Olles tagasi Eesti pinnal pärast kahenädalast lumelaagrit Rootsis koos Tartu Suusaklubiga valdab mind küll rõõmutunne, et lumi on ka siia jõudnud (vähemalt korraks), kuid samas väikene kartus Eesti suusatamise tuleviku pärast.
Nimelt oli mul kahe nädala jooksul aega mõtiskleda, miks mulle suusatamine meeldib. Vastuseks leidsin, et see on mõnusalt aktiivne tegevus värskes õhus. Saab rahulikult kulgeda metsavahel, ilma et keegi segaks. Selline pisut eraldatusetunnet tekitav. Ning loomulikult pakub see emotsiooni või vähemalt on pakkunud emotsiooni.
Meenuvad teile ikka need hetked, kui meie suusatajad olümpiavõitjateks tulid? Minu keskmine lugeja ehk isegi mäletab, aga noored, kellega mina laagris käisin, ei mäleta. Nad ei saagi, sest 2006 Torino olümpiamängude ajal olid nad umbkaudu 2-4-aastased. Kiku viimase olümpiamedali ajal Vancouveris oli kõige vanem neist 8-aastane.
See tähendab, et metoodika, kuidas suunata noori spordini, ka tippspordini, ei saa olla samasugune nagu minu ajal, mil suusatamine oli laineharja tipul ning suusasportlasi kanti kätel. Nüüd on suusatamine samasugune ala nagu iga teine, ei ole kulda ja karda, ei ole medaleid veel lähiajal tulemas ning ei ole noortel välist motivatsiooni ega eeskuju, et võtta ette ränkraske teekond olümpiavõiduni.
Just seetõttu on mul ääretult kurb näha, mil moel on Eestis suurem osa suusaklubisid ainult enda eest väljas. Võibolla ehk teen kellelegi liiga, kuid siit Lõuna-Eesti küngastelt vaadates tundub see nii. Noori on meil niigi vähe, ja kurat, ikka tahavad kõik enda viisi põlveotsas nokitseda.
Et illustreerida antud olukorda võime Mati Alaveri kombel laskuda numbritesse ja statistikasse. Aastal 2012, kui Tartu Suusaklubi läks lumelaagrisse, oli sportlasi kaasas mitme autoga umbkaudu 15, nüüd mahtusime ühte bussi ära üheksakesi. Ei tundugi ju nii suur vahe. Kuid nagu eelmises postituses rääkisin, siis tol ajal oli privileeg saada lumelaagrisse, mis tähendab, et paljud noored, kellel oli tahe tulla, jäid Eestisse rullidega suusatama. Nüüd aga tulge, kellel vähegi soovi on, peaasi et vähemalt kohad täis saame. Tuletan siinkohal meelde, et Tartu Suusaklubi on üks suurimaid suusaklubisid Eestis. Väikeseid mudilasi on meil palju, kuid vanemates vanusegruppides jääb spordipoisse ja -tüdrukuid aina vähemaks.
Üks põhjus, miks mina võistlusspordi ära lõpetasin oli n-ö sparringupartnerite puudumine. Mul puudus motivatsioon üksinda treenida. Treeningkaaslased mängivad äärmiselt tähtsat rolli meie tulevaste olümpiavõitjate sirgumisel ning kui neid ei ole, on ka nendel vähestel võitjatel raske kuhugi tõusta.
Eelkõige räägingi siin vanusest 13-16, kus noored ei ole veel päris täpselt otsustanud, mida nad tahavad ja kas nad teevad sporti niisama lõbu pärast või soovivad ka midagi enamat. Seetõttu on vaja, et suusaklubid ühineksid oma tegevustes, just eesmärgiga, et sportlastel tekiksid väikesed konkurendid, samas ka seeläbi sõbrad, kes innustavad sporti tegema. Lõuna-Eestis on 100 km raadiuses väga palju häid suusaklubisid: Tartu, Võru, Põlva, Vastseliina suusaklubid, kes tegelikult on kõik lõpuks ikkagi ühe eesmärgi nimel väljas – arendada Eesti suusatamist ja toetada uute olümpiavõitjate sirgumist.
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst ja fotod Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
