Võttis pisut jala värisema küll, kui füsioterapeut sellise ultimaatumi välja käis. Mulle meeldib jooksmine ja ma tahan seda ka tulevikus teha. Olen ka parasjagu jäärapäine, seega, kui keegi ütleb, et ei saa üht või teist asja teha, siis tõuseb pulss automaatselt mitu lööki kõrgemaks.
Kuid niipea, mil suutsin enda mõtted korralikult paika loksutada, taipasin, et miks ma ei peaks olema IRONMAN Tallinnaks jooksuvõimeline. Jah tõesti, ma pole veel ühtegi jooksutreeningut suutnud teha ning jooksule sarnaseid liigutusi on ette tulnud vaid juhul, kui olen kuskile hiljaks jäämas. Samas mul on 8 kuud, et end jooksuvormi viia.
Nii ma siis saingi füsioterapeut Taunolt jooksukava. Esimene trenn: 10 minutit jalutamist + 5 minutit jooksu + 5 minutit jalutamist ja lõpetuseks 5 minutit jooksu. Nagu ikka, alustada tuleb tasakaalukalt, sest olgem ausad, õpin nüüd vaikselt uuesti jooksma ja kes see ikka esimese trennina maratonidistantsi ära teeks? 7-nädalase jooksukava lõpetuseks peaksin jooksujalu läbima kokku 55 minutit. Seega, kui keegi tunneb ka soovi alustada jooksmisega täiesti nullist, siis olete kõik teretulnud. Eks jalutame ja jookseme koos.
Ma pole ammu ka enda põlve kohta värsket infot andnud. Olgem ausad, see põlv on üks kõige uudisväärtuslikemaid teemasid ning saanud justkui sünonüümiks kogu RaudKuke projektile. Kindlasti ei saa öelda, et probleeme pole. Mõnikord astud kuidagi halva nurga all, mille järel käib põlvest läbi selline terav valu, et otsin toetuspunkti korraks maha istumiseks. Aeg-ajalt kõndides jääb mingi närv kuskile niimoodi kinni, et pean keset teed tegema väikseid venitusharjutusi. Kõige kurnavamad põlvele on aga pikemad jalutuskäigud ebatasasel pinnasel. Mõni nädal tagasi käisin rabas jalutamas. Lume tõttu pidi ikka päris pingsalt vaeva nägema, et püsti püsida ja seda tundis ka põlv. Pärast 2-3 tunnist jalutuskäiku oli põlv täitsa raskustes. See ei ole väga piinav valu, aga ta justkui annaks kogu aeg teada, et ta on olemas… „Hei, olen siin. Märka mind“.
Kuid nagu ikka, kõik oleneb taustsüsteemist ning võrreldes möödunud kuudega on areng märgatav. Hiljuti sai Taunoga käidud ka jõusaalis ning siis olid jalad juba päris heas vormis. Samuti on häid taastumismärke näidanud haiga jala lihased. Oma vormilt jäävad nad tervele jalale ikka alla, aga progress on olemas. Nii et pea püsti ja kergel sammul edasi!
Varasemaid postitusi loe siit!
Tekst ja fotod: Ergo Kukk, IRONMAN Tallinn / Trismile
