Eesti võrkpallinaiskonna vahvad mängud on andnud sinisärklastele käegakatsutava võimaluse jõuda 2019. aastal esimest korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.
Selleks tuleb jaanuari alguses peetavas kahes viimases valikmängus Rootsi ja Soomega saada vähemalt üks võit. Senises neljas kohtumises on end heast küljest näidanud temporündaja Liis Kullerkann. 27-aastane Keilast pärit Liis esindab sel hooajal Prantsusmaa meistriliiga klubi Nancy Vandoeuvre’it, kuid varem on võrkpall teda viinud USA-sse ja Aasiasse. Ajakiri Sport uuris muu hulgas, miks särava mõistusega võrkpallur valis just sportlase elukutse.
Esialgu ei olnud sellist plaani, kuid 2010. aasta aprillis napilt enne keskkooli lõpetamist selline võimalus tekkis. Pidin kiiresti otsustama, kas soovin juba kolm kuud hiljem USA-s ülikooli astuda või jään Eestisse. Läksin ja olen oma valikuga väga rahul.
Nii suurt riski ei julgenud võtta, et kohe täielikult võrkpallile keskenduda?
Alustasin võrkpalliga hilja, pikka aega võtsin hoopis kergejõustikku väga tõsiselt. Seega oleks pärast keskkooli olnud võimalik vaid Eesti liigas jätkata ja teatavasti ei ole kohalik tase just kõige parem. Eestisse jäädes poleks mul kindlasti tekkinud selliseid võimalusi nagu mul on praegu tänu Ameerika võrkpallikoolile.
Esimesel aastal tegite Ohio ülikooli naiskonnaga ainult trenni ja mänge pidite kõrvalt vaatama. Miks nii?
Ameerikas antakse mängijatele tihti redshirt-aasta, kas siis hooaja lõpetanud vigastuse tõttu nagu mu õele Kadile või sel põhjusel, et mängija ei ole veel valmis sel tasemel võistlema. Ma ei olnud tolleks ajaks piisavalt kaua võrkpalli mänginud ega olnud tõesti valmis USA ülikoolide esimese divisjoni eesotsas võistlema.
Olite treeneri peale solvunud, et ta nii otsustas?
Muidugi mitte. See oli siiski meie ühine otsus. Treener seletas mulle olukorra lahti ja andsin nõusoleku. Muidugi oli kohati raske kõrvalt vaadata, aga nüüd olen treenerile väga tänulik, sest tänu redshirt-aastale sain veel üheks aastaks spordistipendiumi, mis võimaldas mul lisaks bakalaureusekraadile saada kätte ka magistrikraad.
Bakalaureusekraadi saite Ohio ülikoolist, ärikorralduse magistri tegite ühe aastaga Pittsburghis asuvas Duquesne’i ülikoolis. Kas vannute käsi südamel, et täisstipendiumiga sportlased peavad koolis samamoodi pingutama kui nn tavatudengid?
Muidugi, kui mitte rohkem. Koolile lisaks on kaks korda päevas intensiivsed treeningud ja muud tiimiga seotud kohustused. Erinevalt tavaõpilastest ei olnud meil isegi nädalavahetused vabad.
USA ülikoolivõrkpallis painutati reegleid päris korralikult. Näiteks võis libero servida ja ühes geimis võis teha 15 vahetust. Miks nii?
Täpset vastust ei oska anda, aga oletan, et sellega üritatakse mängu pealtvaatajatele atraktiivsemaks teha, sest tänu 15 vahetusele on igal positsioonil ülimalt spetsialiseerunud mängijad, kes teevad oma tööd väga hästi. Nii paraneb märkimisväärselt ka mängukvaliteet. Libero servi seletaks võib-olla sellega, et see annab liberole võimaluse kauem väljakul olla ja sellega peaks ilmselt paranema kaitsemäng tagaliinis.
USA-s mängisite nii nurga-, diagonaal- kui ka temporündaja kohal. Miks positsioone nii palju vahetati ja millisel positsioonil end kõige mugavamalt tunnete?
Mind Audenteses treeninud Peeter Vahtra nägi mind alati temporündajana, kuid Ameerikas oli mäng palju kiirem ja ma ei olnud selleks valmis. Seetõttu prooviti mind esialgu nurgaründajana. Lõpuks sobis mulle kõige paremini diagonaalründaja positsioon, kuid sain sealsete reeglite eripärasid arvestades teha ka temporünnakuid.
Kas tudengielu tähendas raudset distsipliini ja rutiinset päevakava või jäi aega üle, et ühiselamus pidu panna ja riiki avastada?
Graafik oli muidugi tihe, eriti võrkpallihooajal, aga tunnen küll, et viie aasta jooksul jõudsin kõike kogeda.
Kas Ameerika on unistuste maa?
Ei oska öelda. Minu jaoks pigem mitte, kuigi jäin oma ülikoolikogemusega väga rahule.
Nancy Vandoeuvre naiskond
Kuidas juhtus nii, et Teie profikarjäär algas hoopistükkis Filipiinidel?
Tegelikult olin pärast ülikooli juba allkirjastanud lepingu SWE Volley-Teamiga Saksamaal, kuid eelarveprobleemide tõttu pidi võistkond lepingu katkestama ning järgmine pakkumine minu tollaselt agendilt oli Filipiinidele. Saatuse tahtel jõudsin juba paar kuud hiljem siiski tagasi sellesse samasse võistkonda Saksamaal.
Pärast perioodi Filipiinidel siirdusite hooaja teiseks pooleks Saksamaa esiliigasse, kus tõusite SWE Volley-Teamiga 1. Bundesligasse. Kui palju erineb võrkpall Euroopas sellest, kuidas mängitakse USA-s ja Aasias?
Professionaalsuse ja ettevalmistuse koha pealt ütleks, et Ameerika 1. divisjon võidab kindlalt. Varustus, võistkonna eelarve, taustajõud, taristu ja korralduslik pool on teisel tasemel. Aasias tahetakse väga kõrgel tasemel olla, kuid kahjuks pole kohalikud mängijad piisavalt pikad või osavad ning sealsed treenerid kompenseerivad seda tihti mängijate ületreenimisega, mistõttu saavad paljud välismängijad sinna minnes ülekoormusvigastusi.
Teil tuleb väga hästi välja ühe jala pealt rünnak. Kui palju seda lihvite?
Eks sama palju kui teisigi vajalikke elemente. See on lihtsalt mu lemmikrünnak ja need asjad, mis meeldivad, tulevad ikka paremini välja.
Mängite teist hooaega Prantsusmaal. Mullu kuulusite Pariisi St-Cloudi ridadesse, tänavu esindate pisut rohkem ida pool asuvat Nancy Vandoeuvre’it. Mis Teile pealinnaklubis ei meeldinud?
Pealinnas jättis kohati soovida professionaalsus. Meil ei olnud spetsiaalset jõutreenerit, füsioterapeuti ega arsti, kes oleks pidevalt tiimiga kaasas. Ka üldises korralduses (korterite kaugus saalist, transport jne) oli puudujääke, eriti võrreldes Ameerikaga. Aga kokkuvõttes oli see mõlema otsus. Pariisi klubi soovis uuel hooajal palgata rohkem kohalikke mängijaid ja mina soovisin edasi liikuda.
Ühes intervjuus mainisite, et Teile sobib prantslaste elustiil.
See oli ilmselt seoses mu eelneva kogemusega Saksamaal, kus oli keeruline tiimikaaslastega kontakti luua. Eriti väljaspool võrkpalli. Pariisis oli see palju lihtsam ja tänu sellele on ka üldine mulje Prantsusmaast, siinsetest inimestest ja elustiilist märksa positiivsem. Aga muidugi on see arvamus väga subjektiivne.
Elu on Teid viinud eripalgelistesse kohtadesse. Olete kiire kohaneja?
Jah, vägagi. Naudin muutusi!
Millega Te välismaal kohe kuidagi ei harju?
Ei ole kujunenud kindlaid asju. Olen üldiselt väga hea kohaneja ja üritan igas olukorras, ükskõik kui ebameeldiv see ka poleks, näha positiivset.
Tippsport tähendab ohvrite toomist. Paljudel Teie eakaaslastel on lapsed, kindel elu- ja töökoht. Kas see teadmine südant ei kriibi?
Kindlasti mitte. See on minu teadlik valik ja mulle meeldib mu elustiil väga. Pigem olen just märganud, et inimesed sooviks enda elustiili minu oma vastu vahetada. Igaks asjaks on oma aeg.
Kuuldavasti on Teie süda praegu vaba. On see teadlik valik?
Jah ja ei. Olen pärast Ameerikas elamist alustanud peaaegu iga hooaega erinevas riigis ja nii on väga keeruline suhteid säilitada. Nüüd olen kindlasti ka valivam ega astu suhtesse lihtsalt suhtes olemise nimel.
Kui kaua kavatsete profivõrkpalli mängida?
Ilmselt nii kaua, kui keha ja tervis lubavad.
Kas Te ei pelga, et tippvõrkpalliga lõpetades pole magistrikraadist suurt kasu, sest elu on lihtsalt nii palju edasi läinud?
Ei.
Kas seostate enda tulevikku Eestiga?
Mingil määral kindlasti.
Eesti rahvusnaiskond on Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile lähemal kui kunagi varem. Jaanuaris seisavad ees mängud kodus Rootsi ja võõrsil Soomega. Kui suureks hindate võimalust jõuda lõppvõistlusele?
Kõik on meie endi kätes. Oleme häälestunud endast kõike andma ja tasub mainida, et publiku toetus Tartus jaanuari alguses oli igati teretulnud. Suuresti tänu sellele saime augustis tähtsa võidu Tšehhimaa üle. Nii et kõik saali naistele ja meestele kaasa elama!
Bakalaureusekraadi saite Ohio ülikoolist, ärikorralduse magistri tegite ühe aastaga Pittsburghis asuvas Duquesne’i ülikoolis. Kas vannute käsi südamel, et täisstipendiumiga sportlased peavad koolis samamoodi pingutama kui nn tavatudengid?
Teil tuleb väga hästi välja ühe jala pealt rünnak. Kui palju seda lihvite?
