2016. aasta olümpiamängudel Rio de Janeiros võitis kaitseväe tegevteenistuja Kaspar Taimsoo sõudmises koos Tõnu Endreksoni, Andrei Jämsä ja Allar Rajaga neljapaadi koosseisus pronksmedali. Vabariigi presidendi otsusega kaasnes mullu Valgetähe III klassi teenetemärk.
Rio olümpiapronks on kahtlemata oluline saavutus Eesti jõustruktuuridele, kuna medali tõi neljapaat, mille kolm sõudjat on kaitseväelased ja üks politseiametnik. Detsembrikuu Spordis tegime juttu politseinikust Allar Rajast ja nüüd lõpetame sportlike riigitöötajate sarja Kaspar Taimsooga, kes alustas sõudmistrennidega juba seitsmeaastaselt ja on selle juures püsinud siiani. Põhikoolis harrastas mitmekülgne spordimees ka peotantsu ja käis breiktantsutundides, kuid need ei sobinud Kaspari natuuriga. Põhikooli viimastes klassides meeldis talle väga jalgpalli mängida, kusjuures tõsiselt sümpaatne oli väravavahi amet. See on Kaspari arvates vastutusrikas töö ja samas väga pingeline. Ta kaalus isegi jalgpallitrenni minekut, kuid seda ei juhtunud, ta jäi sõudmise juurde. „Hea valik, võib praegu öelda. Jalgpalli mängin siiamaani hea meelega, kuigi selge on, et olen natuke liiga kohmakas, et seda päriselt hästi mängida. Koolis ootasin alati kehalise kasvatuse tunde, meil oli klassis hea punt, kus praktiliselt kõik noormehed käisid mingis trennis ning tänu sellele oli osavõtt ja aktiivsus nendes tundides alati hea. Mul oli Viljandis väga autoriteetne esimene treener, Ruth Vaar, kes alati andis endast parima, et kõik noored oleks trennis kohal, ja eks seetõttu sai ka edu saavutatud juba noorteklassi viimasel aastal,” räägib sõudja, kes saavutas MM-i pronksi ühepaadil aastal 2005.
Mitmekülgsus tõi edu hoopis kiikingus
Kaspari mitmekülgsust näitab kõige paremini edu kiikingus. Tema edu sõudmismaailmas on üldiselt kõigile teada, kuid 2015.aasta Milano maailmanäitusel püstitatud kiikingu uus Guinnessi ja maailmarekord tulemusega 7,15 meetrit on juba aastaid just nimelt Kaspari nimel. Kiiking ei kuulu küll olümpiamängude kavva ja on spordialana mõnevõrra vähemtuntud, kuid Kasparile tähendas kiikinguga tegelemine ja eriti veel maailmarekordi püstitamine pärast sõudmise maailmameistrivõistlusi pingelangust. Sõudmisest oli tal tugev füüsiline põhi ja see võimaldas teistmoodi spordialal uue tipptulemuse nimel pingutada. Paar minutit tugevat pingutust sarnaneb oma intensiivsuselt mõnevõrra sõudmisega. Kiiking on Eestis leiutatud spordiala, kus inimene paneb kiigejärjest suureneva amplituudigavõnkuma, kuni teeb ringi ümber võlli. Kiiking algab siis, kui jalad on kõrgemal kui pea – kuni sinnamaani nimetatakse tegevust lihtsalt kiikumiseks. Kasutatakse kindlat kükitamistehnikat ja ala peetakse turvaliseks – käed ja jalad kinnitatakse spetsiaalsete rihmadega. Kiikumine on eestlaste südameasi ja kaua eestlasi ühendanud. Lühidalt rekordikiigest rääkides tähendas Kaspari tulemus kiige aisade pikkuseks täpselt 7,15 meetrit.
Sõudja Eesti Kaitseväe teenistuses
Eesti Kaitseväe tegevteenistuses on Kaspari ülesanne olla ennekõike hea sõdur, panustades võimalikult palju väliõppesse. Kaitsevägi annab talle head kogemused terveks ülejäänud eluks, alates metsas ellujäämisest, aja planeerimisest, distsipliinist, meeskonnatööst ja relvaga ümberkäimisest. Presidendi vastuvõttudel on Kaspar alati kaitseväe vormis, see näitab autunnet ja patriootlikkust riigi ees. „Eesti riik tähendab mulle väga palju. Olen lugenud, kuidas meie riigilt võeti iseseisvus, tunnistajaks sellistele sündmustele ei taha kunagi olla. Teen kõik endast oleneva, et seda enam kunagi ei juhtuks. Igaüks meist saab anda oma panuse, et muuta Eesti riik ja siinne elu paremaks, minu panus on loodetavasti sportlike eluviiside propageerimine ja panustamine meie kaitsevõimekuse tõstmisse rohujuure tasandil,” ütleb ta.
Tippspordist rahvaspordini
Sport on Eestis Kaspari arvates heal järjel, nii tipptasemel kui ka harrastajate hulgas. „Kaks viimast suveolümpiat on olnud keskmise taseme poolest Eesti sportastele küllaltki edukad. Poodiumilt kuni esitosina lõppu on reeglina kõik kohad täidetud ja selle üle on mul väga hea meel. Varem oli kõige suurem kitsaskoht noorte sportlaste toetamine sel ajal, kui nad on lõpetanud juunioride klassi ja asuvad võistlema täiskasvanute klassis. Eesti Olümpiakomiteel on juba paar olümpiatsüklit töös olnud „Märka järgnevat põlvkonda” programm ja ehk ka selle toel on juurdekasvu loota,” arvab Kaspar ja lisab, et suuremat tähelepanu vajab kindlasti kogukonnasisene toetus sportlastele. „Mulle väga meeldiks näha rohkem ettevõtjaid toetamas oma kodukandi nooremaid sportlasi, kellel on hea tulevikuperspektiiv. Rahvasport on populaarsem kui kunagi varem – suuremad rahvajooksud purustavad juba mitmendat aastat järjest osavõturekordeid ja see näitab head trendi tervislike eluviiside tähtsustamisel laiemalt terves Eestis,” ütleb Kaspar, kuid tunnistab, et talle teeb muret vähene ettevalmistus enne neid võistlusi, sest paljud lähevad stardijoonele puhtalt emotsiooni ja kambavaimu pealt, kuid pikas perspektiivis see endaga otseselt elustiili muutust kaasa ei too. „Aga kindlasti on paljude kergliiklusteede rajamine samm õiges suunas. Mulle meeldiks näha rohkem terviseradu maanteedest eemal ja metsas,” räägib Kaspar rahvaspordi ja järelkasvu teemadel.
Hea eeskuju
Oma sõnade kinnituseks on Kaspar väga hea eeskuju, kuna osaleb ka ise paljudel rahvaspordivõistlustel. 1. mail läbis ta Viljandi järvejooksu ajaga 52.27, kuigi on varasematel aastatel ca 12 km distantsi 50 minutist kiiremini jooksnud. Seekord olid rajaolud keerulisemad ja treeningplaan ei näinud väga tugevat pingutust ette. Kaspari parim tulemus Viljandi järvejooksul sündis seitse aastat tagasi, kui ta saavutas ajaga 47.06 tubli 180. koha. Sõudja on osalenud ka Paide-Türi rahvajooksul, kus saavutas 2012. aastal 114. koha ajaga 57.56, ja muidugi Jüri Jaansoni jooksul Pärnus, kus pingutas 2007. aastal korraliku ajaga esisaja sekka. Märkimist väärivad ka osalused Tartu ja Kõrvemaa rattamaratonidel ning loomulikult Tartu maratonil, kus ta kaheksa aastat tagasi ajaga 4:23.47 esimese seitsmesaja hulka mahtus. Lisaks rahvaspordivõistlustel osalemisele ja kiikingule leidub mitmekülgsel Kasparil aga veel põnevaid hobisid. Mees mängib sulgpalli, surfab merel või hüppab langevarjuga. Tähtis on, et kõik tegevused aitavad sõudmise treeningprotsessile kaasa ja toovad värskendust.
Horvaatias harjutamas
Tänavu kevadel algas sõudjate hooaeg Horvaatias Skradinis veekilomeetrite kogumisega. Kui võrrelda Rios pronksmedali toonud koosseisuga, vahetus eelmisel aastal MM-pronksi tiimis Andrei Jämsä Kaur Kuslapi vastu ja hea konkurentsi korral pole ka seekord paatkonnad kindlalt paigas. Treenitakse 16–18 tundi nädalas erinevates paatides, nii ühestel, kahestel kui ka neljastel, ja sellest ajast umbes 4–6 tundi harjutatakse joostes, jõusaalis või rattaga sõites. Igal kevadel on tähtis kokku liita medalivõimeline paatkond. Lihtne tõde on, et alustatakse seniteadmata paadikombinatsioonidega ja püütakse lõpetada medalivõimelise pundiga. Pärast Horvaatia treeninglaagrit harjutasid mehed koduses Pärnus ja vahetult enne Belgradis toimuvat esimest maailmakarika sarja etappi lihviti mai lõpus koostööd võistlusoludele lähedasel Viljandi järvel. Paatide koosseisud peavad lõplikult paika saama juuli keskel kolmandal MK-etapil Luzernis enne tiitlivõistlusi. Selge on see, et järgmisel aastal Tokyo olümpiapääsmeid jagades selliseid eksperimente enam teha ei saa, kuna edu kannustab ja tugevamad tuleb varem ühisesse paati panna.
Kaitseväelasena metsas müttamas
Kuna Kaspar on kaitseväe tegevteenistuses, pärin, kus ta ennast paremini tunneb, kas paadiga vetel või kaitseväelasena metsas. „Mulle sobivad mõlemad väga. Eriti naudin taktikalise vormi kandmist metsas, sest siis ei tea kunagi täpselt, kuidas järgmine tund aega välja näeb – alati juhtub midagi uut ja nagu ikka, on iga plaan ideaalne kuni esimese kontaktini. See, et vahepeal on külm, märg ja väsitav, käib asja juurde,” ütleb ta ja jätkab: „Sõudjana paadis naudin kõige rohkem võistlemist. Treeningud ja kõik muu sinna juurde kuuluv tundub mõnikord väga rutiinse tegevusena ja võib mõjuda vaimule väsitavalt, kuid võistlused pakuvad omamoodi rahulolu. Mulle meeldib, kui viimane trenn enne võistlust on hea, siis tuleb tavaliselt ka võistlussõit korralik. Pelgalt tulemuse vormistamiseks sellest muidugi ei pruugi piisata.”
Kaspari soovitused
Millises füüsilises ja vaimses vormis peaks üks eestlane Kaspari arvates olema? „Üldiselt sportlik või siis aktiivne eluviis annab tavaliselt küllaltki hea baasi ka vaimse tervise jaoks. Trenni on tore teha küll, kuid pahatihti läheb paljudel just võitlustel kehvasti või ei suudeta hakkama saada pingega, mida eesolev võistlus endaga kaasa toob. Rohkem võisteldes õpib enda kohta üllatavalt palju ja usun, et sellest saavad kasu mitte ainult tulevased võistlused, vaid ka igasugustes stressisituatsioonides olemine. Kriitiline mõtlemine, analüüsivõime, olukorra hindamine, enda võimaluste realiseerimine jm saavad pingelisest võistlemisest kasu. Kindlasti tulevad need omadused kasuks ka kaitseväes toimetamisel,” arvab ta.
Kaspari soovitus terveks spordivaimuks: „Treeni teadlikult. Uuri teooriat ja küsi abi. Planeeri treeninguid, proovi uusi spordialasid ja võta sõber kaasa.”
Tekst: Meelis Koskaru
