Mõni harjumus lihtsalt ei sure. Juba aastaid on mul suurest lume ootusest tingituna traditsioon väisata mõnda külma kohta, et talvega pisut varem pihta hakata. Tavaliselt on olnud selleks Levi, Põhja-Soomes Lapimaal. Sel korral jõudsin aga hoopis Rootsimaale.
Põhjus, miks sellise reisi sügiseti ette võtan, peitub eelkõige selles, et suusatajad käivad alati enne hooaja algust lumel kilomeetreid kogumas. Olin minagi ju kord tõsiseltvõetav suusataja. Esimest korda käisin kahenädalasel välisreisil Soomes, kui õppisin 8. klassis. Tol korral oli see tõeline privileeg ning mõistsin esimest korda, et nüüd on asi tõsine – ma kuulun ka sportlaste hulka.
Kaks nädalat, kaks korda päevas trenni, mille jooksul tekib mõnus rutiin. Hommikul üles, söök, suusad valmis, trenn, söök, eriti mõnus lõunauinak, trenn, söök, õhtune meelelahutus ja magama. Sellist rutiini ei saa just iga hetk ning tõesti… need lõunauinakud on üle prahi. Kodus on alati midagi teha ja magamine päise päeva ajal tundub valguse raiskamisena. Siin aga on see lausa kohustuslik, arvestades kõiki treeningtunde.
Nüüd, kui ma enam suusatamisega nii aktiivselt ei tegele, on ikka tore sügiseti lumel käia. Trenn on märksa pingevabam ja sõltub paljuski minu meeleolust, kuid ülejäänud rutiin on täiesti olemas. Kuna sel aastal oli minu endisel treeneril Tartu Suusaklubist vaja pisut abikäsi, et noortega mugavalt laagris hakkama saada, siis otsustasingi teha endale väikese puhkuse.
Tartu Suusaklubi on viimastel aastatel käinud treeninglaagris Rootsis, täpsemalt kohas nimega Bruksvallarna. Üldiselt on siin olnud novembri lõppedes juba ligi meeter lund, seekord peab piirduma kunstlumeradadega. Ei ole praegu lumega kuskil Euroopas hiilata.
Aga mulle meeldib siin. Vaikne külake orus, mida ääristavad kuni 1300 meetri kõrgused mäenõlvad, mille tipus on looduslikku lund näha küll. Eriti meeldibki just see, et mul ei ole siit kuskile minna. Kodus olles on ikka erinevad kohtumised, kooliloengud ja muud teemad. Siin on mul jätkuvalt samad kohustused, kuid saan need ära teha arvuti taga… ja siis minna välja suusatama, mille järgselt ootab alati mõnusalt kuum saun.
Sügis ilma lumelaagrita tundub kuidagi igav. Aeg-ajalt ongi vaja teha väike restart, et siis talvele uue hooga vastu minna.
Seniks kirjutamiseni.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst ja fotod: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
