Mis rolli mängib ego elus ja spordis?

Enneagram ehk süsteem, mis aitab tundma õppida oma ego, võimaldab oma enesearengu teed mõista sügaval tasandil, teiste seas ka sportlasel. Lisaks silmi avavatele paljastustele pakub see viise, kuidas liikuda eneseteostuse ja vabaduse poole.

Kuidas aga mõjutab egotüüp sportlast, seda inspireeriva koolitaja Joonas Saksi käest uurima läksingi. Millised on meie egotüübist lähtuvad väljakutsed spordis ja kuidas saab selle teadmisega sportlase karjäärile kaasa aidata? Joonase vastused panevad kui mitte tegutsema, siis vähemalt mõtlema.

Mis on egode süsteem, millised egotüübid on olemas ja milliseid väljakutseid need tüübid sportlastele pakuvad?

Kokku on egotüüpe üheksa.

Esimene neist on reformist, kes on ratsionaalne ja idealistlik. Ta on põhimõtteline, eesmärgile keskendunud, perfektsionistlik. Spordis kipub ta olema liiga kange, nii kehas kui ka vaimus, ja võib kalduda äärmuslikku enesekriitikasse.

Teine on abistaja: hooliv, interpersonaalne, lahke, demonstratiivne ja meelitav. Tema väljakutse spordis on unustada isiklikud vajadused ja liigne püüd meeldida juhendajatele ja publikule.

Kolmas on saavutaja. Tema on tulemustele keskendunud, pragmaatiline, hästi kohanduv, elluviiv ja motiveeritud. Spordis on ta liiga keskendunud tulemusele ja autasudele, võib kaotada oma autentsuse.

Neljas on individualist. Teda iseloomustab tundlikkus ja sisekaemus. Ta on väljendusrikas, dramaatiline, enesesse tõmbunud. Spordis on ta liiga teatraalne, loob endast erilise kuvandi ja jääb sellesse kinni.

Viies tüüp on uurija, intensiivne ajupõhine tüüp. Talle on iseloomulik innovaatilisus, salatsemine ja isoleeritus. Sporti ei harrasta ta üldse või kui, siis spordib liigselt „peaga“.

Kuues on turvalisuse otsija, kes on pühendunud turvalisusele. Ta on kütkestav, vastutustundlik, ärev ja kahtlustav. Spordis kipub ta püsima oma mugavus- ja turvatsoonis ja kurnab keha, kuna tal pole oskust seda kuulata.

Seitsmes on entusiast, kes on hõivatud, vaheldust otsiv tüüp. Ta on spontaanne, mitmekülgne, ahne ja killustatud. Spordis on ta püsimatu, pealiskaudne, püüab kõike korraga teha ja saavutada, kurnab ennast.

Kaheksas on väljakutsuja, kes on jõuline ja domineeriv. Ta on enese- ja otsusekindel, tahtejõuline, vastanduv. Spordis on ta liiga jõuline, eriti meeskondlikel aladel, põikpäine ja ülistab liigselt tugevust.

Üheksas on rahusobitaja, kes on muretu ja tagasihoidlik, vastuvõtlik, julgustav, nõustuv, enesega rahulolev. Spordis võib ta olla laisk, tagasihoidlik ja osavõtmatu.

Kuidas saab seda teadmist spordis kasutada?

Sport mitte ei loo karakterit, vaid toob selle inimeses välja. Ego võib vaadelda kui karakterit, mis peitub isiksuse tasandi all. Igal karakteril on positiivsed ja negatiivsed omadused.

Näiteks kujuta ette inimest, kelle elu eesmärk tundub justkui olevat võit mis iganes alal, mis iganes hinna eest. Ta on võimeline tegema selleks tohutult tööd, rohkem kui keegi teine, ja enamasti ta saavutabki võidu. See on positiivne. Kuid mida ta ei märka, on see, et selle võiduiha on käivitanud temas karakter, mitte sügavam olemus, ja see iha põhineb tegelikult defitsiidil, karakteri alateadlikul hirmul olla väärtusetu. Tulemusest olenemata ei kao defitsiit mitte kunagi ja iga saavutatud eesmärk muutub tühiseks samal hetkel, kui soovitud kohta jõutakse. Alaväärsus jääb oma kohale, seda ei ole võimalik väliste saavutustega ületada.

Enamasti on sellised karakterid kiire kukkumisega, sest nad hakkavad oma keha vahendeid valimata kurnama, et jõuda järgmiste verstapostideni. Nad sõidavad üle keha tegelikest vajadustest, lähedastest suhetest, elust üldse. Alles jäävad justkui vaid nemad ja nende saavutus. Kui see viimane ka kaob, järgneb isiku täielik krahh ja sukeldumine sügavale enesehaletsusse ja elu pahupoolele. Teame ju palju lugusid tõusvatest tähtedest, kelle lend jääb paraku üürikeseks.

Ego mängis triki. Selle roll on panna sind igakülgselt arenema ja enamasti teeb see seda vägagi väljakutsuvalt, kuna vabatahtlikult me tavaliselt ei arene. Inimene on endiselt üsna rumal loom – ta eelistab areneda läbi elukriiside, sest vaid nendes hetkedes on ta piisavalt alandlik, vaatamaks kaugemale oma uskumuste, isiksuse ja karakteri seatud piiridest. Paraku saavad vähesed sellega hakkama. See nõuab uskumatut tugevust, tõelist sõdalashinge.

Erilist sõdalashinge on vaja selleks, et ennetada kriise, minna sügavamale endasse ja hakata vaatama, millest see illusoorne minateadvus koosneb, enne kui kriisid üldse ilmnevad. Millised on need osad, mis meid elus mõjutavad, ja kuidas neid muuta? Kuidas juhtida seda, milliseid karakteriomadusi ma endas arendan, ja millistele ma ei soovi jõudu anda? Enamasti ei ole inimesed eriti teadlikud sellest, mis neid sügavamal tasandil juhib ja sellest on väga kahju. Enda teadvuse arendamine on tegelikult palju lihtsam, kui me arvame. Meie teadvus on nagu lihas. Regulaarne trenn teeb imesid. Sportlastel on selge eelis, sest neil on harjumus trenni teha ja nad teavad, et areng toimub samm-sammult.

Kui üldse nii saab küsida – kas spordis edu saavutamiseks võiks olla teatud tüüpi egoga?

Jah. Kuid jällegi – see, mis viib võidule, saab ka kukutajaks. Palju olulisem on sügavam teadlikkus iseendast ja läbi selle tekkiv voolavus ning kergus, mis aitab mängida endas eri elementidega.

Sportlane ja tema „suur ego“ – on see karistus või kingitus?

Ei ole olemas sellist asja nagu suur ego, on olemas tasakaalust väljas ego.Ego, mis on lastud vohama, elu juhtima. Ego on väga halb juht, sest ta on pime, elab minevikus, kardab tundmatut ja tulevikku, hädaldab, kritiseerib kõiki ja teab kõike. Ta ei usalda ega mõista, et elu on müsteerium, mida ei saagi mõista.

Ta on nagu suur kuri koer, kes püüab rünnata kõiki ja kõike, mida ta ei mõista. Sina oled peremees – sul on võimalik valida, kas lohised selle koera järel ja muudkui toidad teda, et veel lohiseda, või võtad kätte ja treenid ta oma ustavaks alamaks. Lihtsalt magama sa teda panna ei saa. Ta oli, on ja jääb. Sinust oleneb, millisel kujul: kingituse või karistusena.

ENNEAGRAMI TUNDMINE

suurendab eneseteadlikkust ja enesekindlust
aitab elus paremini orienteeruda
loob metateadlikkust motivatsioonitasandil
võimaldab lahendada emotsionaalseid tuumprobleeme
suurendab kaastunnet iseenda ja teiste suhtes
loob raamistiku, mis võimaldab selgemat arusaamist, mis koht meie olemuses juhib funktsionaalseid ja düsfunktsionaalseid käitumisi
paljastab isikliku arengu suunad
suurendab produktiivsust ja motivatsiooni
loob keelelise ja arusaamisraamistiku, mis ulatub sügavamale kui tavapärased isiksusetüüpide põhised lähenemised inimpsüühikale
arendab autentset iseolemist ja eneseväljendust
aitab oma elu juhtimise enda kätesse võtta