Maaris Meier: rattasõidust saadavad emotsioonid ja adrenaliinilaks on põhiline

Jalgrattasportlane ja -treener Maaris Meier (35) resideerub juba mitu aastat Portugalis Aguedas. Lapsepõlvest alguse saanud rattasõidurõõm on viinud ta maastikusõidu tippude sekka ja mägedest adrenaliini otsima.

Maaris on rattasõitu armastanud juba ajast, kui ta suvilas kolmerattalisel kimas. Veidi hiljem, kui tüdruk juba kahel rattal ringi rallitas, tärkas temas võistlusvaim. Tema algatusel korraldati sõpruskonnaga suvilate vahel aja peale võistlusi. Viiendas klassis suundus Maaris rattatrenni ja naudib seda ala siiani. „Alustades sõitsin kõike – maanteed, maastikku, trekki. Nii sain valida, mis parem tundus, ja eks treener suunas ka. Valisin maastikusõidu, kuna see pakub palju rohkem emotsioone. Lisaks konkurentidele võistled looduses maastikuga: kivid, puujuured ja teised takistused lisavad adrenaliini. Tänu maastikurattasõidule olen jõudnud kohtadesse, kuhu ma muidu ei satuks.“

Maarise treeningud on igal aastaajal eri ülesehitusega. Talvel laob ta vormile põhja, kevadel ja suvel on käsil põhiline võistlushooaeg. Treeningud jaotuvad mahu-, tehnika- ja intervalltrennideks.

Paar aastat tagasi Maarisele Eestis konkurente ei olnud, kuid nüüd kiidab ta pealekasvu, kelle seast on tallegi vastaseid tekkinud. Eesti meistritiitlit peab Maaris oluliseks ja tunnistab, et sinimustvalges särgis kodumaad esindada on tema jaoks alati atraktiivne. „Nüüd on hakkajaid naisi rohkem. Selle ala üks kurb pool ongi see, et kui ainult Eestis sõita, siis tegelikult ei saa teada, mis maastikusõit päriselt on. Mägesid ei ole ja siinne sõit on hoopis midagi muud kui väljaspool kodumaa piire.“

Mägisest maastikust võlutud

Maaris hakkas väljaspool Eestit kevadlaagrites käima 18-aastaselt, kui kuulus juunioride klassi. Esialgu treenis ta Šveitsi keskuses ja hiljem Portugalis. Treeninglaagris hakkas Maarisele Portugal nii väga meeldima, et ta otsustas sinna elama jääda. „Mõtlesin, et Eestis on liiga tasane maastik ja siin saan teha seda, mis mulle tõesti meeldib ja mulle kõige paremini sobib,“ sõnab ta.

Kolm viimast aastat on Maaris olnud iseenda treeneri rollis. Ta näeb selles nii plusse kui ka miinuseid. „Kogu vastutus, mis tavaliselt on sportlase ja treeneri vahel ära jaotatud, on minu peal. Teisalt tunnetan enda keha paremini ja oskan hinnata, kuidas mingi trenn mõjub või mis mul parasjagu puudu on.“

Enamiku treeninguid teeb Maaris üksi, sest tema elupiirkonnas ei ole täiskohaga sportlasi, kellega koos sõitma minna. Talvel, kui tema juures Portugalis on laagris ka teised Eesti tüdrukud, sõidetakse koos. Rattasõidu põhihooajal suvel eelistab Maaris nädala sees hommikuti treeningu ära teha, nädalavahetused mööduvad võistlusrajal. Hooajal sõidab Maaris keskmiselt kolm võistlust kuus.

Võistlejahingega Maariselgi on ette tulnud motivatsioonikriise, kui ta ei ole suurest tööst hoolimata soovitud tulemust saavutanud. „Pärast võistlust niisama metsa ja oma lemmikradadele sõitma minnes negatiivsed mõtted kaovad. Siis tunnen, et ükskõik, kuidas võistlus läks, on maastikusõit tore ja mulle väga meeldib looduses sõita. Ratta peal saadavad emotsioonid ja adrenaliinilaks on põhiline!“

Iseenda parim treener

Maastikurattaga mägedes sõitmine ei ole lapsemäng, ette võib tulla raskeid vigastusi ja saatuslikke kukkumisi. Maaris on õnnetustest enamasti pääsenud. 2003. aastal aga murdis ta rattaga trikitamise tagajärjel juhtunud kukkumise tõttu seljaluulüli jätku ja pidi kaks kuud voodis lamades taastuma. Kergemaid vigastusi tuleb aeg-ajalt ikka ette ja sportlane naljatleb, et vanuse tõttu võtab igast kukkumisest taastumine natukene kauem aega. „Enne eelmise aasta hooaja algust kukkusin downhill’i ratta pealt ja roided olid pikka aega valusad. Aga teisi vaadates olen ma siiski päris õnnelikult pääsenud.“

Taastumise ja kõige selle juurde käiva, sh toitumise eest hoolitseb Maaris samuti ise. Aastate jooksul on ta kõike seda õppinud ja Šveitsi treeninglaagritest teadmisi juurde kogunud. Peaaegu ainsa abilisena on Maarisel füsioterapeut, kelle juures ta end viimastel aastatel regulaarselt turgutanud on.

Spordist puhkamiseks jääb Maarisel tavaliselt novembrikuu. Siis sõidab ta rattaga eelkõige selleks, et hästi aega veeta. Rattaspordis seab ta uusi sihte iga aasta, sest iial ei tea, mis ette võib tulla. „Mäletan, et mingi aeg ütlesin, et sõidan Rio olümpiani. See on aga möödas ja ikka sõidan. Püstitan eesmärgid konkreetseks aastaks ja siis vaatan edasi, mis elu toob. Selle aasta üheks sihiks on Portugali Enduro karikasari, mis mul veel võitmata on,“ avaldab ta.

Enda arengu ja järelkasvu nimel

Maarise suurim soov praegu on see, et ka teised Eesti rattasporditüdrukud ja hobisõitjad saaksid tulla Portugali treeninglaagritesse ja sõita tõelistes mägedes. Sel aastal läbis ta esimese eestlasest naistreenerina Rahvusvahelise Jalgratturite Liidu UCI peakontoris Šveitsis koolituse, mis võimaldab tal end juhendaja rollis kindlamalt tunda. Koolituselt sai Maaris juurde teoreetilisi teadmisi ja avarama silmaringi, mille abil ta nii enda kui ka teiste treeninguid nüüd veidi teise pilguga vaatab.

Maaris elab, treenib ja töötab Portugalis kaherattaliste pealinna rattaklubi juures. Kohalik kommuun on ta hästi vastu võtnud ja tekitanud varasemast suurema huvi enduro vastu. Maaris leiab, et on Portugalis märksa rohkem arenenud ja adrenaliini kogeda saanud kui varem. Portugali keele valdajana lõi ta oma ettevõtte MTBcamps, mille kaudu treeninguid ja laagreid läbi viib.

Igal pool on hea

Treeneriamet ja laagrite korraldamine aitab Maarisel paremini toime tulla, kuna sportlasena on ta pidanud end suures osas ise rahastama. Maastikurattasõidust teatakse iga aastaga rohkem, aga kui Maaris alustas, oli see pigem vähese toetusega ala. Portugali laagrites sai Maaris käima hakata tänu Saksa Automaatika sponsorlusele. Auhinnarahadest aga ära ei ela ja Maarise enda tegemistele lisaks aitavad teda kohalik klubi ja mõned teised sponsorid. „Klubi toetab võistluskulude katmisega ja saavutuste pealt. Nii palju kui on esikohti, nii palju saan toetust,“ lausub ta.

Maaris armastab üle kõige rattasõitu Šveitsis ja Portugalis, aga leiab, et igal pool, kus on mäed ja kohalik toimiv rattakomuun, on tegelikult hea. Tagasi Eestisse ta niipea tulla ei plaani – kaks-kolm nädalat kodumaal on Maarise jaoks hea vaheldus, aga paraku ei ole kodumaal mägesid, kus ta rattasõitu nautida saaks.

Eesti esimene litsentseeritud naistreener ja -mehaanik rattasõidus

Sel aastal pööras maailma rattaspordi juhtorgan rohkem tähelepanu naiste suuremale osalusele rattaspordis. Aasta alguses toimunud UCI treenerikoolitusele oli piiratud arv kohti ja taotluse tulemusena sai Maaris ühe neist endale. Edukalt koolituse lõpetanuna on Maaris esimene eestlasest UCI litsentsiga treener ja ühtlasi pädev rattamehaanik. „Olen väga tänulik Eesti Jalgrattaliidule, kes mulle sellist võimalust pakkus. Kohal olles sain aimu, miks ma sinna sain – olen nii pikalt sportlane olnud ja nende eesmärk on, et sportlased saaksid ka oma kogemust jagada.“

Maastikuratta mitmekesisus

Maarisele meeldib kõik, mis maastikul toimub. Ta on osalenud nii downhill’i, enduro kui ka cross country sõitudel. Cross country jaguneb omakorda olümpiakrossiks ja maratoniks. „Sel aastal olin cross country Eesti meistrivõistlustel neljas ja võitsin endale kauni särgi downhill’is. Kindlasti saab mind nii sel kui ka järgmisel aastal mäest sinimustvalges laskumas näha. Sellega soovin inspireerida ka Eesti noori julgemaid valikuid tegema,“ ütleb rattur.

Oma praeguse lemmikuna nimetab Maaris just olümpiakrossi ja eelistus tuleneb eelkõige siledal maastikul sõitmise taustast. Teised valikud nõuavad tugevama ja tehnilisema sõidu kogemuste pagasit, mis iga aastaga kasvab. Viimastel aastatel eelistab Maaris rohkem teha just enduro ja downhill’i sõite.

Loe rattaklasside kohta lisaks: ejl.ee/maastik

Maarise tegemistest saad lugeda ka tema blogist: maarismeier.blogspot.com

 Rattalaagrite kohta vaata lisa: mtbcamps.eu

Tekst: Kadri Kütt

Fotod: Greete Steinburg / Nelson Almeida / Portugali alaliit