Miks lugeda sportlaste elulooraamatuid?

Igaühel on vaja hetki, mil end maailmast välja lülitada, lõõgastuda ja inspiratsiooni koguda. Spordisõpradel aitab seda teha huvitav ja köitev spordiraamat.

ERR-i spordisaadete reporter-toimetaja Johannes Vedru ütleb, et üritab natukene lugeda iga päev, kuid uute raamatuteni jõuab märksa harvem. „Tihtipeale tähendab lugemine vana ja juba läbi töötatud teksti ülevaatamist. Minu jaoks on see päris tihti rahustav ja ehkki see on natuke nagu meelelahutus, ei pea ma teksti korduvat iseendast läbilaskmist sugugi halvaks,“ räägib ta.

Lugeda meeldib Johannesele eelkõige seetõttu, et nii saab uusi teadmisi. „Lugemine aitab ka süstematiseerida ja kinnistada juba kogutud teadmisi – lugedes tekivad uued seosed, mille abil saab näiteks faktid paremini kasutatavateks ja rakendatavateks muuta. Fakt pole ju kunagi täielikult mõistetav, kui sellel puudub kontekst. Lugemine ja raamatutes leiduv (sh näiteks ajastute kirjeldused, inimeste kogemused) aitavad seda konteksti tekitada.“

Edukate elulood on huvitavad

Johannes on sportlaste elulugusid lugenud rohkem kui keskmine raamatusõber. Eesti sportlaste elulugudega on ta kursis küllaltki hästi, kuid välismaiste spordikuulsuste biograafiaid on lugenud pigem vähe. Mis ühine nimetaja sportlaste elulugudel tema arvates on? „Valdavalt avaldatakse nende sportlaste elulugusid, kes on oma eesmärgid saavutanud või neile vähemalt väga lähedale jõudnud. Taolised sportlased on rahva jaoks huvitavad. Mis on teatud mõttes valegi, sest suurem osa tippspordis osalevatest inimestest ju rahvusvahelistel tiitlivõistlustel medalivõiduni ei jõua,“ analüüsib Johannes. „Kuna suurem osa biograafiatest on kirjutatud n-ö edukamatest sportlastest, võib sellistest raamatutest saada positiivse eduelamuse. Kui loed ja mõtestad, kuidas inimene pingutades oma eesmärgini jõuab, annab see alati lootust paremaks tulevikuks ja sisendab positiivset energiat. Täpselt samuti nagu sportlaste õnnestumised või medalivõidud ise,“ leiab ta. Teine märksõna on aga mõningane pealiskaudsus, mida elulooraamatutes kohtab. „Näiteks Eesti sportlaste biograafiate puhul piirdutakse mineviku taaselustamisel enamasti sportlaste mälestuste ja ajalehtedes leiduva materjaliga. Tegelikult võiks aga raamatud olla märksa väärtuslikumad, kui rohkem uuritaks arhiivides leiduvaid materjale. Mõistagi, selline töö nõuab üksjagu aega.“

Ausus avaldab muljet

Johannesele on biograafiatest enim muljet avaldanud Mart Poomi elulooraamat „Minu lugu“ (autorid Mart Poom ja Indrek Schwede). „See suutis mind šokeerida. Põhjuseks Poomi suur enesekriitika ja pedantsus, mida raamatus kirjeldatakse. Kindlasti on muljet avaldanud ka teised raamatud, milles sportlane on isiklikul tasandil väga aus,“ lausub Johannes.

Ta soovitab nii harrastajatel kui ka tippudel sportlaste elulugusid lugeda. „Ühelt poolt just eduelamuse saamiseks. Teisalt selleks, et mõista: harrastussport ja tippsport on enamiku spordialade puhul siiski väga erinevad. Tippsportlase elukutse tähendab paratamatult riski võtmist ja enda keha kulutamist. Elulugude kaudu on võimalik mõtestada ka spordi kui valdkonna tähendust ja suutlikkust inimesi omavahel liita,“ arvab Johannes.

Teiste lood motiveerivad

Eesti koondise ja Prantsusmaa klubi Terville Florange võrkpallur Kristiine Miilen armastab raamatu kätte võtta lennu- ja rongireisidel, et aeg kiiremini läheks. Ta tunnistab, et on eriline lugeja, sest kui on hea raamat, siis ta loeb seda eriti aeglaselt, et lugu liiga kiiresti läbi ei saaks. Kui sama raamatu alusel on tehtud film, siis meeldib talle enne film ära vaadata ja alles siis raamat ette võtta. „Mulle meeldivad raamatud, mulle meeldib neid osta ja kinkida. Uued raamatud lõhnavad ka nii hästi,“ tõdeb Kristiine.

Ta eelistab lugeda just sportlaste elulugusid. „Need annavad motivatsiooni ja jõudu edasi minna,“ ütleb ta. Ühised märksõnad, mis sportlaste biograafiaid läbivad, on ränk töö, ohverdused, vigastused, tagasilöögid. „Mulle meeldib, et nendes on peidus kogu spordiga kaasas käiv ilu ja valu; sport ei ole ainult tiitlid ja kullasära.“

Raamatutest saab õppida

Praegu on Kristiine tenniselainel. Läbi on loetud Nadali ja Agassi elulood ning järgmisena on plaanis kätte võtta Kaia Kanepi lugu. Viimati loetud Andre Agassi elulooraamat kuulub tema lemmikute hulka. „Ameeriklane räägib, kuidas isa sundis teda halastamatult tennist mängima, kuniks ta lõpuks seda vihkas. Vaatamata sellele võitis ta kõik neli suurt slämmi ja olümpiakulla. Mulle meeldib, et raamat on kirjutatud sportlase silmade läbi ja räägib detailselt ka tema pere- ja eraelust, mitte ainult spordist. Minu jaoks tohutult motiveeriv ja mõtlemapanev raamat,“ ütleb ta.

Kristiine soovitab sportlaste biograafiad lugeda nii harrastajatel kui ka tippsportlastel. „Lugeda selleks, et õppida teiste vigadest ja mitte alla anda pärast igat tagasilööki või vigastust. Aega ja kannatust on vaja, et kuskile jõuda. Tee tööd ja siis on kõik võimalik!“

Paber- või e-raamat?

Johannes

Eelistan kindlasti paberraamatut. Esiteks pole mul väga hea silmanägemine, mistõttu paberraamat on tervise mõttes märksa kasulikum – inimene vaatab iga päev ekraane niigi väga palju. Teiseks paberraamatu plussiks on vahetu olemus ja ajas muutumine. Kui näiteks laenutada raamat, siis tihtipeale saab teada ka seda, mida on raamatus oluliseks pidanud mõni varasem lugeja: hariliku pliiatsiga teksti juurde tehtud märkused tekitavad minus alati huvi.

Kristiine

Kindlasti paberraamat. Ma pole kunagi ühtegi e-raamatut isegi alustanud. Mulle meeldib, et saan raamatut igal pool ohutult kaasas kanda, oma järjehoidjakese sinna vahele panna, lehitseda, vaadata, kui palju mul juba loetud on ja kui palju veel jäänud. Ajalehti ja ajakirju eelistan samuti paberkandjal.