Isegi jalaortoos on muutunud üha mugavamaks, võiks lausa öelda, et harjumuspäraseks. Küll aga tuleb arvestada, et liikumiskiirus on seetõttu üsnagi rahulik. Tartlastele tuntud vahemaad Kaubamajast Raekoja platsini läbisin ühel päeval tervelt 20 minutit. Vähemalt on aega nüüd linnamelu nautida ja kõike ümbritsevat silmata.
Järgneva paari nädala jooksul saame vast ka selguse minu suveplaanide osas ehk paneme paika, millisel kujul toimub IRONMANi läbimine. Tuleb olla realist ning arvestada ka sellega, et täispika distantsi läbimine võib jääda järgmisse aastasse, kuid samas on juba RaudKuke sporditiimi lisandunud nii mitmeidki vingeid noori, kes kindlasti lööks kampa 4. augustil tiimiarvestuses. RaudKuke sporditiimis jagub potentsiaali kuhjaga.
Seniks aga kirjutamiseni!
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst: Ergo Kukk
Fotod: erakogu
