Eestlaste spordikogukonnad väljaspool Maarjamaad tekkisid juba 19. sajandi lõpul. Näiteks Peterburi eestlaskonna ühiskondliku elu tugevust sajandivahetusel ilmestas spordiliikumise aktiivsus. Sealse eestlaste spordiseltsi Sanitas liige Martin Klein tuli 1912. aastal Stockholmis esimeseks eestlasest olümpiamedalivõitjaks.
Teine maailmasõda suurendas eestlaste (spordi)kogukonda väljaspool Eesti piire. Suuremad eestlaste ühissportimised toimusid Rootsis, Austraalias, Ameerika Ühendriikides ja Kanadas. Võimlemises ja pallimängudes olid isegi olemas eestlaste oma spordiseltsid. Edukad olid nad muu hulgas ka paljudel individuaalaladel, ja jõudsid isegi uute kodumaade koondistega tiitlivõistlustele.
Üks spordiala, mida Eesti juurtega tippsportlased Kanadas kõrgel tasemel harrastasid, oli ujumine. 1980. aastatel kerkis esile mitu väga tugevat naisujujat: näiteks Maria Lember (1984. aasta olümpiamängude Kanada koondise kandidaat), Kia Puhm (1988. aasta olümpiamängude kandidaat) ja Cindy Õunpuu-Yelle (varuvõistleja 1984. aasta suveolümpiamängudel). Olümpiavetele oli enne neid jõudnud juba Toomas Arusoo.
1948. aastal Rootsis eestlaste perekonnas sündinud Toomas esindas tiitlivõistlustel Kanadat 1966.–1971. aastal. 1968. aasta Mexico suveolümpiamängudel jõudis ta nii 200 m kui ka 100 m liblikujumise distantsidel finaalikohale üpris lähedale (kummaski 11. koht) ning kombineeritud 4 × 100 m teateujumises oli ta Kanada 7. koha saanud meeskonnas.
Ujumistraditsioonidega perekonnast (ka isa Viktor ja eriti onu Kristjan olid ujumisega seotud) pärit Toomasele jäid suurimateks tiitlivõitudeks Briti rahvaste mängude võit 1970. aastal 200 m liblikujumises ning viis Kanada meistritiitlit. Pärast ujujakarjääri lõppu töötas ta treenerina Kanadas ja USA-s ning tema õpilasedki on jõudnud olümpiamängudele.
Teks ja fotod: Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum
